Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

      Lõuna-Eestis olid külad sealse künkliku topograafia tõttu eriti hajali. Ajaloolisel Võrumaal, kus paikneb ka praegune Põlva maakond, on see joon küllap kõige ilmsem. Seal oli majapidamise haritav maa terviklik juba varem. Gea Troska (1987: 61–62) väidab, et selles piirkonnas on raske üldse rääkida ühise identiteediga küladest. Vähemalt 17. sajandist peale on külapiiride olulisus ja haritava maa ühisomand tuntavalt vähenenud; parimal juhul on ühisomandisse jäänud karjamaa ja mets. Võrumaa külad olid pigem haldusüksused kui kogukonnad, mida vaadeldi terviklike ühikutena maksustamise eesmärkidel. Ea Jansen (2007: 147) viitab sellele, et „seadusandluse ajel [hakkasid] „ülalt” kujunema uued territoriaalsed kooslused, mis valmistasid pinda individualismile”. 19. sajandil koosnes 67 % küladest selles piirkonnas 3–5 talust, mis muutis Võrumaa külade väiksuse poolest eriti silmatorkavaks (Troska 1987: 62).

      Võib oletada, et säärane hajutatus mõjutas inimeste ühiselu tugevasti. Kõik sündmused, mis kogunuks kokku suurema hulga inimesi, toimusid mõnes keskuses, nt küladest üpriski kaugel asetsenud kihelkonnakeskuses. Külapeod olid kas koos naaberkonna taluderühmaga või väga väikesed pereüritused. Kirik oli sageli enam kui 15 km kaugusel. Kõik need jooned osutavad tihedat ja regulaarset sotsiaalset suhtlust takistavatele asjaoludele.

      19. sajandi teiseks pooleks oli kokkukuuluvus muutunud pigem vanaks kombeks; külakogukond hakkas hääbuma (Troska 1987; Troska 2008: 209–210). Küla- ja kiigepeod ning talgud, kus lähemad naabrid ja sugulased kiirel tööajal üksteist aitasid, tõid küla siiski kokku. Üha enam hakkasid aga rolli mängima ametlikud ühendused. Ellen Karu (1985) sõnul asendasid traditsioonilisi ajaveetmisviise peagi rohkearvulised ühistud ja seltsiliikumine. Sellised kooskonnad olid aga väga sageli pigem küladevahelised kui ühel külal põhinevad.

      Liikumine ametliku ühistegevuse poole

      Juba 19. sajandi keskel hakkas eri elualadel moodustuma ohtralt seltse: maanaisteühendusi, priitahtlike pritsumeeste ühendusi, lauluseltse jne. Algul oli põhjuseks luterlikus kontekstis avaldunud baltisaksa mõju, mida Jansen (1995) on nimetanud hooldatud omaalgatuseks. 1860ndate lõpuks muutus see seltsiliikumine siiski saksa mõjust sõltumatuks, osalt eestlaste ja sakslaste suhtelise klassieraldatuse tõttu (Jansen 1995). Kõige ohtraarvulisemad organisatsioonid olid koorid, mis õige pea panustasid, olgugi baltisaksa eeskujul (vt nt Woodworth 2009), eestlaste rahvuslikku ärkamisse, tulles 1869. aastal kokku esimesele laulupeole.

      1866. kehtestas Tsaari-Venemaa kogukonnaseaduse, mis nõudis, et igal kihelkonnal oleks ametnikud (vallakirjutajad, – kohtunikud jne), ja lisas külaelule mõningaid ametlikke jooni (vt ka Jansen 2001). Samal ajal hakati ka nõudma, et ühendused ja seltsid registreeritaks ja et neil oleks ametlikult registreeritud põhikiri (Põldmäe 1969: 13, Karu 1979). 1880ndate venestamispoliitika ajal aitas see kehtestada teatava kontrolli Tsaari-Venemaa subjektide üle, ent ühtlasi oli sel üsna positiivne mõju, mis tugevdas seltside mainet ning võrdsustas eestlaste ja baltisakslaste seltsid. Seltsiliikumise kiiret levikut mõjutasid ka ajalehed, mis püüdsid valgustada „laulu- ja muusikakooride ning seltside tähtsust ja osa maarahva kultuurilises arengus” (Karu 1979: 57). Karu (1993: 154) nendib, et juba 1890ndatel oli seda ettevõtmist Baltimaades saatnud selline edu, et see ülejäänud Tsaari-Venemaa taustal väga silma torkab: „Balti krai rahvastele iseloomulik joon ühineda ühel või teisel põhjusel seltsidesse tõuseb esile eeskätt selle joone puudumisega vene rahva hulgas” (Prozorov 1894, Karu 1993: 154 kaudu, vt ka Minaudier 2009). Selliste protsesside lai alus peitus maaharitlaskonnas, mis omakorda tugines üldisele kirjaoskusele (Karu 1993: 160). Eesti üld… (2002: 72) osutab, et „vana talupojakultuur oli hääbumas, seltsid kujunesid kontsertide, pidude, laulupidude, kõneõhtute ja teatrietenduste korraldamise ning raamatukogude tõttu kohaliku kultuurielu keskusteks”.

