Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Eestist IMFi ja Maailmapanga silmis eeskujulik reformiriik.

      Hilistel 1980ndatel ja varastel 1990ndatel taastati Eesti iseseisvuse sümboleid nii linnas kui ka maal, kus ühe sihina oli sõnastatud eesmärk taastada 140 000 sõjaeelset talu.

      Setomaal tõusis riigi ülesehitamisega seoses veel üks eesmärk: Tartu rahuga määratud piiride taastamine ja sellega Setomaa ühendamine. Poliitiline eliit aktsepteeris siiski aja jooksul 1957. aasta piire. Paljudele setodele on see teema siiani valus okas hinges, mida väljendatakse nii üldistes hoiakutes, poliitilistes institutsioonides kui ka lauludes, mis räägivad pooleks rebitud rahvast, kelle kodud, juured ja esivanemate hauad on teisel pool piiri. Runnel (2002: 51) väidab, et just see lõhkirebituse metafoor on edendanud setode jõudmist avalikule areenile ja mobiliseerinud seto eliidi, mida muidu ei oleks toimunud.

      Maareform ja majandite laialisaatmine

      Esimene üleminekuvalitsus plaanis anda tootmisressursid põllumajandustootmisega tegelejatele ehk „anda maad kündjatele”. Muutuvates poliitilistes oludes sai aga domineerivaks restitutsionistlik poliitika, mille eesmärgiks oli tagastada maa endistele omanikele ja nende järeltulijaile. Endised majandijuhid kuulusid ajaloo prügikasti. Värskel poliitilisel eliidil oli kerge näidata majandite väärtust väiksena, olgu neid kommunistide juhituna kujutades või takistusena erastamisprotsessis või ka osutades neile kui 1949. aasta küüditamise olulisele põhjusele. Säärane ajalugu tähendas väga tugevat ideoloogilist valmidust erastada majandite varad; põllumajanduse kollektiviseerimine 1940ndatel kuulutati seadusevastaseks teoks.

      Ometi, nagu võis juba märgata talude taastamise juures ilmnenud praktilistest arvestustest, ei olnud poliitiline soov majandid kaotada maaelanikkonna hulgas sugugi nii populaarne; enamik majandijuhte ei pidanud eratalupidamist üldse suurmajandite alternatiiviks (Terk ja Sepp, s. a. , 127). Ka enamik maaelanikkonda (55–60 %) toetas suurtootmise säilitamist (Pajo jt 1994: 10, 13, Eesti inimarengu … 1999 kaudu; vt ka Abrahams 2002). Sellest, nagu ka „kolhoosnikumentaliteediga” põhjendatud soovimatusest osaleda hoogsalt eratalupidamises, sai alguse maaelanikkonna kõrvalejätmine rahvuslikust arenguprojektist.

      Kuigi suur osa tollastest arutelust tiirles maateemade ümber, tähendas 1992. aasta põllumajandusreformi seadus maa-Eesti olulisuse lõpu algust. Linlik rahvuslik nostalgia kohtles viitkümmend aastat ajalugu millenagi, mis tuleb unustada ja kalevi alla panna, mille näiteks oli ka massiline eratalude taastamise kava. Maapiirkondade pragmaatiline vastus sellele plaanile oli ettevaatlik või lausa tõrjuv: 2004. aastal oli 140 000 talu asemel alla 30 000 põllumajandusliku majapidamise. Ajastu vaim toetas siiski just poliitilist nostalgiat ja pikkamisi hakkas talude taastamine hoogu sisse saama (vt ka Abrahams ja Kahk 1994).

      Maareformi seaduse 1993. aasta muudatustega pidi maa minema erakätesse, kasutades pärimisliine, mis kindlustaks, et võimalikult suur osa maast läheks sõjaeelsetele omanikele või nende järeltulijatele. Muudatus ei täpsustanud kohustust maad ratsionaalselt kasutada või harida (Terk ja Sepp s. a. , 131–32).22 See oli restitutsiooniideoloogia võit ja erakordne saavutus ka rahvusvahelises kontekstis, kuivõrd maareformide vähemalt ideeline eesmärk on enamasti anda maa selle harijatele.

      Erastamis- ja detsentraliseerimiseprotsessidel oli maaelule tuntav mõju. Ühelt poolt lõi erastamine uue omanikerühma, inimesed, kes vältimatult tundsid, et neil on teatud maatükile õigus. Pärijate kontseptsiooni laiendati asja käigus nii, et uuteks omanikeks võisid saada ka omaniku venna- ja õelapsed. Sugulusantropoloogia seisukohalt oli tegu huvitava nähtusega, mis garanteeris riigi tunnustuse teatud tüüpi veresugulastele sõltumata kadunud omaniku ja sugulasrühma tegelikest suhetest. See aktiveeris ühtlasi elus olevate sugulaste suhtluse, mis tähendas nii negatiivsete kui ka positiivsete suhete loomist ning pettumust ja suhtluse lõpetamist, kui tegelikud ja ametlikult põhistatud suhted sugugi ei sobitunud. Deema Kaneff (1998) on osutanud sellele asjade käigule kui positiivsele protsessile, mis muudab suguluse oluliseks; Katherine Verdery (1994, 2003) viitab selle tagajärjel kujunenud probleemidele, sh ebavõrdsuse loomise temporaalsetele aspektidele – sellele, et restitutiivne lähenemine ajale kaldub toimima endiste sotsiaalse ja poliitilise kapitali omanike kasuks, luues uue omanikeklassi vanadele struktuuridele (Verdery 2001). Eestis viisid ühismajandite ja majandis tehtud töö hüvitamise skeemid „ärastamiseni”, olgu selle objektiks masinad või muu vallasvara. Seda said paremini praktiseerida need, kes olid info ja suhete mõttes privilegeeritud positsioonidel, enamasti endised spetsialistid või juhid (Alanen jt 2001 pakuvad selle protsessi põhjalikku analüüsi Eestis).

