Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see perekond, nagu paljud teised edukamaks peetud perekonnad, külaelust üldiselt kõrvale. See keskuskülaelu iseärasus – kasin omavaheline seotus – paistis vähendavat ka inimeste huvi külapilti lisandunud uue näo vastu. Paar kuud hiljem kolisin teise korterisse, mille leidsin tänu sõprusele küla vaesuserikkuse skaala teises otsas oleva perekonna lastega. Need segadust tekitavad seosed külaelanikega aitasid mul suhelda väga erinevate rühmadega, ilma et mind oleks ühegagi liiga tugevalt seostatud.

      Jäin kogu välitöö ajaks üsna sõltumatuks ja leidsin ise tee külas ja eri seltskondade vahel ning esimestel nädalatel lõin tutvusi lihtsalt jultunud pealetungiga, helistades võhivõõrastele, astudes sisse asutustesse ja trügides üritustele. See oli üpris väsitav ja üksildane ettevõtmine, ometi õnnestus mul leida sõpru ja tänu neile ning veidi pealiskaudsematele tutvustele sain oma haaret külas üha laiendada.

      Saadoja külla sisenesin kõhklustest hoolimata siiski programmi kaudu. Põhjuseks oli see, et olin mitut küla esindajat kohanud juba programmiga seotud üritustel, mida külastasin Kurestel elades. Otsisin elukohta kolme naise kaudu, kes osalesid programmis eri tasandeil, omavahel aga kuigi hästi läbi ei saanud – mida ma alguses muidugi ei teadnud. Üks neist tegi mulle esmapilgul kõige neutraalsemana tundunud pakkumise asuda elama korterisse küla keskel, kus ta pere elas pigem jahedamal ajal, viibides suvel hoopis kilomeetri kaugusel asetsevas „maakodus”. Erinevalt Kurestest tutvustas mu üürilevõtja mind juba esimesel päeval külaelanikele. Tema innukus võimaldas mul ühelt poolt kiiresti tutvusi sobitada, teisalt paigutas see mind tema ja ta pere „reviiri”. Tema kuuluvus kohalikku poliitilisse opositsiooni muutis selles poliitiliselt äärmiselt laetud külas minu juurdepääsu koalitsiooni kuulunud vallaesindajatele äärmiselt keeruliseks.

      Veetsin väga palju aega vallakabinettides. Kurestel paigutusin kärbsena sekretärideruumi seinale, tuhnides vallastatistikas ja lobisedes töötajatega aja möödudes üha enam süvitsi minevatel ja isiklikumatel teemadel. Tänu lahkele vastuvõtule ja usalduslikkusele, millega mind koheldi, sain suurepärase sissevaate valla kui institutsiooni toimimisse. Inimesed kiirustasid sisse ja välja, avades ühelt poolt oma suhteid ja suhtumisi nende üle valitsevasse institutsiooni, teisalt ka institutsiooni suhteid inimestesse ja institutsioonilistest rollidest vabanemise võimatust väikeses külas.

      Saadojal olid kabinetid paigutatud tunduvalt individuaalsema skeemi alusel kui Kurestel: enamik töötajaid pesitses oma pisikestes kabinettidest ja kogunes vaid ajuti väga valulike suhete alusel erinevates kombinatsioonides kohviruumi. Ühtlasi iseloomustas Saadoja kohalikku poliitikat ehmatavalt vaenulik ja plahvatusohtlik atmosfäär (vt kolmandat peatükki). Pidevad rängad kahtlustused üksteise vastu ja uute inimeste silmapilkne seostamine mõne vaenupoolega (neid oli rohkem kui kaks) tähendas, et võinuksin vale suhtekorralduse puhul tekitada väga ebamugavaid olukordi endale ja teistele. Positsioonide ebakindlus ja kahtlustav õhkkond muutis inimesed minu aitamise asjus väga ettevaatlikuks. Ainus koht, kus sain end peaaegu samal moel sisse seada kui Kurestel, oli Saadoja valla raamatukogu. Kuigi ma ei saanud vaadelda valla argihaldust ja – suhtlust, räägiti raamatukogu ruumides poliitikast ja vallast kui institutsioonist vaat et enamgi kui Kureste vallavalitsuses, sest sageli astusid sinna südant puistama võimuvõitlusest tüdinud vallaelanikud. Ühtlasi andis see sissevaade olulise pildi inimeste arvamusest institutsiooni kohta. Mõistagi osalesin ma mõlemas külas ka vallavolikogu koosolekutel ja tutvusin varasemate dokumentidega volikogu otsuste kohta.

      Külaelanike silmis olin ma ilmselt üpris veider nähtus. Kuigi Eestit iseloomustab üsna kõrge haridustase ja suur kõrgharidusse haaratute protsent, oli enamik doktorante – vähemalt ajal, mil välitööd alustasin – pigem ülikoolides juba pikalt töötanud 40ndates eluaastates uurijad. Sellisele uurijale oleks ilmselt hoopis teisiti reageeritud. Mina aga olin eeldatavast doktorandist 10–15 aastat noorem ja sotsiaalselt paistsin veelgi algajam. Siin mängis rolli kaks peamist seika: ühelt poolt etnograafiline välitöö, st valmisolek elada päev päeva kõrval võõras külas mitte üksnes suvekuudel, vaid aasta läbi – ükski päris täisealine inimene polnud seda selles piirkonnas uurimuse eesmärgil teinud10 –, ning teiseks puudusid mul vähimadki ilmsed staatussümbolid, mis kehtestanuks mind täiskasvanud teadlasena – kõige olulisema ja ilmsema sümbolina puudus mul auto.

