Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis, kui oli vaja ega öelnud kunagi midagi üleliigset. Ta sai teistega hästi läbi, omandas kiiresti kõik vajalikud teadmised ülemustega suhtlemiseks ja õppis korralikult tundides antud materjale. Talle meeldis kord ja ise pidas ta sellest kinni. Kõik, mis kästud, tegi Karis alati ära. Oma vaba aega sisustas ta kodustele kirjutamise või lugemisega.

      Karis oli sõjaväes õnnetu, sest tema elu armastus, noor neiu, kellest ta viimase kahe aasta jooksul päevagi lahus polnud viibinud, oli nüüd temast nii kaugel. Terveks pikaks aastaks armsamast lahutatud Karist valdas hirm ja kurbus. Ainus, kellele ta päevade kaupa mõtles, oli tema Sirje.

      Umbkeelne

      „Kuradi venelane, tema pärast on meil jama kaelas,” hädaldas Vilde.

      „Ta ei saanud lihtsalt aru, mis Kivistik teha käskis,” seletas Mike.

      „Jah, aga mis ta, tõbras, siis pead noogutab, kui aru ei saa.”

      „Sest ta peab aru saama. Sa kuulsid ju küll, et jaoülemad keelduvad vene keelt rääkimast.”

      „Jah, ja õige on.”

      „Miks?” oli Mike nõutu.

      „Aga seks, et kui meie vanamehed tiblade armees teenisid, rääkisid nad kõik vene keelt,” sajatas Vilde.

      „Markov ei ole tibla, vaata, et sa venelaste käest tappa ei saa.”

      „Jah, arvad…?”

      „Arvan küll, mõni neist võib praegugi koridoris olla ja su räuskamist kuulda.”

      Vilde tatsas ukse juurde ja tõmbas selle müraki kinni.

      „Nii, nüüd ei kuule.”

      „Vaata, Markov ei saanud lihtsalt aru ja kõik,” üritas Mike Vildele asja veel kord seletada, „ning nii ei saanud ta meile ka edasi öelda, et me pesuruumi ära peame koristama – mõistad?”

      „Ma mõistan ainult seda, et nüüd teeme me seda öörahust ja koristame üksi terve selle lollaka maja alumise korruse ära.”

      „No koristamegi, aga meid on kaksteist meest, kaua see ikka aega võtab?”

      „Kuule, Abel, sulle ikka ei jõua kohale, asi on põhimõttes,” ei andnud Vilde järele.

      „Saan aru küll, kuid peab lihtsalt sallivam olema, sest aeg näitab, et me kõik satume kellegi teise hooletuse pärast veel jamadesse. Mäletad, kuidas ma pidin esimesel päeval aluspükstes jooksma minema. Kui ma Samueli sellepärast vihkama oleksin hakanud, siis oleksin tublile poisile asjatult liiga teinud. Pealegi peame ju kõik ühes toas elama. Mõtle, kui pingeline oleks õhkkond. Meil on Tölp ja temast aitab. Üks hull, kes kõiki läbi tahab klohmida, on juba niigi liig, ärme teeme enda elu veelgi keerulisemaks.”

      Vilde kuulas, mis teisel öelda oli ja põrutas siis sõnagi lausumata uksest välja, jättes Mike’i üksinda tuppa. Mike istus maha ja ohkas raskelt. Ta teadis väga hästi, et umbkeelse Markoviga saab veel kõvasti vaeva näha, kuid midagi polnud parata.

      Markov oli üks neist venelastest, kes hoolimata sellest, et nad juba teab mitmendat põlve Eestis elasid, põhimõtteliselt keeldusid selle riigi keelt rääkimast. Peale umbkeelsuse tegi tema elu raskemaks ka asjaolu, et ta oli ainukese venelasena üksinda eestlaste tuppa elama pandud. Teised venelased olid erinevate tubade peale ära jagatud, kuid ikka kahe- ja kolmekaupa. Samuti oskasid nood mingilgi määral riigikeelt ja enamasti suutsid täbaratest olukordadest puhtalt välja tulla.

      Markov oli tumedate juustega kõhetu kuju. Ilus ei saanud selle poisi kohta kohe kindlasti öelda. Äärmiselt teravate näojoontega näos mõjusid kõige eemaletõukavamalt rehapulga-taolised hambad. Pealegi paistis Markov silma äärmiselt ükskõikse suhtumisega oma välimusse. Pidevalt käsutasid jaoülemad teda saapaid viksima või eemaldama kuuelt mõnda plekki, mis sinna lõunasöögi ajal oli tekkinud.

