Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei tekita ja antropoloogiks olemine pisut rõhuvaks ja vaevaliseks muutub, kujuneb mingi osa uuritavatega suhtlemisest ilmselt antropoloogiaväliseks, normaalseks inimsuhtluseks, kus kõike enam tähele panna ei jaksa. See ei tähenda, nagu poleks ma Setomaal välitööd teinud. Minu eeldus selle kandi teistsugususest ja välitööpaikade järjekorra valik osutus selles mõttes piisavalt õigeks, et lubada mul endiselt hämmastuda ja valveseisangus märkmeid teha, intervjueerida sama intensiivselt ning jälgida üritusi niisama põhjalikult ja öhekalduvalt kui Kurestel. Ent „mina ise” tungis üha enam pinnale, pannes mind küsimise ja noogutamise kõrval ka vaidlustama ja ägedalt arvamust avaldama – või ehk olin ma ise välitöö käigus muutunud?

      Kuid kuna 21. sajandi esimesel kümnendil ei tegele antropoloogid enam nii palju isikliku nabaga kui 25 aastat tagasi, siis jääb mina järgnevas siiski teiste varju, kellest igaüks mind mingil määral mõjutas, suunda näitas ja valgustas ning võimaldas tõeks saada antropoloogilise välitöö ja metodoloogilise lähenemise lubadusel leida seda, mida uurija poleks osanud ette näha ei varasemate teooriate abil ega püstitades hüpoteese, mis reaalsust ja selle nägemist korraldavad (vt ka Willis ja Trondman 2002). Andmete kogumine, nende rühmitamine ja tõlgendamine ning põhjuste otsimine konkreetsete uuritavate nähtuste mõistmiseks nõuab ühtlasi teatavat võrdlemisprotsessi, mis samas ei unustaks nähtuste kontekstispetsiifilist olemust. Kui hoida aina silme ees arengutööstuse eri raamistikke, regionaalseid ja muid kontekste ning neid teoorias võrrelda, on võimalik erinevustele seletusi otsides esile tõsta uuritava konteksti olulisemaid iseärasusi, sarnasuste tabamine aga aitab üldisemat teooriat lihvida, täpsustada või ümber lükata.

      Raamatu ülevaade

      Raamatu esimene osa kirjeldab Eesti maapiirkondade ajaloolist ja sotsiaal-majanduslikku tausta ning asustust ja maapiirkondade positsiooni nüüdses Eestis. Esimeses peatükis annan ülevaate mõnedest iseäralikest ajaloolistest joontest, mis iseloomustasid Eestit 20. sajandi esimeste aastakümneteni. Kirjeldan 20. sajandi poliitilisi mullistusi ja Nõukogude maaelu iseärasusi, millel on praeguse ruraalsuse kujunemisel tähtis roll. See põgus sotsiaal-majanduslik ülevaade Eesti maapiirkondadest maalib pildi rahvast, kel oli paljude põlvkondade vältel üsna vähe kihistumiskogemust ning kelle maaelanikkond oli suhteliselt kõrge staatusega. Selles kontekstis ilmneb, et sotsialismijärgsed muutused tekitasid ühelt poolt kiire kihistumise ja teisalt andsid maaelule uue, tunduvalt madalama väärtusega tähenduse. See kehtib eriti selgelt keskuskülade kohta, mis olid varem majandielu keskmes.

      Teine peatükk kirjeldab Eesti kogukondlikku ajalugu, muutusi ja arenguid. Eesti ja seto külade erinevuste kirjeldusele järgneb ülevaade Setomaale omistatud madalamast arengustaatusest Eesti eliidi silmis pärast Setomaa ühendamist Eestiga. Ametlikke sotsiaalse elu väljendusi (nt ühisused ja kooperatiivid) nähti väärtuslike arenguavaldustena, mis tõstsid Eesti moodsa riigina esile juba tsaariajal; seto külade kogukondlikkust peeti ses valguses mahajäämuseks, mis tuleb ületada. Seejärel kirjeldan Nõukogude visiooni kogukonnaelust ning selle praktilisi väljendusi ametlike ruraalsete kollektiivide näol, mille raames kujunes teatav informaalne ühiskond ja ideoloogia. Osutan, kuidas Nõukogude mitteametlik tegevusvald lõi eeldused 1980ndate lõpu laulvaks revolutsiooniks ja kujundas teatava kodanikuühiskonna. Kodanikuühiskonna arengut on iseseisvuse ja Eesti riigi taastamisest peale mõjutanud lääne rahastajad; toetatud on peamiselt selle mittetulundusühingutesse koondunud väljendusi.

      Teine osa annab ülevaate kahest etnograafilisest subjektist: küladest ja programmist. Kolmas peatükk kirjeldab kahe keskusküla poollinlikku olemust ja skitseerib sotsialismijärgseid muutusi selles keskkonnas, mida iseloomustas institutsiooniline ja sotsiaalne lagunemine. Sotsiaalsete suhete killustumine, Nõukogude ajal töiste ja igapäevavajaduste kaudu tugevalt seotud inimeste sõltuvussuhete vähenemine ning ebavõrdsuse kiire kasv lõid külades elatusega seoses vastuolulised suhted ja vähendasid inimeste võimet kujundada tugevaid võrgustikke ja turvastruktuure raskuste ületamiseks.

