Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kargas jalule. Uni oli hetkega pühitud.

      „Toomas, sa kuradi tõbras, ma just…”

      „Kell on kuus, järgmised kolmsada kuuskümmend viis päeva ärkad sa sellisel kellaajal.” Toomas naeris valjult. „Nad teevad sinust veel inimese, usu mind. Näe, joo see ära, hakkab parem,” ulatas ta Mike’ile kahtlase ollusega täidetud klaasi.

      „Mis see on?”

      „Joo, hakkab parem.”

      Mike jõi.

      Esimene öö. Hommik. Päev

      Tallinnas asuv Sidepataljon, kus Mike pidi hakkama aega teenima, nägi välja ilus ja soliidne – kaks suurt vanaaegset maja, nende vahel laius roheline muruplats ja kõrge masti otsas lehvis vabariigi lipp. Peale kahe vanaaegse kasarmu kuulus pataljoni juurde veel suur autopark ja riviplats ning kõike seda ümbritses võimas paekivimüür. Kindlasti on tegu Eesti ilusaima ja uhkeima pataljoniga, arvas Mike esmamulje põhjal.

      Kõikjal sebis ringi laigulistes riietes mehi ja kõik nad tundusid jube tähtsad. Kes vehkis kätega, kes lõugas teise laigulise peale, ja Mike’i üllatuseks viskas üks mees järsku teise ees käpuli ning hakkas kätekõverdusi tegema. Taoline käitumine tundus Mike’ile imelik ja võõrastav, kuid aeg näitas, et nähtu on sõjaväes täiesti tavaline asi.

      Mike lebas kasarmunari teisel korrusel ja põrnitses laepragusid. Tänavavalgusti akna all saatis heledaid kiiri läbi klaasi ja nii oli toas piisavalt valge ning silm seletas kõike.

      Tuba oli suur ja mahutas kuus kahekordset nari. Mike, kes magas ühe nari ülemisel korrusel, tundis, kuidas nari värises, kui alumine naaber ennast asemel pööras.

      „Kas mõni magab ka või?” kostis akna alt kellegi hääl.

      „Jah, mina magan,” tuli toa keskelt naljatlev vastus. Samal hetkel lükati toa uks lahti ja nähtavale ilmus tume kogu.

      „Kas und ei ole?” küsis tulija. „Kui magada ei taha, siis leiame muu tegevuse, me võime ka välja jooksma minna. Pärast seda tuleb kindlasti magus uni.”

      Keegi isegi ei iitsatanud.

      „Hea küll, katsuge nüüd siiski uinuda, sest muidu olete homme päeval uimased ja ei saa millestki aru.” Tume kogu lahkus ja sulges vaikse klõpsatusega ukse.

      Möödus paar minutit ning toast hakkas taas kostma tasast juttu ja vahel sekka ka naeru.

      „Ärrratus!” Vali hääl kaikus üle kasarmu.

      Unesegane Mike viskus püsti nagu pingest vabanenud vedru. Tuled pandi põlema ning heledad päevavalguslambid pimestasid ärkavate poiste silmi.

      „Kiiremini, kiiremini,” karjus kellegi vali hääl. „Teil on rivvi jõudmiseks aega viis minutit. Kui selle ajaga ei jõua, siis hakkame harjutama.”

      Toas läks meeletuks sagimiseks. Kõik üritasid omi riideid leida ja neid selga ajada. Akna alt kostis kõva mats ja keegi, kes nari teiselt korruselt kõvale laudpõrandale oli kukkunud, hakkas valjusti vanduma.

      Lõpuks sai ka Mike narilt alla ning avastas oma üllatuseks, et tool, kuhu ta eelmisel õhtul oli pannud hoolikalt kokku volditud vormi, oli kadunud koos riietega. Ainult saapad seisid omal kohal.

      Mike vaatas hämmeldunult ringi ja taibates, et nüüd kisub jamaks, hakkas paaniliselt oma vormi otsima.

      „Kuu… kuule sina, sina, kas sa ei tea, kus mu vorm on?” küsis ta poisilt, kes alumisel naril oli maganud.

