Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olid seega tunduvalt vaesemad; setode teadlikkus nende kuuluvusest sama maarahva, vanade eestlaste hulka, ja keeleline lähedus eestlastele.

      Teisalt oli rida jooni, mis eristas setosid eestlastest: ühelt poolt maa ühisomand, milles nad sarnanesid pigem venelaste külakorraldusega; õigeusk, napp kirjaoskus, etnilise identiteedi liikuvus, mis lubas neil end teatud olukorras lugeda venelasteks (nt religioosses kontekstis), vene kooliharidus ning kristluse-eelsete uskumuste ja kommete säilimine (Richter 1979; vt ka Grichin 2001).

      Kogukondliku vaimu raamistamine sõjaeelses Eestis

      Külämiis tull Vassot otsma. Küüsüs imält, õt koh tsura om.

      Tuu vasta:

      – Olõ-i kotoh.

      – A kos sis om?

      – Tii-äi. Nätä läts kirmaskihe – higosi kotoh jo väist.26

      Setode pühendumist vene õigeusule ja ühise pidutsemise kultuuri kujutati ilmasõdade vahelise Eesti avalikkuses erinevana eestlaste töökast protestantlikust eetikast. Õigeusu pidustusi kirjeldatakse kui igal aastal ohtralt tööpäevi raisku laskvaid ettevõtmisi. Põldmäe (1938: 5) sedastab kerge irooniaga, et Setomaal oli nõnda palju pühasid, et vähesed teadsid neid kõiki, vaid kuulsid nende kohta teistelt. Siis

      „visatakse töö otsekohe kõrvale ja hakatakse päeva väärikalt pühitsema. See kõik nõuab setult palju tulusat tööaega, eriti suvisel põllutöö-hooajal, kuid setu pole säästlik aja suhtes ega „väiklane” argitöö tähtsust ülehindama. Tihti näeb külades ilusal heinapäeval raugete nägudega inimesi „põdemas” pidude järelväsimust. See joon on eriti omane ka venelastele, kelle „praasnikapidamised” ongi setule suurel määral eeskujuks”.

      Samasugust irooniat on täis ka Kalle Lõuna (Setu on kangekaelne, Lõuna 2003: 85 kaudu) illustratsioonide hulgas leiduv värvikas kirjeldus, mis sedastab, et

      „visatakse töö otsekohe kõrvale ja hakatakse päeva väärikalt pühitsema. See kõik nõuab setult palju tulusat tööaega, eriti suvisel põllutöö-hooajal, kuid setu pole säästlik aja suhtes ega „väiklane” argitöö tähtsust ülehindama. Tihti näeb külades ilusal heinapäeval raugete nägudega inimesi „põdemas” pidude järelväsimust. See joon on eriti omane ka venelastele, kelle „praasnikapidamised” ongi setule suurel määral eeskujuks”.

      Üldiselt keskendusid Eesti arendajate pingutused mitte niivõrd setode eestistamisele kui nende venestamise vältimisele. Samal ajal näidati nende huvitava kultuuri vastu sümpaatiat ja arvati, et see peegeldab mõnesid iidseid jooni, mille eestlased kaotanud on. Peamiselt setofiilidest eestlaste organiseeritud I Seto Kongress püüdis aidata setodel eemalduda vene mõjualast, stimuleerida nende majandus- ja kultuurielu, vähendada kirjaoskamatust, organiseerida „karskustööd”, asutada seto ajalehte ja organiseerida laulupidu; eesmärk oli ka avada eestlaste silmi seto küsimuses (Lõuna 2003: 67). Samal ajal jäid setod sellistes ettevõtmistes dekoratsiooniks ega algatanud neid ise (Lõuna 2003: 93).

      Tsaariajal iseloomustasid setode külaelu küla ühismaad, mida jagati perede vahel teatud ajavahemike järel ümber. See süsteem oli väga sarnane Vene mir ’i süsteemile. Igal talul oli teatud arv maatükke, kuni 20 (Tammekann jt 1928: 46), ja nende ümberjagamine nõudis ühist otsusetegemist. 1920. aastatel teati, et põllumajandus kiratsevat just tsaariaegsete ühismaade kestva mõju pärast:

      On ju üldiselt teada, et põllunduse, karjanduse ja üldse põllutulunduse tasuvus on hingemaal iseseisva majapidamisega võrreldes vähemalt kaks korda kehvem. Hoolimata kõigest elab veel praegugi ligi 20 % põllupidajaist hingemaad pidades. (Tammekann jt 1928: 63)

      Sama kõrgelt hinnatud ülevaateteos Eesti maakondade demograafia, majandus- ja kultuurielu kohta 1920ndatel osutab ka tollasele arusaamale setode alaarengu põhjustest:

      Juba Eesti Vabariigi alupäevist saadik algas Setumaal ümberkorraldamise ja uuenduste ajajärk, õieti iganenud harjumuste ja vene mõju ärakaotamise näol igal alal. Eriliselt tähelepandav on Setumaa praeguse tulundusliku elu uuenemine ja edenemine. Ühes hingemaapidamise süsteemi kadumisega laguneb ka külaelu ühes oma iganenud harjumustega ja kaob järk-järgult küla vaim ühes oma pahedega, mis juba märgatavalt tunduma hakkab eriti iseseisvaks kujunenud majapidamistes.

