Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et keskuskülasid hakati samastama või vähemalt seostama majandiga, mille keskel need külad asusid. Küla asemel viidati oma päritolust rääkides sellistele küladele hoopis sovhoosi või kolhoosi nimega või, kui tegu oli väiksema külaga, kus asusid olulised osakonnad, siis osakonna nimega.

      Ühiselu korraldamine suurfarmide ümber lõi väga spetsiifilise sotsiaalse keskkonna, mis erines väga selgelt külakogukonnast. Kuna enamik täiskasvanuid töötas majandi juures, paigutas see inimesed sotsiaalsele skaalale vastavalt nende suhetele keskorganiga, mis neile tööd andis. Samas tootmisüksuses töötavad inimesed olid sageli lähedasemad, kujundades n-ö traktoristide, karjakute, sigala kollektiivid, aga ka hierarhiliste positsioonide järgi, nt peaspetsialistidest koosnenud sõprusrühmad. Inimesed, kes majandis ei töötanud, olid teistega vähem seotud, kuid ka nemad osalesid siiski tollases ühiselus, ja sageli töötasid majandis nende pereliikmed.

      Samal ajal eraldas majand eri sugupõlved üksteisest selliste linlike asutustega nagu lasteaiad ja vanadekodud. Kahe- või isegi kolmekordne töökoormus, mis lasus töötavate emade õlgadel (vt ka Verdery 1996: 65) – majanditöö, oma maatüki harimine ja kodutööd –, ning paljudele vanema põlve esindajatele osaks saanud tunduvalt pikem tööiga29 tõi kaasa selle, et väiksemate külade lapsed ei jäänud sageli mitte pikaks lapseeaks kodumaile, vaid saadeti esmalt neljaks ööks nädalalasteaeda ja hiljem internaatkooli. See tähendas neile märksa väiksemat seost kodupaiga ja teiste vanuserühmadega, kui senised põlvkonnad olid kogenud. Migratsioon linna ja maa ning eri majandite vahel killustas Nõukogude majandielu veelgi.

      Kõrvu ametlike struktuuridega kirjeldavad peaaegu kõik selle ühiskonna uurijad paralleelstruktuure, lisakihistusi inimsuhetes. Ühe olulisemana arendasid inimesed vastusena defitsiidimajandusele tutvustesüsteemi ja „purgimajandust”, täpsemalt mitteametlikku toodete, teenuste, tutvuste ja infomajandust (nt Smollet 1986, Ledeneva 1998, Roth 1999, Humphrey 1983). Tutvustesüsteemi võib näha ühe viisina korraldada sotsiaalset kapitali (aga vrd Putnam 2000); ametlike struktuuridega tihedalt seotud tutvuste ja toodete omandamise võrgustikud tugevdasid veelgi tööeluga seotud kogukondi. Samal ajal sõltusid säärased struktuurid oma aiamaad harivate maaelanike ettevõtlikkusest (vt ka esimest peatükki), sidudes neid nii üksteise kui linnaelanikega (vrd ka Lagerspetz 2001).

      Olgugi laiaulatuslik, oli see süsteem sunnitud ja korraldatud vastusena negatiivsetele kogemustele, sageli lausa lootusetule võitlusele vajalike kaupade omandamise nimel. Nii said süsteemi „väravavahid” – kaubandustöötajad ja nende kontaktisikud – küll märkimisväärse võimu, kuid mitte ilmtingimata nende infost ja heatahtlikkusest või vahetusvalmidusest sõltuvate inimeste austust. Vajadusse neid aina „määrida” suhtuti teatava põlgusega. Kuigi sellised seosed lõid ametlike struktuuridega paralleelse sotsiaalse võrgustiku, on seda raske pidada sotsiaalseks tsemendiks, mis võinuks panna aluse tugevale ühiselule (vt ka Keller 2004, Lagerspetz 2001).

      Ideoloogiline rõhk ühiselule oli ilmses vastuolus igapäevase individualismiga, mis peitus võitluses vajalike vahendite pärast. Kideckel (1993: xiii) osutab, et „sotsialistlik süsteem, mis pealtnäha pidanuks looma uusi inimesi, kelle tegevust motiveeriks rühma ja ühiskonna kui terviku vajadused, kujundas tegelikult inimesi, kes olid paratamatult enesekesksed, usaldamatud ja apaatsed, hingepõhjani välja”. Osalt oli see süsteemile kasulik. Oma suurepärases Foucault’le tuginevas Nõukogude kollektiivi ja indiviidi analüüsis osutab Oleg Kharkhordin (1999: 101), et homo soveticus oli riigile kasulik just isekalt motiveeritud indiviidina, kes on valmis teiste peale kaebama. Teisisõnu polnud Nõukogude inimene lojaalne mitte kollektiivile ega „kogukonnale”, vaid üsna abstraktsele võimule – partei- ja riigivõimule –, ja seda pika perioodi vältel hirmust omaenda elu ja süsteemi lõpukümnenditel oma tulevaste võimaluste pärast. Nõukogude ideoloogia oli küll mõeldud inimeste koostööd ja kollektiivset vaimu õhutama, pidi aga püsimise nimel lahti saama paljudest inimesi ühendavatest joontest. Niisiis, kui Kideckeli sõnumit veelkord esile tuua: kollektiivsuse ideoloogia ja praktika varjus oli Nõukogude ühiskond äärmiselt individualistlik (vt ka Lampland 1995). Vladimir Tismaneanu (1993: 139) väidab, et Nõukogude indiviidide pihustunud eksistents, mis oli küll esmapilgul ideoloogiaga vastuolus, tootis süsteemi tarvis rahvast, kes oli „moraalselt tuim” ja võimetu süsteemile sotsiaalsete vahenditega väljakutset esitama. Neid jooni asendas karjerism ja ükskõiksus.

