Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

      Põllumajanduslikud subsiidiumid ja kaitsetollid kaotati varakult. Unwin (1999: 237) osutab, et „Eesti talunikud pahandavad, et nende valitsus on kõigist Ida-Euroopa ja endise NLi valitsustest kõige vähem huvitatud neile mis tahes toetuse pakkumisest”. Subsiidiumide protsent Eestis oli 7, mis OECD keskmise 36 %-ga võrreldes on erakordselt vähe. Selle tagajärjel langes tööhõive põllumajanduses 25 %-lt 1989. aastal 7 %-ni 2003. aastal, 170 000-lt inimeselt alla 40 000-ni (Vöörmann 2005: 74–76). Endistest NLi vabariikidest oli langus põllumajanduslikus tööjõus kõige rängem just Eestis; see oli 3,5 korda suurem kui Kasahstanis, mis hoiab selles järjestuses teist kohta ja on pealegi riik, kus Nõukogude võim rajas põllumajanduse maadele, kus seda kehva pinnase tõttu varem õieti polnudki (Lerman jt. 2002: 10). Samas sarnanesid Eestis toimunud protsessid olemuselt väga kiire versiooniga põllumajanduse kuhtumisest suuremas osas Lääne-Euroopas, millest NLi alad seni kõrvale olid jäänud (Abrahams 1996).

      Enamik põllumajanduses töö kaotanuid ei läinud mitte teistesse sektoritesse üle, vaid jäid tööturult kõrvale (Vöörmann 2005: 74–76). Suur osa 1990ndaid vaadelnud uurimusi tõdeb, et eriti ränk on reformide mõju olnud just maapiirkondades (nt Wilder ja Viies 2001, Economist … 1999/2000; Eesti inimarengu … 1999, 2000, Alanen 1999, 2001, Abrahams 2002 jne). Maaelanikkonnale on ühtlasi saanud osaks väga ränk staatusemuutus, ja seda nii sotsiaalse kategooria kui majandusüksusena (vt ka Unwin 1998). Põllumajanduse allakäik ja maaelanikkonna uus kaotajastaatus avalikult edukultusele pühendunud riigis on tähendanud vabaduspüüetes nii kesksel kohal olnud maaelanikkonna ja maapiirkondade muutumist arengupaariaks. Neid kujutati 1990ndatel ja veel uue sajandi esimestel aastatel järjekindlalt seltskonnana, kes on takerdunud sovetlikku toetusmentaliteeti ega suuda ülejäänud riigiga sammu pidada. Sõjaeelse Eesti eduka taluniku või isegi Nõukogude ühismajandi töötaja kuvand, millel oli rahvuslikus enesekujutuses tähtis roll, kadus ja maaelanikkond minetas 1990ndateks ja 21. sajandi alguseks oma senise sotsiaalse ja majandusliku positsiooni. Sellisel kaotusel pole ajaloolist ekvivalenti.

      Maaelu staatuse tõus ja langus

      Oma väikese rahvaarvu ja territooriumi kohta on Eesti ajalugu ebamugavalt erinev ümbritsevatest riikidest ja ülejäänud Ida-Euroopast. Eestit on iseloomustanud sotsiaalse kihistumise vähesus ja lõhkumine iga kord, kui see kujunema on hakanud, aga ka kõrge kirjaoskuse tase, sealhulgas maaelanikkonna hulgas, ning viimase keskne positsioon rahvuslikus ärkamises (vrd ka Hroch 1985).

      Eesti rahvuslus ja eliidi rahvusluse kujunemine oli ebatavaliselt tugevasti seotud maaelu ja talupoegadega. Talupojad said ka rahvusliku ärkamise ja selle ideoloogia keskmeks. Maaelu olulisus rahva eneserepresentatsioonides jätkus Nõukogude perioodil, mil põllumajanduslik edu tõstis Eesti NLis eriti selgelt esile ja panustas sellega üldisesse arengumeelsusesse, olles rahvusliku uhkuse ja vastupanuvõime aluseks.

      Maaomandi küsimus mängis olulist rolli muutuste õigustamises ja väärtustamises, kui taastati Eesti Vabariiki. Maapiirkondade sotsiaalne eluolu on sellega seotud protsessides, nt maareformi ja majandite kaotamise käigus aga põhjalikult muutunud. Nende muutuste tagajärjel langes maapiirkondade tähtsus ja ideoloogilise tähelepanu kese liikus maalt linna.

      Teodor Shanin (1973: 15) osutab, et „talupoegi on tavaliselt hoitud võimu sotsiaalsetest allikatest eemal”. Rääkides 19. sajandi lõpust, väidab Shanin (1973: 11), et Kesk- ja Ida-Euroopas sattusid kiirelt läänestuvad eliidid rinnutsi vaese, tagurliku ja arvukaima osaga oma rahvast: talupoegkonnaga. Nii põimus talupoegade teema tihedalt moderniseerumisideoloogiaga ja rahvusliku mina taasleidmisega Vene, Austria, Saksa ja Osmani impeeriumi ikke all elanud rahvaste seas.