      See puudus oli aga välitöö seisukohalt ühtlasi väga oluline. Olgugi mu liikumisvõimalusi mõneti komplitseerides, andis autovabadus ka hoopis parema positsiooni läheneda inimestele, kes selles staatussümbolite asjus üsna tundlikult meelestatud külaelus võinuks mind muidu edukate hulka kuuluvaks pidada. Ühtlasi aitas autotus mul mõista mobiilsusega seotud sotsiaalseid pingeid ning pani mind paluma abi, mis lubas paremini mõista mitmesuguseid sõltuvussuhteid, nendest tulenevaid probleeme ja neile asenduseks otsitud lahendusi.

      Külades alustasin vaatluste kõrval elulugude kogumisega. Vieda Skultans (1998) pakub suurepärase näite mineviku tähtsuse mõistmisest Balti riikides ja sellest tingitud metodoloogilistest nõuetest seda piirkonda uurides. Vajaduse kõrval arvestada mineviku tähtsusega praegu ja tulevikukujutlustes legitimeeris elulugude kogumine ka minu sisenemise külla sotsiaalteadlasena ja edendas kontaktiloomist. Tartu ülikooli etnoloogid on eriti vanemaealisi maaelanikke aastakümneid just selle eesmärgiga väisanud. Niisugune tegevus on juba omaks võetud kui normaalne ja aktsepteeritav uurimistöö põhjus11, mida ma oma eesmärkide huvides ära kasutasin.

      Soovisin mõlemas külas korraldada ankeetküsitluse, ent tutvudes lähemalt külaelanike suhtumisega usaldusse, pealetükkivusse ja vastastikusesse huvisse, hakkas see mulle üsna lootusetu ettevõtmisena tunduma. Nii omandasin vajaliku kvantitatiivse info küla põhiliste demograafiliste joonte kohta Kurestel hoopis vallastatistikast. Andmed, mida olin kavandanud koguda ankeediga, nt leibkondade morfoloogia ja eelarve, juurdepääs infrastruktuurile, teenustele ja tootmisvahenditele ning maareformi mõjudele, sain intervjuudest ja elulugudest, mida kogunes lõpuks mõlemast külast umbes 60. Saadojal oli säärane info range järelevalve all – seda ei varjatud mitte ainult minu, vaid iga väljaspoolse huviavaldaja eest. Üldise demograafilise ülevaate sain seal andmeid trianguleerides ehk sama andmestiku kohta eri allikaid kasutades – ammutasin neid pikaajalistelt külaelanikelt, vaatlustest ja isiklikest vestlustest kohalike ekspertidega (nt külavanemad, sotsiaaltöötajad, korteriühistute esimehed jne). Ka Kurestel kasutasin selliste infovaldajate eriteadmisi (v.a külavanemad, keda sealkandis ei olnud). Genealoogilised andmed sain intervjuudest ja n-ö enesearuannetest, aga ka seda infot täpsustasin sobival võimalusel teiste külaelanikega.

      Olin kohal praktiliselt kõigil külapidudel ja – üritustel, mis minu välitöö ajal toimusid. Kurestel töötasin saalinurgas paiknevas baaris või liitudes rühmadega, kelle hulgast ma mõnda inimest tundsin. Laulsin mõlema küla kooris, mis andis mulle juurdepääsu teistele kooriliikmetele ja nende suhetele, ent lubas mõista ka külades püünele astumise kogemust. Samas tähendas koorilaul Setomaal seda, et mind seostati väga selgelt ühe kohaliku lojaalsusega, ja need, kes suhtusid seto identiteeti ettevaatlikult, ükskõikselt või lausa vaenulikult, paigutasid mu „setotajate” hulka. Niisugune osalt minu teadmatusest tekkinud lojaalsus kujunes Setomaal mulle lõpuks tõsiseks probleemiks, millele ma lahendust ei leidnudki, küll aga andis seto identiteedi problemaatilisus selles piirkonnas olulise sissevaate valla, aga ka kogu piirkonna inimsuhete jõujoontele.

      Mõnede külaelanike kaudu sain ligi ka suletumatele või raskesti juurdepääsetavatele kohtumispaikadele, nt nn meesteklubidele. Olulisteks vaatluspunktideks olid ka poed, kus püüdsin kannatlike poemüüjate sõbralikul loal tabada inimeste poodlemiskombeid ja nendes peegelduvaid sotsiaalseid suhteid ning külaelu avaldusi.

      KÜLADE JA PROGRAMMI KOKKUPUUTED

      Küladel ja programmil oli suhteliselt vähe otseseid kokkupuuteid, mis suurendas minu soovi seda vähest põhjalikult mõista. Kohalike ja programmiinstitutsioonide kokkupuuted võtsid väga erinevaid vorme. Esmalt toimusid programmi korraldatud üritused külades (külafoorumid, СКАЧАТЬ