Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli oma asjaga ühele poole saanud ja tuli vaatama, mis toimub.

      „Käsitamatu,” oli ainus kommentaar, millega ta olukorda hindas.

      Mike nägi oma rahustuseks, et Ando Andreile siiski kallale ei kipu ja läks tagasi verandale.

      „Need on need noorte peod,” lausus Mart elukogenud vanakese toonil. Ega temagi kaine olnud, kuid loomult rahulikuna eelistas ta ringikargamise asemel ühe koha peal istuda ja ennast liikumisega mitte koormata.

      Pärast Ando tomatiga määrimist lahkus purupurjus Andrei Tooma soovitusel peagi. Toomas ise oli siirdunud tagaaeda, kus nüüd sõstrapõõsa varjust vahetevahel kõõksatusi kostis. Ando pesi saunas pead. Mart oli Mike’iga kahekesi verandale jäänud.

      „Toomas on ikka jube täis,” muretses Mike sõbra pärast. Mart lõi käega.

      „Pole tal häda midagi, las ropsib ennast puhtaks.”

      Ando pistis pea saunaukse vahelt välja.

      „Kas on puhas?”

      Mike raputas pead.

      „Kurat, kas sul šampooni siis pole.”

      „Oli, aga kui Toomas saunas käis…”

      „Jah, ma juba aiman.” Uks tõmmati pauguga kinni.

      „Tore pidu,” naeris Mart ja haaras taldrikul oleva külma grillvorsti järele. „Kuule, kas vorste on veel, grilliks õige?” küsis ta Mike’ilt.

      „Otsas.”

      „Aga neid oli palju… ega ometi Toomas?”

      „Jagas kassile ja loopis üle aia naabri koerale.”

      „Mida asja?” päris Toomas verandatrepilt, nägu punane ja oksendamisest üles tursunud soontega.

      „Ei midagi,” lausus Mike ja imestas, kuidas küll sõber nii paiste sai minna.

      „Andke mulle vett, ma oleks äärepealt hinge välja ropsinud.” Ta istus trepiastmele ja hingeldas.

      Mike tõi saunast kopsikuga jääkülma vett.

      Toomas jõi ja kallas ülejäänu endale lagipähe.

      „Kurat, mulle aitab, ma keeran magama. Kas ma seal eesruumis vana diivani peal võin tukastada, ma ei taha sellises olekus koju ilmuda?”

      „Mine magama jah,” arvas ka Mike. „Ando peaks kohe lõpetama, siis ei konda seal enam kedagi. Saad rahus toibuda.”

      Ando ilmus uksele, käterätt ümber puusade, ja istus Mardi kõrvale toolile.

      „Kurat, seda salatit ei saagi välja.” Ando oli kusagilt kammi leidnud ja silus oma sassis juukseid. Aja ennast või kiilaks. Ando viskas kammi nurka ja haaras pooliku viinaklaasi.

      „Kuule, aga ma võin sulle head Nõukogude-aegset majapidamisseepi tuua, ma varusin,” tegi Mike enda arvates vaimukat nalja.

      „Jää vait!” Ando rüüpas viina ja kummutas Mardi pudelist õlut peale.

      „Räige,” arvas Mart seesuguse joomisviisi peale.

      „Mahla ju pole. Ma ei saa pealevõtuta viina juua, ega ma parm ole.”

      „Näed selline välja küll,” arvas Toomas, kes suundus sauna eesruumi diivanile puhkama.

      „Jah, ja sina näed meil väga viks välja, vaata ennast peeglist.”

      „Ma ropsisin.” Toomas kadus eesruumi ja sulges ukse.

      „Ma kutsun endale vanamehe autoga järele,” teavitas Ando mõne aja möödudes. „Sellise soenguga mind taksosse ei lasta.”

      „Mina ei laseks ka topelttasu eest, ega ka siis mitte, kui sa pead sõidu ajal aknast väljas hoiaksid,” sõnas Mart ja tõusis püsti – juba teist korda õhtu jooksul.