      See aga ei teinud küsimusest väljagi, vaid haaras oma saapad näppu ja tormas, lahtised kuuehõlmad lehvimas, koridori poole.

      Nõutu Mike seisis toa keskel, vaatas väljuvaid mehi ja laiutas käsi. Peagi oli tuba tühi ja Mike nägi, et ühtegi vormi polnud üle jäänud.

      Samal ajal moodustus koridoris midagi rivitaolist ning mehed hakkasid juba riidesse saama. Mõnel olid küll kuuenööbid valesti nööbitud, nii et üks kraenurk teisest kõrgemale jäi, mõnel olid saapad vahetusse läinud, kuid siiski paistis, et kõik suudavad viie minutiga hakkama saada. Esimese hommiku kohta oli tulemus hea ja neli jaoülemat, kes koridoris toimuvat tsirkust pealt vaatasid, naersid rahulolevalt.

      Üks jaoülem, aspirant Kivistik, astus rivi ette, vaatas sajapealist karja, mis tema ees sagis, tõmbas siis kopsud korralikult õhku täis ja röökis, nii et sooned laubal paisusid: „Kompanii, valvel!”

      Järgnes rüselus ja müdin, kuid kümme sekundit hiljem valitses vaikus ja kuulda oli ainult higiste meeste hingeldamist. Kõik seisid sirgelt ega liigutanud enam.

      „Jätta!” karjus aspirant ja vallandas sellega uuesti sagina.

      Siis kõlas uuesti „Valvel!” ja jaoülem hakkas rääkima.

      „Kui ma ütlen valvel, siis te võtate kohe valveseisangu ja enam ei liiguta. Kukkugu teil või püksid jalast, aga teie seisate ja ei nihele. Selge?”

      Kõik olid vait.

      „Hästi. Kas kõik on rivis?” küsis aspirant.

      Ikka vaikus.

      „Nooremseersant Puist läheb ja vaatab toad üle.”

      Nimetatud jaoülem, kes koos teiste jaoülematega rivi ees seisis, hakkas tube kontrollima. Esimene tuba oli tühi, teine samuti, kuid astunud kolmandasse tuppa, jooksis muie üle seersandi näo.

      Noorsõdur Mike istus toolil ja üritas jalga tõmmata oma õppusvormi pükse, mis ta kapist välja oli otsinud.

      Mida teie siin veel kohmitsete?” küsis Puist noorelt.

      „Ma ei… tähendab, keegi on minu vormiga vist läinud, ma võtsin…”

      „Mis see siin mämmerdab?” küsis uksele ilmunud aspirant.

      „Uimab, ei leidnud riideid,” seletas Puist.

      „No siis tuleb püksata.”

      Mike vaatas jaoülemaid ja tundis, kuidas süda taguma hakkas.

      „Noh, noor, saapad jalga ja rivvi,” kamandas Kivistik.

      „Kas nii ikka võib?” kahtles Puist.

      „Väljas on seitseteist kraadi sooja, ega ta ära ei külmu. Nii et lähme. Noor, saapad jalga ja rivvi.”

      Minut hiljem oli kompanii kasarmu ees rivis ja valmis alustama oma esimest hommikujooksu. Ühtset rohelist värvi vormides meesterivi lõpus seisis lotendavate sõjaväebokserite väel Mike, jala otsas suured sõjaväesaapad. Sellisena, nagu ta seal seisis, meenutas ta väga Miki- Hiirt ja nii mõnigi rivisolija lubas endale väikese naeru.

      Siis kõlas taas käsklus „Valvel!”

      Tund. Kompaniiülem. Uued tuttavad

      Lõuna oli möödas ja kogu kompanii käsutatud suurde õppeklassi, kus pidi toimuma esimene, sissejuhatav tund. Noored sõdurid istusid paarikaupa pinkides ja ootasid. Siis avanes klassiuks ja neli neile juba eelmisest päevast tuttavat jaoülemat astusid klassi. Jaoülemad liikusid СКАЧАТЬ