Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võimusuhetele, mis peegeldus programmi haaratud külaelanike rollis külaelus, nagu ka nende muutuvates suhetes teiste elanikega.

      Mõlemas külas hoidsin silma peal ka programmiga seotud sündmustel naabruskonna külades, enamasti valla väiksemates külades. Püüdsin kohal olla, kui toimus programmi seisukohalt midagi olulist, ning suhtlesin tihedalt inimestega, kes neis külades programmiga seotud olid. Need sissevaated osutusid olulisteks allikateks teatud liidristaatuse ja külade esindamisega seotud teemade ja nende tagajärgede mõistmiseks.

      ANDMETE JA SUBJEKTIDE KOMBINEERIMINE

      Kõigi eeltoodud paikade ülalkirjeldatud vahenditega vaatlemine lubas mul koostada mitu laiendatud juhtumiuuringut. Clyde Mitchelli (1983), J. van Velseni (1967) ja Max Gluckmani (1967) kasutuses ja seletatuna tähendab laiendatud juhtumiuuring üksikjuhtumis peituva materjali laiendamist ja täiendamist, et jälgida, kuidas mingid sündmused moodustavad ahela, ja pakkuda vaadeldud üksikjuhtumite totaalset konteksti. See nõuab eraldiseisvate intsidentide seoste otsimist ja selleks tuleb iga juhtumit – siinses kontekstis olulist sündmust – kohelda osana jätkuvate sotsiaalsete suhete protsessis. Seda meetodit tarvitasin ma nii institutsioonilise kui ka külaetnograafia loomiseks ning nende suhete mõistmiseks. Sidusin arenguga seotud kohtumiste vaatlused intervjuudega, mis ma osalejatega tegin; kohtlesin arenguüritusi külades osana pikast seotud sündmuste jadast, mille juured olid nii indiviidide kui ka institutsioonide minevikus (Gluckman 1967: xvi) ja nendega paralleelselt toimunud sündmustes.

      KODUANTROPOLOOGIA?

      Subjektide kombineerimine tekitas küsimuse, kas ma tegelesin üldse kodu-, auto- ehk eneseantropoloogiaga. Ühelt poolt uurisin kahtlemata ühiskonda, milles olin ka ise üles kasvanud. Teisalt oli vähemalt maapiirkondade puhul tegu siiski antropoloogiale iseloomulikult Teise uurimisega, kes kaunis tüüpiliselt oli ühiskonna äärealadel, kaugel võimukeskustest ja – staatusest. Ühtlasi olid Eesti maapiirkonnad mulle seni suhteliselt võõrad.12 Minu senised peamised kogemused Eesti maapiirkondadega seisnesid kuupikkustes puhkustes igal aastal vanaisa ehitatud ja mu perele põlvkondade vältel ajutiseks peatuspaigaks olnud suvilas. Säärased suvitajad kipuvad oma elu kortermajade elanikest enamasti siiski suhteliselt eraldi veetma.

      Marilyn Strathern (1987) ja Michael Jackson (1987) problemiseerivad kodu kui uuritavat nähtust ja osutavad, et antropoloogi üleskasvamine uuritavas ühiskonnas ei tähenda veel, et tegu on koduantropoloogiga. N-ö kohalik antropoloog arengusüsteemis tähendab uurijat, kes vaatleb väljastpoolt mõjutatud või väljast tulevaid arendajaid, kes omakorda vaatlevad kohalikke ja nende arusaamu arengust. See muudab kogu niigi kompleksse koduantropoloogia temaatika veelgi keerukamaks. Teiseks olen kogu oma antropoloogilise väljaõppe saanud väljaspool Eestit, peamiselt Inglismaal, ja niisiis olin teatud mõttes intellektuaalselt lähemal välistele arendajatele (kes pealegi esindasid arenguideoloogia üht antropoloogiast veidi mõjutatud suunda, osalusarengut) kui eestlastele külades ja programmi eri lülides. Loodetavasti võimaldas selline iseäralik kaksikpositsioon mul märgata neid veidrusi uurimisobjektides, mida antropoloog oma irrutatuse tõttu uuritavast ühiskonnast ehk selle teisesuse tõttu paremini märkab, ja teisalt lubas mõista kultuuri ja mentaliteedi pisidetaile, mis võõrantropoloogile mõistetamatuks või koguni märkamatuks kipuvad jääma.

      Koduantropoloogia Eestis ja eriti arengustruktuurides nõuab ka selget teadlikkust „kohalikest”, „pärismaistest lugejatest” (nt Brettell 1993). „Kui nemad loevad, mida meie kirjutame” (Brettell 1993), võib see kaasa tuua uuritud külaelanike, uurijate ja kohalike akadeemiliste sotsiaalteaduslike ringkondade raskesti ette aimatavaid reaktsioone. Siiani on olnud vähe selliseid vastuseid uuritud nähtusele. Olen osa oma järeldusi tutvustanud arenguprogrammi esindajaile (nt Annist 2005), kes on nendega suurel määral nõus olnud. Kohalike programmi esindajate ja osa välisesindajate valmisolek kvalitatiivsest uurimusest midagi õppida on olnud järjepidev ja sümpaatne ja ma võin ainult kahetsust tunda, et mul polnud võimalik analüüsi pakkuda sellal, kui programm veel kestis. Loodetavasti on käesolevast uurimusest siiski ka veel mitu aastat pärast programmi lõppu mingit kasu samasuguste programmide korraldamiseks.