      Informaalne ideoloogia ja mälukogukonnad

      Siiski tõestasid 1980ndate lõpu sündmused, et see ükskõiksus ei olnud nii domineeriv, kui äsja süsteemist valla pääsenud Ida-Euroopa mõtlejad oma ühiskonna kogemusi 1990ndate alguses interpreteerides arvasid. Nendele sündmustele lõi aluse veel üks Nõukogude reaalsuse informaalne element: kultuuritegevus, mille Nõukogude süsteem kujundas Eestis propagandaeesmärkidel ja omaenda ideoloogia levitamiseks.

      Aktiivsust ja osalust julgustati nii teataval „süütul” kui ka ideoloogilisel tasandil, ja paljud tegevused olid pealesunnitud. Nõukogude kultuurielu oli ametlikult korraldatud. Ometi osutavad antropoloogid (nt Lampland 2002: 36–37), et informaalsete võrgustike, rutiinse tegevuse ja formaalsete struktuuride eristus ei peegelda tegelikult seda, kuidas inimesed elavad. Aili Aarelaid (1996) kirjeldab sotsiaalse organiseerumise viise Nõukogude ajal, osutades ametlikele massiorganisatsioonidele, mis olid poliitilise ideoloogia kandjad ja mida kontrollis riik. Sama kehtib ka kultuurilisel tasandil, nt kooride, tantsurühmade jms puhul. Nende tegevuses on kahtlemata tubli annus tehislikku „folklorismi” ehk nn sekundaarset rahvakunsti (Vunder 2008: 470) ja kohustus järgida ühiselt loosungit „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik”.

      Ehkki ametlik kultuurielu kätkes vastumeelsust ja – seisu, mäletavad külaelanikud nõukogudeaegset kultuurielu sellegipoolest aktiivse ja vitaalsena. Üks põhjus on ilmselt see, et ametlikult pühitseti paljusid tähtpäevi, millele hiljem asendust ei ole otsitud: riigipühade kõrval ka kompartei tegelaste sünniaastapäevi ja mitmesuguste ametimeeste päevi, nt põllumajandustöötajate päev oktoobris, maaparandajate päev juunis jm (kultuurielu juurde tulen tagasi seitsmendas peatükis). Olgugi tegu partei käsu järgi toimuva pühitsemisega, lisasid säärased üritused monotoonsesse igapäeva vaheldust.

      Rahvakultuuri ja rahvakunsti viljelemine sobitus sellisesse tegevusse just seetõttu, et Nõukogude võim toetas kohaliku kultuurilise eripära formaalseid väljendusi. Olgugi et seto identiteet oli ilmselgelt nõrgenemas, käisid setod folkloorirühmadena koos. Ometi oli eestikeelne setu halvustav termin, mis viitas tagurlikuna nähtud ääremaa mentaliteedile30 ja muudele negatiivsetele joontele. Paljud setod tunnistavad nüüd, et häbenesid oma päritolu õige kaua.

      Eesti laulupeod ja seto leelopäevad toimusid peaaegu kogu Nõukogude aja (leelopäevad algatati 1970ndate teisel poolel) ja kandsid rahvatraditsioone, mille loomulikud ühised väljendused (nt kirmaskid) olid suuremalt jaolt katkenud (nt Kuutma 2005: 223). Selles formaalses raamis toetasid need üritused kummatigi ka rahvuslikke tundeid. Soome-ugri ja folklooriliikumine muutus Hruštšovi sulaaastatel aiva populaarsemaks ja sellega koos hakati setosid pidama mitte vaid marginaalseks rühmaks, vaid eksootiliseks väärtuseks, mis oma püsivuses muljet avaldab (Kuutma 2005: 222). Kristin Kuutma kirjeldab, kuidas seto folklooriliikumine viis väikeste „kogukonnalaadsete”, koguni „kontrakultuursete” rühmade moodustamiseni, kus harjutati rahvalaule, rahvamuusikat ja – tantsu31 ja mis püüdsid naasta etnograafilise „algupära” juurde, selle asemel et „kehtestatud norme” järgida (Kuutma 2008: 591; vt ka Veenre 2005).

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, СКАЧАТЬ