      Panna Markov üksinda eestlaste hulka oli leitnant Pilbergi geniaalne idee, sest nii nagu Vilde, arvas temagi, et Markov lihtsalt peab keele selgeks saama ja selline sundolukord pidi parimaid tulemusi andma.

      Veel kolm

      Mike’iga samas toas elas peale tartlaste ja viljandlaste veel neli Tallinna poissi. Tallinlasi oli üldse palju, neid jätkus ohtralt ka teistesse tubadesse ja nii hakkas Mike paratamatult mõtlema, kas ei oleks võinud temagi jääda aega teenima oma kodulinna.

      Mart Toiga sai Mike esimest korda jutule duširuumis, oodates enda pesemiskorda. Toi oli tal selja taga seisnud ja ise vestlust alustanud. Mike’ile hakkas see lahke näoga lühike poiss kohe meeldima. Toi polnud langenud masendusse ega muutunud närviliseks nagu mõned teised. Temaga oli vahelduseks hea rääkida. Erinevalt Tölbist ja Vildest uus tuttav ei ropendanud ega tahtnud kellelegi füüsiliselt liiga teha. Hiljem märkas Mike, et Toi talub hästi närvipinget ja saab nii mõnegi ettetuleva raskusega paremini hakkama kui enamik meestest.

      Rahuliku ja tasakaaluka Toi täielik vastand oli Markus Kanter – tõeline probleemitekitaja. Mike leidis uue tuttava olevat mõneti sarnase sõber Toomaga.

      Kanter oli väga uhke oma päritolu üle, sest vähemalt jutu järgi pidi tema soontes voolama ehtne saksa paruni veri. Seda pidevalt rõhutades ja teistele nina alla hõõrudes suutis ta niigi ebastabiilse Tölbi nii kaugele viia, et koljat lubas lõpuks ta sinise parunivere välja lasta.

      Kartes kaotada oma väärtuslikku verd lõpetas Kanter päritolu-teema ja võttis uueks jutuaineks kodulinna Tallinna. „Noh, kuidas sulle siis Tallinn kah meeldib?” küsis ta kord Siinmaalt ja patsas poisile käega vastu selga.

      Too vaatas küsijat läbi paksude prilliklaaside, kehitas õlgu, ega lausunud midagi.

      „Mis sa kehitad, kas sulle ei meeldi?”

      „Mina ei tea, ma olen siin nii vähe olnud, ainult mõned korrad tädil külas käinud,” vastas Siinmaa. Lisas aga: „Kole närviline on see linn.”

      „Närviline? Mis, ei ole ta midagi, aga kas sa mõistad, et see on ainuke koht, kus Eestis üldse elada saab. Siin on ikka normaalne, lähed õhtul välja, käid klubides, pubides, baarides, kinos ja kus hing iganes ihaldab. Mõistad?”

      Siinmaa, kelle sõnavarast puudusid sõnad „pubi”, „baar” ja „ööklubi”, ei mõistnud Kanteri juttu.

      „Ja teistes linnades ei ole midagi?” sekkus Vilde vestlusesse.

      „No mida kuradit teil seal Tartus on? Teil ei ole ühtegi korralikku poodigi, mingi putkamajandus. Linn on nii mannetu, et tunniga kõnnib ühest otsast teise. Teistest linnadest ei tasu üldse rääkida. Ma olin kord Valgas. Kurat, seal ei ole ühtegi normaalset toidukohtagi.”

      „Nii et kõik peale Tallinna on elamiskõlbmatu piirimaa, agul, täielik tühermaa?” küsis Vilde, varjamata oma pahameelt.

      „No enam-vähem küll. Kõik normaalsed inimesed on Tallinnasse tulnud, teistes kohtades elavad ainult nõrgad, kes mujal läbi ei löö. Siin saab ikka normaalset tööd teha ja pappi kah tuleb. Mõistad, siin on raha.”

      „Kuule, kas su libaparunist isa on mingi poliitik, loed sa liiga palju kollast ajakirjandust või kust kurat sa sellise jama võtad, ah?”

      „Pole mu isa mingi poliitik, mis aga puutub minu päritolusse, siis…”

СКАЧАТЬ