Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      1970ndateks oli kasvanud peale uus põlvkond, kel puudus varasem peretalus töötamise kogemus. Nende suhtumine töösse oli palgatöötaja oma. Vladimir Lenin oli öelnud, et töölise ja talupoja erinevus peab kaduma ja kõik peavad muutuma palgasaajateks (Lenin 1954: 91), ning selle linna ja maad võrdsustava eesmärgi esimesed viljad hakkasid nüüd küpsema. Nagu rida autoreid osutab (nt Terk ja Sepp s. a. , Jääts 2002), oli selle tagajärjeks iseseisvusperioodi iseloomustanud omanikutunde kadumine maaelanike hulgas.

      Teisalt olid põllumajanduses võimalused isiklikku sissetulekut kasvatada paremad kui üheski teises majandusharus. Nagu ka teistes sotsialistlikes riikides, nt Ungaris (Lampland 1995), levis suuremates ettevõtetes korruptsioon, mida tugevdas pidev vajadus mitteametlike, n-ö letialuste suhete järele, et saada vajalikke materjale ja tehnilist varustust (nt Vahtre 2002: 54). Hoiak majandi omandi ja austusepuudus kehtiva korra suhtes viis laialt levinud pisisulitsemiseni, mis osalt oli ka avalikult teada (vrd nt Roth 1999 samasuguste hoiakute kohta sotsialistlikus Bulgaarias). See oli igati aktsepteeritav toimetulekustrateegia, mida teatud määral võib tõlgendada ka passiivse vastupanu avaldusena (vrd nt Scott 1987 analüüs sellistest protsessidest Aasias). Hirmsas hädas töökäte puudumise pärast kogu riigis (vt ka Tammaru 2001) pigistasid majandijuhid sellise tegevuse ees lihtsalt silma kinni, ajades pealegi ise asju samamoodi.

      • Võrgustikuloojad, kurgimüüjad või dissidendid?

      Aiamaad olid ainus eravalduses maa. Ametlikult ei olnud maa muidugi inimeste omandis, vaid nende kasutuses, kuid tegelikult andis inimeste õigus ise selle maatüki üle otsustada neile erilise staatuse ja pani seda nägema sarnasena eramaaga. Selle eest hoolitseti märksa pühendunumalt kui ühise majandimaa eest. Nende maalappide tootlikkus peegeldab seda pühendumist – ja ülejäänu majandamise kehvust – kujukalt: David Lane (1985) osutab, et 1980. aastaks moodustasid need maatükid 0,05 % Nõukogude Liidu haritavast maast. Ometi andsid need maatükid 49 % kartulitest, 15 % köögiviljadest, 14 % lihast, 6 % piimast ja 6 % munadest.

      Aiamaad omandasid erilise tähenduse, luues ühtlasi tugevad sõltuvussuhted maaelanike, aga ka nende ja linnaelanikkonna vahele, kellega aiamaatalunikud toodangu kaudu suhtlesid. See muutus ka valdkonnaks, mis kujundas kompleksseid hoiakuid Nõukogude maaelu, aga ka vastupanu ja kollektiivsuse suhtes. Ühelt poolt tähendas eramaal töötamine seda, et inimesed pingutasid vähem majandi heaks, kasutades samal ajal majandstruktuure maksimaalselt oma erategevuse tarvis. Selles mõttes võiks tollast väikemaapidamist näha ühe Nõukogude võimu kirstunaelana, mis süsteemi õõnestas ja ekspluateeris. Teisalt oli väikemaapidamist hädasti vaja, eriti varastel aastatel, ja selles mõttes võiks hoopis väita, et tegu oli struktuuriga, mis Nõukogude süsteemi vee peal hoidis, leevendades veidigi teravat puudust.

      Heiki Pärdi (2008: 555) eristab sovhoose ja kolhoose teatud mööndustega kui vastavalt „Vene värki” ja „Eesti asja”, ja viimast just talupoegliku iseseisvuse jälgede tõttu, milleks aiamaatükki võiks pidada. Siiski pruugiti aiamaaharijate kohta stereotüüpset halvustavat silti „kurgimüüjad”, mis viitas nende kahtlasele sahkerdamisele ja pisiettevõtlusele. Kuigi majandeid kirjeldati sageli Moskva, st ülejäänud Nõukogudemaa vajadusi rahuldavate üksustena, kus toodetust nägid kohalikud heal juhul vaid „kõrvu, kärssu ja sõrgu”, ei tähenda see sugugi, et aiapidamine oleks olnud Nõukogude Eesti tootjate ja tarbijate „rahvuslik” ettevõtmine. Tegelikult müüdi eriti Ida-Eestist pärit aiasaadusi Vene turgudel, sageli Leningradis ja Pihkvas. Osalt põhjustas just see põlastust „kurgimüüjate” vastu, teisalt aga kultiveeris põlastust ka sovetlik suhtumine ettevõtlusse, mille Nõukogude tingimustes elavad inimesed olid omaks võtnud (nt Verdery 1996). Erakätesse minev kasum oli miski, mida nähti iseka sehkendamise ja spekuleerimisena. Spekulant oli teiste tagant näppava ja iseka indiviidi sünonüüm. Pideva puuduse tingimustes ei olnud üksikute võime kasumit teenida tühjade lettide taga seisjate silmis midagi tervitatavat.

