Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Oi, aga selline seep on väga praktiline, kuna ta on suur ja teda jätkub kauemaks. Sa saad ennast pesta ja ka riided saad selle universaaliga ilusti puhtaks küürida. Natuke rääsunud rasva hais jääb, kuid kelle ees sa seal ikka poosetad, naisi ju pole. Ahjaa, pealegi läheb selline seep väga hästi vahule ja kui sul juhtub üks vana ja aus habemenuga olema, siis saad…”

      „Mis nuga, ma võtan žiletid kaasa.” Mike tundis, et see vestlus muutub juba jaburaks. „Kõike nad ikka pihta ei pane. Pealegi ei oska ma habemenoaga midagi teha.”

      „Õpid ära. Alguses lõikad sisse, kuid küll õpid. Pealegi, paar armi muudavadki su lapsenäo veidi karmimaks”

      „Mis karmimaks? Ma ei taha rets välja näha.”

      „See lisab prestiiži, tekitab usaldust.”

      „Aitab! Ja aitäh heade nõuannete eest.”

      „Tore. Hea on vanu sõpru aidata. Mõtle, kui sa poleks mulle helistanud, millist majanduslikku kahju oleksid endale võinud tekitada.”

      „Vaevalt,” pobises Mike endamisi.

      „Mida?”

      „Mul on selline tunne, nagu läheksin sõjaväe asemel vangi.”

      „Noh, nii hull see asi kah ei ole. Ajasin oma jutuga sulle vist hirmu nahka? Ega sa nüüd ometi pabistama hakka?”

      „Juba pabistangi. Kui nad kõik seal sellised hullud on…” Mike’ile meenusid nii mõnedki sõjaväe kohta käivad hirmujutud. Tahtmatult hakkas ta uskuma, et sõbral võib mitmes asjas õigus olla. Küllap oli tema enda kujutlus sõjaväest olnud liiga sinisilmne.

      „Ära karda midagi,” püüdis Ando olukorda pehmendada. „Sa pead lihtsalt endasse uskuma ja ise mees olema, küll näed, kõik laabub.”

      „Arvad?”

      „Muidugi. Pealegi on kindlaks tehtud, et kõikidest inimest vaevavatest hirmudest läheb täide vaevalt üks protsent. Kas mäletad, kui me sinuga kuueteistaastased olime…”

      „…ja sina nägid välja nagu üheksateist…”

      „…ning sina neliteist. Siis me läksime ööklubisse ja sina pabistasid, et ei saa sisse.”

      „Noh?”

      „Ja see turvamees, igavene jobu, küsis hoopis minult dokumente, sinu aga laskis kohe sisse. Sinu kartus oli täiesti asjatu.”

      „Oli küll. Ma mäletan ka seda, et ükski tüdruk minuga tantsida ei tahtnud. Vaat see jäi mulle mõistatuseks.”

      Ando ohkas.

      „Sa mõtled neid tüdrukuid kõrvallauast?”

      „Just. Kõrvallauast.”

      „Vaata, asi oli nii.” Ando neelatas. „Ma niisama pulli pärast ütlesin neile tüdrukutele, et sa kuulud noorte ornitoloogide ühingusse ja et sul pole raha ega midagi. Tüdrukud võtsid mu juttu puhta tõena ja pärast ei sobinud enam kuidagi midagi ümber seletada. Nii sa olidki nende jaoks tühi koht ja ma arvan, et ega sa eriti midagi kaotanud kah.„

      „Ornito… kuradi kaabakas! Ja mina mõtlesin…”

      „Kuule, ära pikka viha pea, eks. Järgmine nädal siis näeme, ma nüüd lõpetan, keegi laseb ukse taga kella…”

      Mike kuulis läbi telefoni kinnist tooni.

      „Jah, muidugi uksekella,” pobises ta. „Kindlasti tuli keegi ornitoloogide seltsi asjus.”

