Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lähedus (Jansen 2007: 375), kus oli baltisaksalike kõrval leida veel palju vaateid ühiskonnale.

      Need jooned viisid koos Vene revolutsiooni ja Vabadussõjaga iseseisvuse väljakuulutamiseni 1918. aastal ja olid ühtlasi põhjus, miks 1919. aasta maareform võttis just säärase kuju, nagu ta võttis. Kesk vabadussõda ja sõduritepuudust pakkus see sõduritele materiaalseid ahvatlusi. Enne maareformi kuulus 58 % maast mõisatele ja 42 % päriseks ostetud taludele; kahel kolmandikul eestlastest ei olnud üldse maad (Ruusmann 1991, Rauba 2002 kaudu). Reform võttis maa jõuga mõisatelt ja jagas poole sellest talunikele; teine pool reserveeriti linnade ja külade laienemiseks, uurimisinstituutidele, koolidele jne. Juba riigile kuulnud kroonumõisad jäid riigi omandisse.

      Sellised poolsotsialistlikud reformid olid võimalikud peamiselt seetõttu, et kogu ülemise kihi olid seni hõlmanud etnilised teised , kel uuel ajal enam sõnaõigust polnud. Ent ühtlasi takistasid samad reformid edasist kihistumist – mis eestlaste hulgas oli juba pikkamööda alanud –, takistades suuremate talude omanikel tarvitada maata talunikke odava tööjõuna. Nagu osutab Juhan Kahk (1994: 40–42), oli see üks kõige radikaalsemaid maareforme riikides, mis rajati pärast Esimest maailmasõda. Georg von Rauchi (1995: 48) sõnul tekitas maa andmine maaproletariaadile ka immuunsuse kommunistliku propaganda vastu.

      Paljudest eestlastest said nüüd oma maa vabakasutajad. Uue riigi maareform muutis peretalud maaettevõtluse peamiseks vormiks. Kui varem olid väike- ja suurmajapidamised erilise vahetegemiseta koos toiminud, siis nüüd eelistati esimesi. Keskmiseks maatüki suuruseks kujunes 1930ndate lõpuks 22,7 ha, mis oli sajandivahetuse päriseks ostetud taludega võrreldes peaaegu poole väiksem (Eesti üld… 2002: 361). Muutuste käigus kadusid seni mõisate kujul esindatud suurmajapidamised. 1939. aastal elas üle 60 % elanikkonnast peretaludes, pooltel maaomanikel oli maad 10–30 hektarit; kolmandikul 1–10; 15 %-l 30–50 ja 5 %-l üle 50 hektari, enamasti ületamata 70 hektarit. Rikkaimate ja vaeseimate detsiilide maaomand erines niisiis umbes 70 korda ning keskmine ja suurim maaomandidetsiil umbes kolm korda. See erinevus on silmatorkavalt väiksem paljudest teistest Ida-Euroopa riikidest, nt Slovakkiast (Torsello 2003: 140–143) või Ungarist (Fél ja Hofer 1969, Bell 1984: ptk 2), ning me võime sellest järeldada suhtelist võrdsust võrreldes mitmete teiste Ida-Euroopa riikidega.

      Hoolimata maapiirkondade talupoeglikust eluviisist muutus väiketalupidamine riigi edu aluseks. Kõige moodsamad ideed levisid kirjaoskaja ning haridust tähtsustava maaelanikkonna hulgas17, põllumajandusest kujunes 1930ndateks ekspordile suunatud Eesti majanduse peamisi harusid. Selle edu võtmeks paistab olevat laiaulatuslik põllumajandusühistute võrk ja põllumajandusnõustajate süsteem (vt nt Lillak 2003, Leetsar 2003). Eesti poliitiline võim püsis suurel määral põllumajanduslike ja sotsialistlike parteide käes ja riiklik majanduspoliitika toetas selgelt talunikke (Laaman 1936: 25). Rahvuse hälliks ja vabadusiha taimelavaks peetud maarahval oli ka suhteliselt kõrge prestiiž, kuigi üha enam elanikke liikus areneva tööstusega linnadesse: linnaelanikkond kasvas 27,2 %-lt 1922. aastal 32,8 %-ni 1929. aastal (Lillak 2003: 199, vt ka Tammaru 2001).

      Iseseisvusaastatel jätkus juba rahvusliku ärkamise ajal alguse saanud Eesti oma eliidi kujunemine (vt ka Jansen 2007). Haritlaste kõrval kujunes ka majanduslik ja poliitiline eliit (Laaman 1936: 46–52, 69–73). Laias laastus 10 % elanikkonnast oli hõivatud kapitalistlikus mõttes palgatööjõuna. Enamik ettevõtjaid (45 % rahvastikust) töötas omaenda ettevõtte või talu heaks, kasutades peretööjõudu (Laaman 1936: 20).

      Välismaised vaatlejad, kes oskavad üldist mentaliteeti teiste kogemustega hästi võrrelda, annavad teada, et tollane Eesti oli üllatavalt egalitaarne. Rootsi professor Per Wieselgren kirjeldab 1930ndate Eestit kui riiki, kus pole märkigi neist sotsiaalsetest erinevustest, mida võis täheldada nt Poolas (Wieselgren 2002 (1942): 22).