      „Sinult ei küsitud,” nähvas Ando vastuseks.

      Mart võttis taskust mobla ja tellis takso.

      „Ando Petersell,” lausus ta kõvasti, kui telefonineiu talt nime küsis.

      Ando viibutas Mardile vihaselt rusikat.

      Siis oli kõik vaikseks jäänud. Ando isa oli oma võsukese, kes tema tulekut oodates verandal uinuda jõudis, Mike’i abiga autosse sikutanud ja minema sõitnud. Mike ei tahtnud enam magama minna ning laotas pirnipuu alla kastesele murule teki, et seal lebades päikesetõusu vaadata. Kell viis hommikul oli aias juba üsna valge. Mike pikutas ja mõlgutas mõtteid. Suvi oli möödunud, aeg oli saabunud ja ta pidi juba paari tunni pärast minema, et täita oma kohustus riigi ees.

      Pidu oli ikka üle ootuste tormiliseks muutunud. Mike ei saanud aru, kuidas küll Toomas nii palju juua suudab? Lõpuks jõudis Mike järeldusele, et ta on ikka päris korralik poiss – näe, isegi suitsu ei tee –, kuigi vahel laisk. Ja ebakindel. Eriti ebakindlaks muutus ta tüdrukute setskonnas. Tõmbus tagasi ja jäi vaikseks. Talle olid nii mõnedki tüdrukud silma jäänud, kuid tema arglikud lähenemiskatsed ei kandnud tavaliselt vilja.

      Viimati oli Mike’ile hinge läinud üks klassiõde. Ilus pikk blond tüdruk. Kahjuks aga ei saanud Mike ennast isegi tüdruku sõbraks pidada, millestki enamast ta ei julgenud mõeldagi. Ta uskus, et tüdrukul on niikuinii valida mitme väga tegija poisi vahel ja et tema nende tasemele niikuinii ei küüni.

      „Tere Mike. Mina siin,” kostis vaikne mahe hääl. „Ma kuulsin, et sa lähed sõjaväkke. On see tõsi?”

      „Mõh…?” Mike ehmus päris korralikult, kui ta pead tõstes nägi, et rääkija oli tema blond unistus, kellele ta just äsja mõtles. Ta ei osanud äkki midagi tarka öeldagi. „Mis sa siin teed, ma pole sind terve suvi näinud?”

      „Kas sa tõesti arvasid, et ma sind niisama minema lasen? Sa oled ikka lollike küll.” Neiu astus lähemale.

      Mike tundis, kuidas tal kere kuumaks läks.

      „Ei… noh… jah,” pobises ta käheda häälega.

      „Tulin sind ära saatma. Ma tean, et sa tegelikult ootasid mind. On nii? Sa oled minusse ju kõrvuni armunud.”

      „No… tead, seda…”

      „Jäta järele, ma tean, et sa ei julgenud mulle läheneda, kuid usu, oled alati minu lemmik olnud. Ma olen sind juba ammu tahtnud, kuid aeg ei olnud õige. Nüüd on sobiv võimalus ja me mõlemad oleme valmis selleks, mis kohe tulema peab.” Neid sõnu öeldes päästis neiu lahti õlapaelad, mis kleiti üleval hoidsid ja Mike nägi, kuidas valge riie justkui aegluubis mööda noore neiu täiuslikult kumerat keha alla libises. Kleit kukkus hommikukastesele murule ja seal, tõusva päikese taustal, seisis alasti tüdruk nagu ingel.

      Neiu nägi vastupandamatu välja ja Mike tundis, kuidas kehas hakkasid toimuma imelikud muutused. Ta teadis, et asi on läinud liiale ja hüppas püsti.

      „Ei, me ei saa…”

      Neiu klammerdus kätega poisi kaela ümber, surus punased huuled tema suule ja õhkas mõnulevalt. Siis tõukas ta oma alistuva СКАЧАТЬ