      Eestis osales maaelanikkond rahva kujundamises suhteliselt võrdsema ja moderniseerunuma partnerina, ja seda juba 19. sajandist peale, sealhulgas Nõukogude ajal, mil maainimeste elu diskrediteeritud majandites tekitas puudustkannatava linnarahva silmis vastakaid tundeid. Sotsialismijärgsed muutused ei ole aga maaelanikest teinud mitte lihtsalt kõige rängemini tabatud sotsiaalmajanduslikku rühma. Maaelanikud, kes erinevalt paljudest teistest Ida-Euroopa maadest olid seni seisnud rahva ajaloos olulisel positsioonil, on tõugatud alles nüüd sellesse „tagurlikku” positsiooni, mis on ülejäänud maailma talupoegade enamikku iseloomustanud väga pikka aega. 20. sajandi lõpul sai Eesti maainimesest esimest korda rahvuslikus ideoloogias kaasmaalastega võrreldes põlualune, kes kaotas võimaluse panustada võrdselt avalikku diskursusesse rahva tuleviku üle otsustamisel. Üks olulisemaid põhjuseid maaelanike varasemas kõrges positsioonis peitus nende osaluses moodsa Eesti ülesehituses. Iseseisvuse esimese tosina aastaga hakati Eesti maaelu kujutama aga moodsateks muutusteks võimetu elualana.

      Teine peatükk

      ARENG, KOGUKONNAELU JA MUUTUSED

      Talupoegkond „kehastab tootmis- ja mõtlemisviise, mida peeti vastupidiseks nii kapitalistlikele kui sotsialistlikele arengutele,” ja mõlemad ideoloogiad kirjeldasid teda kui „progressi vastandit” ja „arengu tupikteed” (Leonard ja Kaneff 2002: 6). Eelmises peatükis kirjeldasin Eesti maaelanikkonna eristaatust, mis vältis nende kujutamist oma kaasmaalaste silmis säärase tagurliku rühmana. Maarahvas oli tugevasti seotud intellektuaalse eliidiga – ainsa suhteliselt vaidlustamata ja lugupeetud eliidiga, kes on mänginud olulist rolli mõlemas ärkamisajas, nii 19. sajandil kui 1980–1990ndatel. Talupoegkond ei olnud ülejäänud ühiskonnast lahku kasvanud, vaid kujunes Eesti rahva ellujäämise ja kannatuste üheks sümboliks. Sama harituna kui ülejäänud elanikkond, samal määral rahvamajandusse haaratuna, usu asjus mõõduka ja suhteliselt ebatraditsioonilisena pole maainimene paigutunud arengulistes hierarhiates madalamatele positsioonidele.

      Ja ometi on üks joon, mis on maaelanikkonda teistest arenguliselt teatud määral siiski eristanud, problemiseerides maal elamist kui tervikut ja tuues kaasa arendavaid sekkumisi. Selleks jooneks on küla kui kogukond, mille vormilise organiseerimise katsed on iseloomustanud tervet 20. sajandit. Annan allpool põgusa ülevaate Eesti ala kogukondlikust elust, esmalt seetõttu, et see osutab mõnedele seto ja eesti külade äärmiselt olulistele üldistele erinevustele, ja teiseks viitab see modernsusekäsitlusele, millega eestlased end enne Nõukogude okupatsiooni samastasid ja mis koondab ühise nimetaja alla traditsioonilisuse, venelikkuse ja külakogukonna kui eestluse vastandid. Säärane ajalooline suhtumine lõi erilise õhkkonna kogukonnaelu idee ja kollektiivsuse ümber ka pärast 1991. aastat, mil Eesti puutus kokku lääne arusaamadega kodanikuühiskonnast, millest võeti üle nimelt formaliseeritud jooned. Just sellesse konteksti tuleb asetada ka uuritud arenguprogramm, mis apelleeris teatud „naasmisele kogukonnaelu juurde”.

      Kogukonna ja arengu ajaloolisi aspekte

      EESTI KÜLAMAADE JA KOGUKONNAELU JOONI

      Mitmesugustest mullistustest tingitud muutuste tõttu külade kujundamises on raske osutada selgele ja püsivale külakogukonna tüübile Eesti ajaloos. Keskseks jooneks on olnud teatud alade, nt metsade, karja- ja heinamaade ühiskasutusest tekkinud side majapidamiste vahel. Teised ühisjooned kätkevad ühistegevusi, nt talguid, külapidusid ja ühiskarjatamist.

      Keskmine Eesti küla on olnud väga tilluke. Siiani koosneb suur osa Eesti 4400 külast 3–20 majapidamisest: üle 60 % СКАЧАТЬ