      Hingemaasüsteemi ühismaapidamise või „nöörimaapidamise” üldiseks nähuks oli tulunduslik kiratsemine – üksteisele lootmise tõttu. (Tammekann jt 1928: 63)

      Arengu puudumine ja tugevad venepärased kogukonnad Setomaal said tollastes arusaamades põhjusliku seose. Eeldatavasti individualismi alla suruvad kogukondlikud piirangud olid tagurlikkuse sümboliks, jäänukiks, mis halvas arenguvõime ja takistas setodel saavutada eestlastega võrreldavalt kõrget kirjaoskuse ja hariduse taset. Kogukondlikkust peeti venelikuks jooneks, mis muutis selle eriti põlgusväärseks. Traditsiooniline vene külakogukond oli teravas kontrastis moodsa ametlikult organiseeritud tegevusega, mida rõhutati tollases Eesti maaelus. Külakogukond ning seltsi- ja ühistuliikumine ei olnud mitte sarnased organiseerumisvõime näitajad. Neid peeti kahe vastanduva arengustaadiumi väljenduseks.

      Säärane arenguline, reformimist nõudev lähenemine setodele, kes näitlikustasid kogukonna halba mõju individualismile ja antagonistlikku teist ehk Venemaad, oli teatud määral seotud individualistliku modernsuse edukusega Eestis. Üsna vähese kihistumise ja tugeva rahvuslikkuse kombinatsioon ohjeldas sümpaatia kujunemist Nõukogude Liidu vastu. Sealne ideoloogia ja selle eriliselt jõhker praktika saabus Eestisse siiski 1940. aastal mitte veenmise, vaid jõuga, tuues kaasa uue kogukondliku vaimu, mille juurutamisega järgmise poolsajandi jooksul tegeleti.

      VASTUOLULINE NÕUKOGUDE KOLLEKTIIV

      Rängad rahvastikukaotused aastail 1941–1949 jätsid Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumide rahvaste elule kestva jälje, ent jälg jäi ka küladele, seltsidele ja ühistutele, mille uus kord lõhkus ja põhjalikult ümber korraldas. Nõukogude aeg tõi kaasa hoopis teistsuguse arusaama ühiselust ja moodsast maaelust. Arenguhierarhia loogika püsis aga üllatavalt sarnasena: vene talupojaelu oma traditsioonilistes vormides oli kõige madalamal astmel, ametlik organisatsioon aga see, mille poole pidi pürgima. Oma „loomulikus”, reguleerimata ja mittereguleeritavas vormis oli külakogukond näide sotsiaalse elu tagurlikust ja arenemisvõimetust vormist. Talupojaelu väidetav halvustamine Karl Marxi ja Friedrich Engelsi poolt (1981: 41), kes rääkinuvat „Kommunistliku partei manifestis” maaelu idiotismist27, andis Nõukogude ideoloogide plaanidele ja tegevusele suuna ja õigustuse. Formaliseeritud, reguleeritud, riigi kontrollitud maaelu, mis peab teenima suuremat tervikut kui küla, kehtestati kavakindlalt, ajuti jõhkralt ja enamasti vältimatult.

      Töökollektiiv kui kogukond

      Uue „kogukonna” määravaks praktiliseks jooneks oli selle keskendumine töö kui sotsiaalse institutsiooni ümber. Küla kui territoriaalne ühik asendus majandiga, olgu sovhoosi või kolhoosiga (vt ka Creed 1995, 1998, Lampland 1995, Humphrey 1983). Need majandid olid ühtlasi näide, kuidas maatootmise industrialiseerimise kaudu üritati ühendada Nõukogude linna ja maad. Selle kõige silmatorkavamaks ja püsivamaks tagajärjeks Eesti maastikul on sovhoosija kolhoosikeskused, mida võiks nimetada terminiga keskuskülad. Tänini on enamikus valdades säärased keskused. Need keskused loodi sageli mõisa ümber või selle läheduses asunud küladesse28, mida oli mugav kasutada majandielu majanduslikuks organiseerimiseks. Kuna just seal elas enamik majandi töötajaid, siis tekitas selline tootmise eesmärkidel koondumine ilmse anomaalia СКАЧАТЬ