Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja muudes tegevustes. Osalejate võrdsus ja igapäevasuhete ning teiste liigset sunduslikku ja püsilähedust loovate suhete puudumine, sündmuste erakordsus ja koolituse ideoloogiline raam toimisid nii, et loodi harmooniline, usaldav kogukond, mis oli veendunud programmi väärtustes ja selle eesmärkide saavutatavuses. Sellise kollektiivse saavutuse alalhoidmiseks oli aga tarvis neutraliseerida ebaõnnestumisi. Osalusarengu loogika toimis siinkohal nii, et ebaõnnestumisi oli võimalik panna süüks üksikisikutele, kes külaelanikke aktiveerida ei suutnud, ja mitte ajada selle kaela, et programmi lähenemine ei sobi neisse sotsiaalsetesse tingimustesse. Seega muutusid kaasajad programmi tõlgenduskogukonna silmis vastutavaks programmi plaanide rakendamise edu või ebaedu eest. Kui miski äpardus, olid programmi esindajad positsioonil, mis lubas programmi dokumentides ja praktikas sääraste läbikukkumistega seostatavad indiviidid marginaliseerida kui äparduse põhjustajad. Selmet pakkuda toetavat kogukonda, mis seisaks oma liikmete eest igas olukorras, jättis arenguinstitutsioon osaluse ja vastutuse loogika abiga oma liikmed üksinda rabelema metafoorsesse pimedasse talveöösse.

      ESIMENE OSA

      TAUST

      Järgmistes taustapeatükkides annan ülevaate Eesti külaelu ja kogukonna arengu kontekstist. Suur osa järgmisest kahest peatükist tegeleb ajalooga, mis on klassikalises antropoloogias siiani suhteliselt harvaesinev käsitlus ja iseloomustab pigem etnoloogiat. Ilmselt on siin tegu nii Ida-Euroopa antropoloogia iseseisvate arengute ja mõjutustega kui ka personaalse taustaga, mis ajalugu mitte kuidagi vältida poleks võimaldanud. Eesti ajaloo õpikutõdede kordamise asemel püüan osutada kontekstis olulisimale.

      Eesti tänapäev on läbi imbunud viidetest väärtustele ja võrdlustele, mis tulenevad siinsest ajaloost. Ida-Euroopa riigid katavad küllalt väikese geograafilise ala ja jagavad üsna sarnast lähiajalugu. Olgugi et antropoloogid on erinevuste ja detailide märkamise meistrid, kiputakse sotsialismijärgset ida kirjeldama suhteliselt homogeensena ning äärmiselt mitmekesine kultuuriline ülesehitus ja varasem ajalugu jääb varjatuks. Eesti-suguse väikeriigi puhul, millest eeldatakse võrreldavust vahetute naabritega, on see eriti tõenäoline.

      Riikides, mis on hiljuti kogenud dramaatilisi muutusi, eriti kui need on võtnud n-ö minevikku naasmise vormi nagu paljudes Ida-Euroopa maades, ei suuda ka akadeemiline ajalookirjutus vältida politiseeritust ja vaidlustamist (vrd Mitchell 2003). Eesti ajalookirjutust on väga tugevasti mõjutanud varane rahvusliku ajalootraditsiooni panus; sellele järgnenud hädadega palistatud ajalugu on kivistanud vaated teatud sündmustele ja perioodidele. „Ajalugu sünnib alati tagant ettepoole, vastupäeva, ta pole mitte üksnes möödunud asjade kirjapanek: ajalugu on ka […] minevikuseikade järjestamine oleviku moraalseks kokkuvõtteks. See tähendab ühtlasi, et ajalugu on täis metahistoorilisi žeste” (Undusk 2000: 115) – moraalseid hinnanguid minevikusündmustele, mis peegeldavad aja jätkuvust ja väldivad ükskõiksust aja loo suhtes.

      Eesti ajaloost on juba üle käinud üks nn ümbermõtlemise laine13, mis on tähendanud kindaheitmist seni vaieldamatuna püsinud seisukohtadele. Õpikuajalugu, st üldine nõusolek kõige olulisemate ajalooliste faktidega (vastandina ajalugude paljusele, mida ajaloolased tegelikult uurivad, vt ka Tamm 2009) kujutab endast jagatud nähtust, mis rajab aluse rahvuslikule enesetunnetusele. Selles n-ö avalikus ajaloos on teatud perioodid muutunud pühadeks ja sellistena ajaloolaste tõeotsingute vastu üsna immuunseks. Samal ajal on just selline avalik ajalugu oma vastupidavuses antropoloogile eriti paljuütlev.

      20. sajandi ajalugu tähendab aga enamat kui lihtsalt üldist rahvusliku enesetunnetuse konteksti. Selle perioodi ajalooliste sündmuste ja protsesside tähtsus ei seisne mitte lihtsalt selles, et see võimaldab ajaloo valguses käsitada tänapäeva. See möödanik kujutab „kognitiivset kapitali” (Giordano ja Kostova 2002), mida need, keda nüüdisaja sündmused mõjutavad, kasutavad selleks, et mõista paremini oma praegust olukorda. See moodustab praeguste täiskasvanute elumaailma, sealhulgas nende oma, kellega ma välitööl kohtusin ja rääkisin. Nemad on olevikku kandnud mineviku erinevad palged, muutused sotsiaalsetes väärtustes ja eesmärkides, mida nad omakorda on kogenud, kuulnud ja õppinud varasematelt põlvkondadelt.