      Kõrvu ühiskonnaelu institutsioonistamisega hakkas eesti põllumajandus 19. sajandi lõpus edenema ja omandas peatselt sarnaseid formaliseeritud jooni. Eesti maaomanikud ühinesid paljudesse seltsidesse, mille eesmärk oli eesti põllumajandust tõhustada. See protsess oli seotud ka eestikeelse ajakirjanduse arenguga. Suuresti põllmajandusküsimustele pühendatud ajakirjandus oli kättesaadav ja kasutusel juba 18. sajandist peale. 19. sajandiks oli sel kirjaoskaja maarahva hulgas oluline roll põllumajanduse moderniseerimisel ja liikumisel üleriigiliste põllumajandusühistute suunas. Regulaarsed põllumajandusnäitused toetasid uuendust ja kvaliteeti. Eesti järgis teaduslikele alustele tuginevat Põhja-Euroopa põllumajandusühiskonna mudelit. Koopereerumises ehk ühistutesse liitumises oldi Eesti alal aktiivsemad koguni enamikust teistest Euroopa piirkondadest ja areneti Lääne-Euroopas üsna tundmatus, pigem Põhja-Euroopale iseloomulikus suunas. Teaduslik suunitlus andis siinsetele talunikele haritud, moodsa ja eduka osaleja rolli kohaliku elu edendamises. (Lillak 2003: 142–143, 194)

      Üsna varakult mõistis ka keskvalitsus, et ühistud võiksid põllumajanduse arengule kasulikud olla. Ühistuloomise alased seadused ja toetus neile hõlbustas nende loomist (Lillak 2003: 138). Kaubandus-, piimatootmis-, kartulikasvatus- ja masinaühistute levik oli 20. sajandi algul väga kiire, kasvades kuuelt ühistult 1902. aastal 521-ni 1916. aastal (Lillak 2003: 143). Ühistuliikumine muutus Eesti vabariigis kõrgelt hinnatud moodsaks jooneks, mida peeti riigi majandusliku edu keskmeks. Ühistuliikumise tähtsus peegeldub järgmistes faktides: 52 % Eesti deposiitidest paiknes ühistupankades; 49 % kindlustustest kindlustuskooperatiivides; ühistute käes oli 25 % jaekaubanduse turuosast ja 98 % võist toodeti ühispiimatalitustes (Leetsar 2003: 74–75). 1939. aastaks hõlmasid ühistud peaaegu kolmandiku elanikkonnast: 280 000 inimest ligi 3000 ühistus.

      Põllumajanduslike ja muude ühenduste eesmärk ei olnud siiski pelgalt kasumlik majandustegevus. Need olid pigem sotsiaalselt orienteeritud ja pidid paratamatult arvestama oma liikmetega, kes esindasid külaelanike või teiste ühiskonnasektorite vajadusi. See oli demokraatia arendamise viis, kuivõrd rohkesti inimesi sai ühistute kaudu osaleda otsusetegemises. Laiaulatuslik ühistuliikumine ning suur osalus kultuuri- ja muudes ühendustes moodustasid üheskoos tollase kodanikuühiskonna, mille peamine joon oli ametlikult korraldatud positiivse ja moodsa maaelu kogemus ja praktika (vt ka Ruutsoo 2002: 75).

      Üks selliste liikumiste varaseid tähendusi oli Eesti rahvastiku enesehinnangu tõstmine, kujutades seda tsiviliseeritud moodsa rahvana, kes pole ehk suur arvult, kuid on suur vaimult. Esimesel iseseisvusajal omandas see arenguhierarhiates veel ühe funktsiooni, mis muutus eriti ilmseks, kui uue riigi territooriumile lisati Setomaa. Setode arendamise katsed näitlikustavad kahe kogukondliku korralduse järsku erinevust: ühel pool arusaam ametlikult organiseeritud seltsidest ja ühendustest, mis tõid vabaduse ja pakkusid majanduslikku, kultuurilist ja hariduslikku edu; teisalt külakogukonnad, mida üha enam kujutati kui tagurlikke.

      KOGUKONDLIKU SETOMAA JOONI

      Võrumaast märksa tasasema pinnamoega ajalooline Petserimaa, nüüdne Setomaa, asetseb kahel pool Eesti praegust idapiiri ning oli Venemaa osa 13. sajandist kuni 1920. aastani. Olgugi et pikaajaline ajalooline kuuluvus võinuks setod venelasteks muuta, hoidsid nad neist hoopis distantsi. Armas Otto Väisänen (1992: 5) viitab 1913. aastal, et venelaste ja setode abielusid oli väga vähe, kusjuures pigem ajas vene tüdruk taga seto meest, СКАЧАТЬ