      Neljas peatükk kirjeldab arenguprogrammidest lähtuvaid vastuseid muutustele. Nende enamasti sissetoodud programmide eesmärk on olnud tugevdada kodanikuühiskonda, õpetades liidrioskuseid või rahastades mittetulundusühinguid. Annan ülevaate uuritud programmist, mille eesmärk oli suurendada kohalikku sotsiaalset võimekust, luues nn kaasavaid kogukondi. Selliste meetmetega loodeti vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust. Kirjeldan programmi struktuuri ja sisemisi suhteid ning protsesse programmi eesmärkide saavutamiseks. Osalejatele, sh mulle, oli see institutsiooniline keskkond eesmärkide saavutatavuse ja programmi toimivuse mõttes äärmiselt veenev. Kohalik järgijate kogukond kujunes asja käigus üsna ühtseks „tõlgenduskogukonnaks” (Mosse 2005), mis soovis luua vaesuse ja tõrjutuse probleemi lahendamiseks ja programmi eesmärkide saavutamiseks vajalikke tingimusi kogukon-dade loomise kaudu. Seletan, kuidas programm mõistis kogukonda ja selle arengut ning kuidas valiti pilootkülad Kureste ja Saadoja, mis pidid demonstreerima, kuidas arenguprotsess peaks praktikas toimima.

      Kolmas osa annab ülevaate keskuskülade inimsuhetest ja sellest, mis inimesi selles kontekstis ühendas. Viies peatükk kirjeldab lähedussuhteid või pigem eeldatavalt lähedasi suhteid, st sugulus- ja peresuhteid, kodusid, sugude- ja põlvkondadevahelisi suhteid ning suhteid naabritega, ning viimaks üht selliste suhete pidulikku avaldust, sünnipäevi, mis oli üks väheseid koduseid tähtpäevi, mida külades veel tähistati. Osutan, kuidas kaitsva atmosfääri pakkumise asemel kaldusid lähedussuhted suurendama inimeste haavatavust. Niisamuti kaldusid pidulikud sündmused inimestevaheliste sildade tugevdamise asemel hoopis hiljuti tekkinud erinevusi eksponeerima. Ebavõrdsus ja erinevused, jooned inimestevahelistes suhetes, millega toimetulekuks neil oli varasemast väga vähe kultuurilisi vahendeid võtta, olid eriti ebamugavad keskuskülade kortermajade sunnitud läheduse tingimustes.

      Kuues peatükk tegeleb sellega, kuidas inimesed üksteisest eralduda püüdsid. Kirjeldan külade poollinlikku õhkkonda, suhete iseärasusi selles õhkkonnas ja viise, kuidas teistest külaelanikest eralduda püüti, peamiselt nende erinevusi ja vastuvõetamatust rõhutades. Distantsijuhtimine toimus külaelust väljalülitumise, enamiku külaelanike vältimise ja migratsiooni näol. Distants suurenes veelgi osa inimeste otsese tõrjumise ja ka vähem kontrollitud konfliktide tõttu, mida tingis suhete distantseeriv alge.

      Seitsmes peatükk kirjeldab avalikke paiku ja sotsiaalset ruumi, mis inimesi kokku tõid. Kuigi ühelt poolt oli avalik ruum märgatavalt kokku kuivanud, olid peamised kokkupuutepunktid siiski olemas, ja mitte sugugi ebatraditsioonilised: nendeks olid külapoed. Samas oli tarbimine muutunud just inimeste erinevuste rõhutajaks, ja nii ei suutnud ka see keskkond inimeste vahele sildu luua.

      Kahe küla kõige ilmsem erinevus oli Saadoja tugev avalik regionaalne identiteet, mis lõi esmapilgul elava pidustuste õhkkonna, samal ajal kui Kurestel igasugune säärane positiivne identiteet puudus. Seto identiteet tõi aktiivsed setod pidudel kokku elavaks kogukonnaks. See erinevus iseloomustas lähemal vaatlusel aga siiski suhteliselt väikest seto aktivistide seltskonda ja pärandkultuurilisest tegevusest ülejääva kultuurielu poolest ei erinenud Kureste ja Saadoja kuigivõrd. Annan ülevaate külade avalike ürituste olulisematest omadustest ja nendega seotud ootustest ja väljaarvamistest, mille see atmosfäär kaasa tõi.

      Neljas osa vaatleb külade ja programmi kokkupuuteid. Kaheksas peatükk kirjeldab arenguprogrammi, nii nagu see uuritud külades, aga ka teistes uuritud valdade paikkondades toimis. Esitan mitu näidet inimestest, keda programm välja koolitas – kaasajatest, kes elasid või töötasid külades –, ja osutan, kuidas sellised värskelt loodud liidripositsioonid esitasid väljakutse olemasolevatele poliitilistele positsioonidele, kelle esindajad püüdsid „tõusikutele” kohta kätte näidata. Mõnel juhul olid tagajärjed nii tõsised, et nad jäid suhtlema üha vähesemate külaelanikega. Samas olid programmi saavutused Kurestel ja Saadojal kehvapoolsed. Ometi ei põhjendanud kaasajad seda kunagi programmi puudujääkidega.

СКАЧАТЬ