      ANONÜÜMSUSEST

      Paljudes nüüdisaegsetes etnoloogilistes uurimustes, mis ehk ka Eesti lugejatele tuttavad, esinevad uuritavad sageli omaenda nime all. Sellistel puhkudel on enamasti tegu elulooliste kirjeldustega. Need esitatakse sageli ajaloolises kontekstis ja analüüsitakse enesekesksena, st seda seotakse harva otseselt teiste uuritavate samasuguste kirjelduste või konkreetsete sotsiaalsete suhetega. Sellisena ei nõua eluloolised kirjeldused enamasti anonüümseks muutmist. Antropoloogiliste uurimuste puhul on aga ka kõige teadlikumal vastajal raske aimata, missugusesse tervikkonteksti tema panus paigutub ja sestap ka seda, missuguseid konnotatsioone see võib kaasa tuua. Seega on informandi – küsimustele vastanu, antropoloogiga vestelnu – kontroll tema panuse üle enamasti piiratud. Seetõttu on oma isiklikke seisukohti avaldanud informantide identiteet järgmistel lehekülgedel varjatud, sõltumata sellest, kas nad rääkisid minuga eraviisiliselt või rühmas, sõltumata sellest, kas nad olnuks nõus oma nime avaldamisega. Samas oli osa inimeste tegevus avalik ja üldteada ning seetõttu polnuks nende identiteedi varjamine olukordades, kus nad avalikult üles astusid, lõpuni võimalik. Seetõttu olen hoidnud avalike ülesastumiste kirjeldusi ja seisukohavõtte lahus eraviisiliselt väljendatud seisukohtadest, andes samadele inimestele erinevad pseudonüümid. Olen abstraheerinud organisatsioonide nimed, et kaitsta nendes tegutsevate isikute identiteeti; külade nimed on asendatud väljamõeldutega nagu paljudes etnograafiates kombeks. Täpselt nagu intervjuusid andnud kohalike nimed on muudetud ja neile ei ole kusagil viidatud, nii olen ka programmiga seotud dokumente kohelnud allikatena, mille avaldamine ohustab uuritute anonüümsust, ja nii olen osutanud ainult allika sisulisele funktsioonile, mitte selle pealkirjale.

      Töös kirjeldatud protsesside mõistmiseks olen andnud piisava hulga sotsiaal-majanduslikku taustainfot, mistap peaks puuduma ka vajadus mingil muul põhjusel peale üleliigse uudishimu paikade tegelikke nimesid välja uurida.

      VÄLITÖÖ JA UURIJA

      Välitöö on oma ühelt poolt üksildases, teisalt pealetükkivas ning mingil määral antropoloogi külaelu huviobjektiks muutvas olemuses kaunis kurnav. Iseenese muutumine uurimisvahendiks on nii füüsiline kui ka vaimne katsumus. Nagu Pierre Bourdieu (1999: 135) ütleb, muutub uurija ise kogemuse asupaigaks, astudes suhtesse „kehastunud teadmise[ga] , mis võimaldab maailma praktilist mõistmist ja mis erineb oluliselt teadlikust dekodeerimisest, mida tavaliselt mõistmise all silmas peetakse”. Füüsiline pingutus seisnes ühelt poolt üksi toimetulemises võõras igapäevas. See väljendus näiteks 2002/2003. aasta lõputul talvel napilt köetud toas elamises, kuna lahkusin kodust hommikul, pikkade intervjuude tõttu aga jõudsin tagasi hilistel õhtutundidel. Jääkülm duširuum ja jäist haisu õhkav teise korruse kuivkäimla olid veidrused, milleks ma kodumaistes tingimustes päris valmis ei olnud ja mis ilmselt ei peegeldanud ka enamiku kohalike tavapärast elu, kes suutsid oma kodu soojana hoida. Tegu oli lihtsalt veidi hädas antropoloogi paratamatu olukorraga üksi elades.

      Teisalt oli väsitav ka pidev reisimine mööda Põlva maakonda ja Kagu-Eestit, mille tingis vajadus jälgida nii külaelu kui ka programmi tegevust. Kolmas antropoloogi ametiga kaasnev vaev seisnes pidevas võidujooksus kogutud andmetega. Pärast 8–10-tunnist andmekogumist – vaatlusi ja intervjuusid – tuli ülejäänud tunnid veeta andmeid kontekstualiseerides, välitööpäevikut kirjutades, intervjuusid transkribeerides, dokumente lugedes. 2003. aasta kevadeks, mil Saadojale saabusin, oli mu võhm antropoloogina üsna otsakorral ja minu suhted sealsetega kujunesid ka seetõttu pisut teistsuguseks kui Kurestel, kus iseendalegi üllatuseks jäin pingsalt tähelepanelikuks antropoloogiks praktiliselt kogu välitöö jooksul.

      Teha välitööd tähendab teatud määral enda kui isiksuse allasurumist, oma arvamuse vaka all hoidmist, oma hoiakute ja suhtumise vahetpidamatut analüüsi ja mõtestamist. СКАЧАТЬ