Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ülemused, kes teiega tegelevad kakskümmend neli tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Me ei ole elukutselised sõjaväelased, vaid ajateenijad nagu teiegi, ainult et meie oleme teeninud üle poole aasta ja saanud jaoülema koolituse. Seega on meie kohus anda teile edasi omandatud sõjandusalaseid teadmisi.”

      Puist ohkas ja vaatas teiste jaoülemate poole, justkui lootes, et need teda täiendavad.

      „Lase edasi, sul tuleb see hästi välja,” ütles aspirant Kivistik.

      „Niisiis,” jätkas Puist, „anname meie teile edasi teadmisi lahinguõpetusest, õpetame käsitsema relvi, õpetame sõjaväelaslikku käitumist ja sisemäärustikku, tutvustame teile erinevaid raskerelvi ja muid toredaid asju. Esimesed kolm kuud olete te justkui koolis. Päev algab äratusega, mis toimub kell kuus, sellele järgneb hommikvõimlemine ja siis pesemine. Enne hommikusööki viiakse läbi kontroll, kus kontrollime teie korrektsust. Nimelt peavad teie saapad alati läikima, vorm olema puhas ja muidu korras ning mis kõige tähtsam, teie habe olgu alati aetud. Seda me kontrollime erilise hoolega. Kui kõik on korras, läheme sööma. Hommikusöögile järgneb rivistus, kus tuleb ära kuulata pataljoniülema kõne ja sooritada väike marss ning pärast seda suundume õpperuumidesse ja keskendume õppetööle. Lõuna ajal käime söömas ja pärast sööki antakse teile tunnike vaba aega. Õhtupoolikul tunnid jätkuvad ja päev lõpeb füüsilise treeninguga. Pärast õhtusööki on teil jälle vaba aeg ja siis on võimalik käia pesemas, pesta oma riideid, kirjutada kirju kodustele, lugeda, õppida, käia pataljoni poes, raamatukogus ja tegeleda oma tubade koristamisega.

      Selline saab olema teie nädal. Aeg läheb taolise ajakavaga kiiresti ja uskuge, te isegi ei märka, kui kolm kuud juba möödas on. Aga nädalavahetused on vabamad. Laupäeva hommikul toimub suur üldpuhastus, kuid pärast seda on teil vaba aeg kuni pühapäeva õhtuni. Teil võivad käia külalised, kellega saate kohtuda pääsla külalistemajas. Teie kasutada on kompanii telekas ja vahel saavad eeskujulikumad mehed ka kinno minna. Aga kui te saate hakkama mingi jamaga, siis võetakse teilt ära kõik hüved ja nädalavahetustest võivad kujuneda ka lõputud spordipäevad…” Puist jäi järsku vait ja vaatas tagumiste pinkide poole.

      „Hei, noorsõdur!” hõikas ta. „Sina jah, kas magad?”

      Tukkuja kergitas kiiresti pead, surus silmad punni ja lausus kindlalt: „Ei.”

      „Mis ei! Püsti!” Seersant oli ärritunud. „Kui ülemaga räägid, siis seisad püsti ja vastad viisakalt, et just nii, ei, härra seersant. Said aru?”

      „Jah,” oli kindel vastus ja noor tõusis.

      „Mis jah,” muutus jaoülem juba vihaseks.

      „Selge, sain aru,” seletas hämmeldunud noor.

      „Mis selge? Sa oled mingi tume või, saad aru…”

      „Just nii, härra seersant!”

      „Tubli. Istuge, noor, kuid enne tehke une peletamiseks kakskümmend kätekõverdust.”

      Noor laskus käpuli ja hakkas pinkide vahel kätekõverdusi tegema. Kuid juba kolmeteistkümnenda kõverduse ajal tema jõud rauges ja kõht vajus põrandale.

      „Mis te seal püherdate, mängite tolmulappi või? Püsti.”

      Eelmise päeva sündmused ning lühike rahutu uni oli mehed ära kurnanud. Nüüd tuli ennast kõvasti näpistada, et uni ei kimbutaks ja nii mõnigi poiss andis vahel küünarnukiga müksu oma naabrile, kelle pea longu hakkas vajuma.

      Puist osutas nüüd teistele jaoülematele ja hakkas neid tutvustama.

      „Mina ja need mehed siin oleme teie jaoülemad. Teie kuulate meie käske ja täidate neid, nii kuidas jaksate. Meie õpetame, käsime ja karistame. Maakeeli meie keelame ja käsime, poome ja laseme.”