      Iseseisvus tõi kaasa ka raskusi, nt võlgu ja töötust, ega suutnud ületada mehhaniseerimise kehva taset. Sellised muutused olid aga üsna varased ega olnud veel viinud maaelanikkonna staatuse madaldumiseni. Ei demokraatia nõrgenemine 1930ndatel ega muud raskused ei olnud võrreldavad 1940. aastal alanud šokkidega ja nii jäi kadunud Eesti Vabariik rahvuslikus mälus ülistatuna püsima.

      NÕUKOGUDE EESTI, 1940–1987

      Eesti okupeeriti ja inkorporeeriti Nõukogude Liitu juunis 1940. Lubadus vaestele maad jagada kahvatus järgmisel aastal riiki tabanud repressioonidelaines, kui suvel 1941 deporteeriti 12 000 inimest. Selle kogemuse valguses võeti järgmisel suvel saabunud Saksa väed vastu kui kahest halvast parimad. 1944. aastal naasnud Nõukogude võimu eest põgenes läände ligikaudu 70 000 eestlast. Lootus, et lääneliitlased Eesti vabastavad, oli visa kaduma.18 Metsavennad tegutsesid sõja järel paljudes Eesti metsades, peegeldades tollaseid lootusi rahvusvahelisele õigusele ja külvates hirmu kommunistidega koostööd tegijaisse. Teiselt poolt kasutati neid vastupropagandas näitena tülgastavast kriminaalsusest, sellal kui Nõukogude inimesed uut elu üles ehitasid.

      1944/45. a omandas naaberoblast Pihkva Vene NFSVs kaks kolmandikku Petseri maakonnast ehk Setomaast: 1135 km² ja 40 709 elanikku, kellest 5898 olid eestlased (või setod) (Uuet 2002: 80). Eestlastel võimaldati neist piirkondadest Eesti NSVsse ümber asuda. Ülejäänud Petseri maakond sai Võru maakonna osaks. Piiri õgvendati veel ja veel kuni 1957. aastani, territoriaalselt iga kord Vene NFSV kasuks (vt ka Tannberg 2005: 260–261).

      Nõukogude võimu järgmine tegu oli kogu maa riigistamine. Riigimõisatest oli juba 1940. aastal tehtud sovhoosid, Nõukogude riigifarmid. Sõja järel konfiskeeriti „kulakute” (üle 30-hektariste maatükkide omanike) maa, loomad ja masinad. Maata talupojad said 12–18-hektarised maatükid; lisamaad anti ka väikestele taludele (Põder 2001: 21). Selle näiva väiketalupidamiste toetamise kannul tuli 1947. aastal kollektiviseerimine, mille käigus pidid kõik maaomanikud senise maaomandi, loomad ja tootmisvahendid majanditele üle andma.

      Talunike vastalisus tähendas, et 1949. aastaks oli kolhoosidega ühinenud vaid 8 % taludest. Et protsessi hoogustada, deporteeriti 20 000 inimest Siberisse19 ja ülejäänud erataludele kehtestati maksud, mis kolhoosidesse astumise tempot tublisti kiirendas. Kolhoosnikele jäeti 0,25–0,06-hektarised aiamaad, olenevalt sellest, kas inimene elas talus või korteris. Masinad ning enamik karjast ja töövahenditest muutus kolhoosi omandiks.

      Sõjaeelse vabariigi tähtsus hakkas 1950ndatel taanduma, kui inimesed leppisid paratamatusega ja hakkasid omaks võtma „Nõukogude kultuuritüüpi” (Aarelaid 1998: 156). Eesti omandas siiski iseäraliku positsiooni. Eestist sai Nõukogude Liidu majandusreformide eksperimentaallabor (Saar ja Unt 2006), mis muutis ta juba esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel teistest Nõukogude vabariikidest majanduslikult edukamaks. Keeleline ja geograafiline lähedus Soomele andis eestlastele veidi parema juurdepääsu lääne mõtetele ja eluviisile. Kolme Balti riiki peeti nende piiriasendi, venekeelsest erineva tähestiku, suhtelise majandusliku edu20 ja hilise liitu inkorporeerimise tõttu Nõukogude lääneks, mille üle kohalikud haritlased teatavad sapist uhkust tundsid.

      Elu majandites

      Kolhoosid olid olemuselt põllumajanduskooperatiivid, kus talunikud partei heakskiidetud plaanide ja juhtide käe all said palka saagi suuruse järgi. Algul olid kolhoosid sovhoosidega võrreldes üsna vaesed. Sovhoosid olid riigi omandis riiklikult juhitud ettevõtted, kus töölised said palka riiklike palgamäärade alusel ega sõltunud seega põllumajanduslikust suutlikkusest. Aja jooksul liideti vaeseimad kolhoosid ja muudeti need lõpuks sovhoosideks.

      Aegamisi muutus elu maapiirkondades rikkamaks kui linnas (vrd Creed 1998). Paremad olid nii palgad kui ka põllumajandustöötajate võimalused rahuldada igapäevavajadusi (korterid, autod); hõlpsam oli juurdepääs kultuurilistele vajadustele (seltsid, tuusikud); СКАЧАТЬ