      Esimene peatükk

      AJALOOLINE TAUST

      Eesti ala ajaloo pikki sajandeid iseloomustab jaotumine baltisaksa mõisnike vähemuseks, kel oli haldusvõim, mida nad pärast Eesti allutamist Tsaari-Venemaale jagasid Vene ametnikega, ning kohalike talupoegade enamuseks, mis püsis maata ja suhteliselt võrdsena14 hilise 19. sajandini. Olgugi et selle jaotuse absoluutsus on kaheldav (vt nt Plath 2009), annab niisugune olukord märku, et Eestit iseloomustas tunnustatud ja püsiva aristokraatia puudumine maarahva seas. See joon eristab Eestit ka paljudest lähinaabritest ja teistest Ida-Euroopa riikidest. Siiski võinuks kihistumine areneda, kui see ei oleks pidevalt takerdunud mõisnike praktilise sekkumise, ränkade elutingimuste ja pidevalt vahetuva poliitilise võimu tõttu. Esimene arvestatav kihistumisvõimalus saabus 19. sajandil seoses maade päriseks ostmisega, ent seda vähendasid muutused juba 20. sajandi alguses. Järgmise, 1920ndatel alanud stratifikatsiooniprotsessi surus aga täiesti maha Nõukogude okupatsioon.

      Luterluse mõjul kujunes Eestis välja koolivõrgustik, pannes tugeva aluse varasele ja laialdasele rahvuslikule kirjaoskusele, mida hakati vastandama harimatusele õigeusklike naabrite, sh setode hulgas. Rahvuslik ärkamine tugevdas eestlaste kujutlust enesest kui vaimult tugevast rahvast; haridus linnakoolis muutus pealegi puhvertsooniks noortele, kel maal kitsaks läks. Rahvuslikku ärkamist iseloomustas mõnevõrra kahetine arusaam eestluse suhtest kristlusega: ühelt poolt oli tegu osaga „saksa ikkest”, teisalt euroopluse ühe alustalaga, milleta ka iseseisvat Eestit kuigi edukalt ette poleks saanud kujutada. Igal juhul lahutas uus vabariik kiriku riigist ja tänapäevaks juhib Eesti uskmatute eurooplaste edetabelit oma napi 16 % jumalasse uskujate osakaaluga (European … 2005: 9). Luterluse toodud maarahva laialdane kirjaoskus oli aga oma töö juba teinud.

      Mullistuste periood: 20. sajand

      20. sajandi jooksul koges Eesti põllumajandus ning sotsiaalne ja kultuurielu kolme väga põhjalikku muutust. Neil muutustel on olnud määratu mõju omandisuhetele ja põllumajanduslikule tootmisele, maaelanike positsioonile ja Eesti positsioonile maailmas. Kõigi nende muutuste keskmes on olnud Eesti ala suhted Venemaaga. Juba 1880ndate venestamispoliitika15, mille selgeimate näidetena tuuakse alati esile valitsemise ja koolielu venestamist, seostas siinse tuleviku ja püsimajäämise otseselt suure naabriga. See kogemus oli eestlastele tundmatu: baltisakslased ei olnud üritanud eestlasi saksastada.16 Rahvusliku vabadusliikumise laineharjal oli see uus kogemus üha laieneva lõhe eelmänguks.

      EESTI VABARIIK 1918–1940

      Eesti vabariik loodi Esimese maailmasõja järel Vene revolutsioonide ja kodusõja segaduses. Saksamaa kapituleerumisele järgnenud sõda Venemaa ja Eesti vahel sai ametliku lõpu Tartu rahulepinguga 1920. aastal. Venemaa tunnustas uut vabariiki, maksis arvestatavaid hüvitisi ning andis Eestile üle umbes 2000 km²maad ümber Petseri õigeusukloostri ja Narva linna. Piirilepe pidi olema rajatud „etnilisele printsiibile”, kujutas endast aga suuresti strateegilist militaarpiiri, hõlmates valdu, kus oli väga vähe eestlasi või setosid (Mattisen 1993). Nüüdne arusaam Petseri ümbruse kuulumisest setode asualasse pärinebki sellest ajast.

      Maareform

      19. sajandi rahvuslik ärkamine sõnastas saksa võimu all elatud sajandite mälestuse kui rahvuslike kannatuste pika orjaöö, mil eestlased oma vaimu lehvida ei saanud lasta ja pidid esiisade maal rentnikuna elama. Suhteliselt võrdsed sotsiaalsed tingimused, mis säärast perioodi üsna paratamatult iseloomustasid, muutusid ka rahvusliku enesekujutluse osaks ja kujundasid eestlastest СКАЧАТЬ