      Siis pöördus seersant esimese jaoülema poole.

      „Aspirant Kivistik on jaoülem ja rühmaülema abi. Tema on saanud meist, seersantidest, parema väljaõppe ja temast saab reservi minnes reservohvitser.”

      Aspirant astus sammu ette. Ta oli keskmist kasvu ja väga tavapärase väljanägemisega noor mees. llmetu, eriliste tundemärkideta nägu ja kahvatupruunid lühikesed juuksed. Tema vasakus kõrvas oli auk, kuid puudus rõngas, mis seal tavaelus kindlasti rippus.

      Nooremseersant Hill, keda Puist järgmisena esitles, oli suurt kasvu ja karmi olekuga tüüp. Teda võis pidada vabalt kahekümne kuueseks, kuid tegelikult oli ta kõigest kakskümmend üks. Siiski oli ta jaoülematest vanim, kuna ülejäänud kolm olid kõigest üheksateistkümnesed. Seersant Hill oli sündinud sõjaväelane. Ta kuulus nende väheste hulka, kes ei pidanud vaeva nägema enese maksmapanekuga, kuna kõik alluvad tundsid tema ees niigi piisavat aukartust.

      Justkui meeste lohutuseks ütles Puist Hilli kohta: „Ärge teda väga kartke, ta on tegelikult tunduvalt sõbralikum, kui välja näitab.”

      Kolmas rivis oli nooremseersant Valter.

      „Meie parim laskur ja tubli sportlane,” tutvustas Puist seersanti. „Väga leebe ja hea jaoülem, vähemalt alluvate arvates. Tema on selline mees, kes annab alati kergelt noortele järele. Nii et lunige alati temalt, kui midagi tahate.”

      Valter oli pikemat kasvu ja sportliku kehaga. Ta ei olnud lihaseline, vaid pigem sitke ja lihtsalt trimmis. Sõjaväes oli ta hiilanud oma äärmise vastupidavusega ja ja nii kiireid jalgu nagu temal polnud pataljonis viimastel aastatel nähtud.

      Valter pöördus Puisti poole ja käega osutades tutvustas teda klassile: „Nooremseersant Puist, nagu te juba teate. Igavene aktivist ja asjade eestvedaja. Noorte hirm, kuna erinevalt meist viitsib ta teiega eriliselt vaeva näha, nii et ettevaatust. Kui näete Puisti tulemas, siis põgenege.”

      Puist lükkas Valteri rivvi tagasi ja saatis tema poole sunnitud naeratuse. Hetkel, kui ta tahtis hakata edasi rääkima, avati klassiuks ja sisse astus uus nägu. Seda meest polnud noored veel näinud. Tulija oli vaevalt klassi astunud, kui Puist ja Kivistik korraga klassi valvele käsutasid.

      Tekkis väike kolin, kuid hetkega olid kõik sirged kui tikud. Siseneja astus väärikal sammul seersantide juurde, pöördus klassi poole, silmitses hetke seisvaid mehi, käskis siis istuda ja hakkas kõnelema.

      „Mina olen nooremleitnant Tarmo Pilberg, teie kompaniiülem.” Mehe jutt oli rahulik ja monotoonne. Iga sõna oli korralikult välja öeldud ja sõnalõpud rõhutatud. Kuigi ta rääkis väga vaikselt, oli jutt selgelt kuulda.

      „Olen teie kõige kõrgem otsene ülemus. Mulle allub kogu kompanii, mina koordineerin väljaõpet ja määran karistusi suuremate distsiplinaarrikkumiste eest.”

      Mike, kes huviga leitnandi juttu kuulas, pöördus oma naabri poole ja sosistas: „Kuule, kas sina saad aru, palju neid ülemusi on? See on juba viies vend, kes meid kamandada ja karistada tahab. Kas sa ei leia, et me peaks nagu midagi korda saatma, enne kui karistama hakatakse?”

      Naaber vaatas Mike’i, noogutas nõusolevalt.

      „Ma soovitan teil korrast kinni pidada,” jätkas leitnant oma juttu. „Alludes distsipliinile ja väljaõppele muutute te isiksusteks, kes on suutelised võitlema lahingus ja kaitsma vajaduse korral oma kodumaad, oma vanemaid, oma naisi ja lapsi.”

      Täitsa imelik vend, kus ta niimoodi sokkima on õppinud, mõtles Mike endamisi. See vend on ikka tõesti hingega asja juures.

      „Käsku СКАЧАТЬ