      Ühtlasi iseloomustas tollaseid linna ja maa suhteid linlaste mõnevõrra üleolev suhtumine kolhoosnikesse-sovhoosnikesse, keda peeti küll rikkamaks, ent kultuurilise kapitali poolest vaeseks ja võimetuks oma rahaga arukalt ringi käima. Nende töökust ja oskusi hinnati üsna madalalt ja lood poe ees jõlkuvatest joodikutest, kes töötunde surnuks lõid, olid üldlevinud. Avalikult oli põllumajandus siiski au sees ja massimeedia pühendas suurt tähelepanu nii saagikoristusele kui ka muudele põllumajanduse tahkudele.

      • Hierarhiad

      Nõukogude majand oli suhteliselt vähe kihistunud sotsiaalne süsteem suhteliselt väheste piiride ja erinevustega tööde ja nendes peituvate võimaluste poolest (Jääts 2002: 31). Siiski leidus üks kõrgem kiht: spetsialistid. Need olid nii peaagronoomid, pearaamatupidajad, peainsenerid jms ja kõrgematel halduspositsioonidel olijad, sh kõrgemad parteilased. Sovhoosidirektor määrati ministeeriumide tasandil. See oli enamasti mõni pika töökogemusega tegelane. Sellised positsioonid avasid juurdepääsu defitsiitsetele kaupadele. Majandijuhtide otsuseõigus ja mõju varjutas külanõukogu esimehe ja teised poliitilised ametnikud, kes pealegi ei olnudki ametlikult majandiga seotud, vaid järgisid partei liini (vt ka Alanen jt 2001).

      Hoolimata paremast juurdepääsust defitsiitsele kaubale, autodele ja isegi ehitusmaterjalidele eramajade ehitamiseks ei saa seda kihti pidada siiski päris klassiks, kel olnuks nii kultuuriline, majanduslik kui ka sotsiaalne võim (vt ka Humphrey 1983). Tõtt-öelda oligi selle kihi võim mitmes kohas murtud: peaspetsialistid said küll suhteliselt paremat palka, ent sissetulekud olid siiski sageli väiksemad kui alluvatel, kel oli rohkem aega omaenda lihaloomi kasvatada ja aiamaaga tegeleda. Sotsiaalne võim peitus sageli pigem nende hulgas, kel oli otsene teave defitsiitkaupade kohta, st kaubandustöötajate seas. Kultuuriline võim oli aga tugevalt seotud just akadeemilise ja kunstilise, mitte rakendusliku haridusega.

      Muutuste algus

      Hilistel 1970ndatel ja varastel 1980ndatel oli elu maal edenenud nii teenuste kui ka korterite ja transpordi poolest. Tervikuna jõudis aga stagneerunud Nõukogude Liit, mis globaliseeruvas maailmamajanduses üha armetumasse positsiooni jäi, majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse degeneratsiooni perioodi. See oli eriti ilmne linnades, mis vaevlesid aina teravamas igapäevakaupade puuduses.

      Gorbatšovi ajal ilmnes riigisotsialismi erosioon esmalt rentimiseksperimentides ja katsetes rajada uusi kooperatiive. Üsna pea hakati arutlema väiketalude efektiivsuse üle ja järgmise sammuna juba eratalupidamise taastamise üle (Tamm 2001: 411). Ometi oli inimesi, kes talupidamist eluviisina ihaldanuks, üsna vähe, mis takistas talupidamise kui ettevõtlusviisi levikut ka siis, kui see 1989. aastal seaduslikuks muudeti. Kuigi 30 % maaperedest avaldas algul huvi soodsate tingimuste korral talu pidada, oli lõplik protsent palju väiksem. Suur osa populatsioonist ei ihaldanud uut ametit. Nagu Tamm (2001) osutab, aimasid ka majandijuhid, et isikliku vastutuse määr, ränk töö ja kahtlused väiketalupidamise efektiivsuses ei muuda seda ahvatlevaks perspektiiviks.

      TEINE ISESEISVUSAEG: MINEVIKU ÜLETAMINE

      1988. aastal alanud laulev revolutsioon ammutas nii ideoloogia kui ka väljendused 19. sajandi rahvusliku ärkamise perioodist. 1918.– 1940. aasta iseseisvuse taastamisest sai peatselt selge eesmärk. Esimene iseseisvus oli olnud oluline nii Nõukogude aastate dissidentluse ja igapäevavastupanu seisukohalt kui ka vabariigi taastamiseks.

      Vabariigi taastamisele 1991. aastal järgnesid drastilised majanduslikud muutused nii nõudmises kui ka pakkumises. Tõsised raskused, talongid jms võeti aga esiti vastu suhteliselt rahulikult ja iseseisvuse nimel oldi valmis raskusi ületama.

      Esimeste sõltumatute valimiste järel septembris 1992 tulid võimule poliitikud, kelle üks hämmastav joon oli paljude harukordne noorus (20–30 aastat). See tähendas, et nad olid punasest minevikutaagast määrimata, mis andis neile ühtlasi diskursiivsed relvad endiste liidrite häbimärgistamiseks. Nende esimene orientiir oli СКАЧАТЬ