      Restitutsiooniprotsessiga loodud ebavõrdsus ise oli Eestis esialgu siiski vähem probleemne kui sellega loodud mõju sugulussuhetele. Mõnel juhul tähendas kogu protsess seda, et tagastamist võis korraga taotleda väga palju sugulasi, nii et taotlemine, juhtimine ja edukas läbirääkimine kõigi osalistega oli praktiliselt võimatu. Võitlus maa ja omandi pärast hakkas paljudel juhtudel laastama isegi lähimaid sugulussuhteid.

      Maa-Eesti staatuse langus

      Teise iseseisvuse ajal on Eestit juhtinud ridamisi neoliberaalseid ja monetaristliku orientatsiooniga valitsusi. Seda suunda on riigi edenemise seisukohalt peetud esmatähtsaks. Üksikisiku ühtlustatud tulumaks aastast 1994 ja ettevõttesse reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastus 2000. aastast on tähendanud maksudest tuleva sisemajanduse kogutoodangu osakaalu vähenemist 37,3 %-lt 1997. aastal 34,5 %-ni 2006. aastal23. Niisuguse poliitika abil jõudis Eesti 2000. aastal Wall Street Journali majandusvabaduse indeksis esikohale.

      Eesti võeti kiiresti maailma juhtivate institutsioonide rüppe, nt Maailma Kaubandusorganisatsiooni, NATOsse ja 2004. aastal Euroopa Liitu. Pingutused, mis on tehtud suurepäraste saavutustega väikese riigi staatuse nimel, on toonud kiitust ja koguni järgimist mujal maailmas, mida omakorda on kasutatud muutuste tempo ja põhjalikkuse õigustamiseks kodumaal.

      Selline pikaajaline pühendumine majandusreformidele sai võimalikuks seetõttu, et neoliberaalsetel-konservatiivsetel parteidel oli poliitilist ja, mis veel olulisem, sümboolset võimu, mida polnud sotsiaaldemokraatlikel parteidel, kellele suudeti edukalt heita kommunistidega sarnanemise häbistav vari. Võrdsusideoloogiat seostati tugevalt Nõukogude võimuga ning kritiseeriti ägedalt ja peaaegu segamatult kuni 21. sajandi esimese kümnendi alguseni. Eesti ametiühingud on suhteliselt nõrgad. Ükski otsesõnu vasakpoolne partei pole siiani saanud nimetamisväärse poliitilist toetuse osaliseks; tihti kujutatakse ebavõrdsust tänini kui hädavajalikku nähtust, mida rahvas peab aktsepteerima. Osalt võib põhjuseks pidada ka peamise opositsioonipartei Keskerakonna ebamäärast ideoloogiat ja parteijuhi vastuolulist mainet, mis on selle jõu üsna hambutuks muutnud. Hoiakute poolest ei paigutu suur osa elanikkonnast klassikalisel sotsiaalse õigluse mõistmise skaalal selgelt ühele või teisele poole (vt Plotnik 2008).

      Muutuste sotsiaalsest hinnast on viimastel aastatel siiski veidi rohkem rääkima hakatud. Suhteliselt väikesest rahvaarvust (2003. aastal 1 356 000, kellest 74 % olid eestlased) ja äärmiselt madalast loomulikust iibest hoolimata on sotsiaalsed probleemid jäetud saatuse hooleks, ajaks, mil majanduslik kliima selleks soodsam on. Rahvastikukasvuga ongi esimesena tegelema hakatud, tunnistades, et majanduskliima ei pruugi selleks kunagi soodsaks muutuda, kuivõrd tööjõupuudust on migratsiooni abil hõlpsam lahendada kui sündivuse toetamisega. Rahvastikukasvu toetamine on orienteeritud edukamate klasside reproduktsioonile, mis on demograafia ülemaailmse õpikutõe – rikkuse ja laste arvu pöördvõrdelise seose – valguses väga huvitav praktika. Samal ajal on Eesti olemasolev inimkapital tõsiselt lagunenud. Gini koefitsient ja sissetulekute ebavõrdsus Eestis oli minu välitööperioodil üks suurimaid Euroopas, võisteldes vaid Portugali ja Türgiga (Heinlo 2005: 222). 1989. ja 2003. aasta vahel langes hõivatuse tase 76 %-lt 59 %-ni, s.o 200 000 inimese ehk 1/6 rahvastiku võrra. 2003. aastal elas 18 % elanikkonnast allpool vaesuspiiri24, 22 % neist olid töötavad vaesed (Tuvikene СКАЧАТЬ