      Pidu. Öine külaline

      Suvi hakkas ümber saama, kuid õhtu oli mõnusalt soe ning aias levis sügislillede ja värskelt niidetud muru lõhn. Saunakorstnast tõusis heledaid suitsupilvi, mis vaikse tuule saatel üle aia hõljusid.

      Sauna ees verandal seisis plastiktoolidega ümbritsetud aialaud. Veranda kõrval murul olid grillimisalus, äsja keldrist toodud õllekast ning suur vorstikott.

      Mike istus laua taga, seljas valge särk ja jalas lühikesed püksid. Ta ootas. Kohe pidid saabuma sõbrad ja klassivennad, et pidada maha tema lahkumispidu. Kass hiilis põõsas ja seiras vorstikotti, kuid Mike’i valvsa pilgu all ta näpata ei julgenud.

      Juba kostsidki maja nurga tagant hääled. Mike nägi tulemas Toomast ja Marti. Mart vinnas end trepiastmete ragina saatel verandale ja põrutas lauale pudeli viina.

      „Väike naps,” lausus ta ja prantsatas oma suure kerega toolile. Toomas haaras kastist ühe õlle ja tuli samuti verandale.

      „Külm,” ütles ta pudelit käes hüpitades.

      „Loomulikult, kes siis sooja joob,” lausus Mike, tõusis püsti ning tõi Mardile ja endalegi pudeli. Tunni jooksul tuli rahvast juurde ja pidu hakkas ilmet võtma. Käidi saunas, võeti napsu ja aeti juttu. Mida rohkem õhtusse, seda vähemaks jäi jooki ja poisid muutusid aina kärarikkamaks. Mike oli ennast kõvasti tagasi hoidnud. Ta oli otsustanud kaineks jääda. Kell oli saamas üksteist. Vabadust oli jäänud veel üheksa tundi. Viimane öö kodus.

      Andrei, eesti keelt purssiv venelane, istus Mike’i vastu toolile ja hakkas pisut pehmel keelel rääkima, püüdes selgelt väljenduda.

      „Vot sina tõesti oled julge,” ta patsutas sõpra õlale, „lähed vabatahtlikult sõda.”

      „Ma lähen aega teenima, mitte sõtta,” parandas Mike.

      „Igatahes ma imetlen sind. Võtaks selle peale ühe pitsi viina… ah?”

      „Ma ei joo viina ja õlut segamini.”

      „Loomulikult olen ma segjamini,” sai Andrei sõbrast valesti aru.

      „Viina ei võta, too veel õlut.”

      Andrei tatsas õlle järele, kuid tagasi ei tulnudki.

      „Poisid, teen ettepaneku tahapaneku mõttes,” kraaksatas Ando, kes oli vahepeal kuhugi kadunud ja ilmus nüüd sauna katusel nähtavale, viinaklaas käes. Ta oli üles roninud, et saada täit ülevaadet aias toimuvast.

      „Ja kellele siis ka pannakse, sina laululind?” hõikas Toomas aia äärest, kus ta põit kergendas.

      „Tuleb naisi sebida.”

      „Sina oled meil muidugi sjebija,” naeris Andrei ja üritas tühja õllepudeliga Andot katuselt alla visata.

      „Kuule, segane, lõpeta ära!” Mike kargas püsti ja ruttas Andrei juurde. Ta jõudis täpselt hetkel, kui Andrei tahtis veel ühte murult leitud pudelit Ando poole läkitada. „Jäta järele, sa tapad ta ära.”

      „Ega ma siis pihta viskama… ma nii… nalja pjärast.”

      „Puruks läheb ikka, pärast muru kilde täis.” Mike rebis pudeli purjus sõbra käest ära ja lükkas jalaga roosipõõsa alla.

      „Kuradi venku!” karjus Ando samal ajal ja hüppas katuselt alla. Hüpe ebaõnnestus ja poiss kukkus oimetuna selili. Andrei kasutas juhust, haaras СКАЧАТЬ