Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuna uuring ei saa edeneda enne, kui pole avastatud kohalikud tähenduskategooriad – uurija peab lähtuma tähendusest, mille on sündmustele, mõistetele ja protsessidele andnud uuritavad.

      Antropoloogiline metodoloogia võimaldab mõista sündmuste tähendusrikkust, vaadeldes neid kontekstualiseeritult. See tähendab vajadust kohandada uurimuse teoreetilist raami konkreetsete oludega. Antropoloogi eesmärk on aru saada, kuidas mingi olukord just sellisena, nagu ta konkreetsel ajal avaldus, selles sotsiaalses raamistuses kujuneda sai. Antropoloog võib analüüsis lähtuda ka erijuhust (Humphrey 2002: xix), kuivõrd selle võimalikkus tähistab mingeid aspekte sotsiaalses reaalsuses, mis lubavad ka tervikut paremini mõista. George Marcus (1998: 14) rõhutab, et etnograafia peab võtma arvesse ja nägema kultuuri mitmekihilisi struktuure, pöörama tähelepanu inimeste suhete mitmekesisusele ja uuritava kontekstisidususele. Et mõista kõige paremini, mida erijuhtumid, aga ka korduvad olukorrad ühiskonna kohta meile teada annavad, on just säärased mitmekihilised kontekstid paljutõotav uurimiskeskkond. Seda on eriti vaja intensiivsete muutuste ajastul, mil sotsiaalsed tähendussüsteemid, aga ka kvantitatiivsemalt mõõdetavad praktikad ja hoiakud on pidevas liikumises.

      Kaks peamist sõlmjaama – külad ja programm – ning nende potentsiaalselt tundlikud suhted nõudsid ettevaatlikku lähenemist uuritavatele. Allpool kirjeldan, kuidas sain programmiga kontakti ja leidsin sisenemisvõimaluse küladesse, ning annan ülevaate meetoditest, mida kasutasin, et nende kokkupuuteid mõista.

      Programm

      Esimest korda puutusin programmiga kokku, kui otsisin oma uurimuse tarvis rahvusvahelisi abiprogramme. Algul plaanisin uurida Euroopa Liidu ühinemisprogramme (accession programme) või SAPARDi7 kuuenda meetme raames toimuvat külaelu taaselavdamist. Olgugi et viimane pidi algama 2002. aastal, lükati see edasi ja minu välitöö alguseks ei olnud meede veel tööle hakanud. Lõpuks juhtisid Eestis töötavad Briti tuttavad mind äsja alanud programmi juurde, mille eesmärk oli vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust kogukonna elavdamise kaudu. Selle kogu Baltikumi hõlmava programmi Eesti tegevusest saigi minu uurimisobjekt.

      Programmi ekspertideks olid ühe koolitusfirma töötajad (vt ka neljas peatükk), keda olin ise varem koolitanud. Tegu oli osalusarengu metoodikat tundva seltskonnaga, kes oli ühe Maailmapanga programmi raames teemakohast väljaõpet saanud, kuid pettunud oma Hollandi koolitajates, kuna need kasutasid õppetöös peamiselt näiteid, mille kohta õpetatavad põlastavalt ütlesid, et need pärinevad Kolmandast Maailmast – üsna tüüpiline praktika arengutegevuses. Otsides kedagi, kes mõistaks Eestis õpetada kvalitatiivseid meetodeid, sattusid nad minu peale, kuigi küllap ei vastanud minu pakutu oma akadeemilisema suuna tõttu päris nende vajadustele. Mulle oli aga nendega töötamise kogemus sedavõrd inspireeriv, et kasutasin seda väikese eeluurimusena arenguinitsiatiivide raames tekkivatest kultuurilistest vastuoludest. Kuna vestlesime koolitusel mitut puhku ka antropoloogiast, selle meetoditest ja huvidest, teadis asutuse kollektiiv mind juba kui antropoloogi, mis muutis nende suhtumise minu tegevusse äärmiselt mõistvaks. Nende suhtumine aitas mul edukalt läheneda nii programmile kui ka külaelanike rühmadele, keda firma oli programmi raames koolitanud, ja hõlmas mind koolitustesse ka koolitatavate silmis väga loomulikul moel.

      Uurisin läbi kättesaadavad programmi dokumendid ja programmi üksuste trükised (juhtüksustelt, koolitusinstitutsioonidelt, rahvuslikelt komiteedelt, maakonnanõukogudelt jne), pöörates erilist tähelepanu sellele, kuidas need tekstid kajastavad protsesse kahes uuritavas külas ja vallas. Simone Abram ja Jacqueline Waldren (1998) ning Grillo ja Stirrat (1997) pakuvad sissevaateid diskursusanalüüsi kasutamisse arengu uurimisel. Michael Woost (1997a), Pottier (1997), Georgia Kaufmann (1997), Caspar Buil ja José Bergua (1998), Jeremy Bossevain ja Nadia Theuma (1998), Anne Larsen (1998) ja Waldren (1998) on saanud oma andmestiku arengu uurimiseks just dokumentidest, avades arenguplaanimise retoorika olemust arengupingutuste eri tasandeil.

      Viibisin asjassepuutuvatel programmi kohtumistel ja üritustel nii kohalikul, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. See tähendas programmi esindajatega eri paikades kaasas käimist, kuivõrd programmi eesmärk oli mitte lähtuda ühest n-ö peakorterist, vaid tundma õppida regiooni eri nurki, korraldades kohtumisi üle kogu piirkonna. Paratamatutel ajalistel põhjustel piirasin oma välitöö Eesti pinnal toimunuga, kuigi kohtusin mõne programmi esindajaga ka Inglismaal.

      Intervjueerisin eksperte ja rahastavate, administreerivate ja rahastamist vahendavate institutsioonide esindajaid, uurides nende arusaamu programmi ja selle protsesside, protseduuride ja ürituste kohta, aga püüdes ka jälile jõuda nende üldisematele seisukohtadele Eesti küla- ja kogukonnaelu ning maaelu arengu asjus. Peale selle käisin nendega lihtsalt kaasas, kasutades lahkesti pakutud võimalusi nende autoga eri ettevõtmistele ja paikadesse jõuda ning nende juures ööbida.

      Konkreetsete sündmuste ja protsessidega seotud inimestega tegin lühemaid struktureeritud intervjuusid. Kogusin infot ametlike ja mitteametlike ürituste kohta ka tagantjärele, et teada saada, kuidas läksid kohtumised, milles mul ei õnnestunud osaleda. Sääraseid meetodeid kombineerides sain koostada arenguhierarhia ja – praktika toimimise kirjelduse, mis sarnaneb etnograafiatele eri organisatsioonides (nt Gellner ja Hirsch 2001), ja luua programmist pisut ebatäieliku „institutsioonilise etnograafia” (Smith 1987). Briti struktuuride kohta ammutasin materjali Eestisse jõudnud dokumentidest ning siin kohal käinud või töötanud osaliste kirjeldustest, mis niisiis kajastas enam-vähem sama ettekujutust, mis sai programmist tervikuna kujuneda teistel Eesti osalistel.

      Programmi eesmärgiks seatud areng oli väga konkreetne arengutüüp: maakogukondade taaselustamine ja nende sotsiaalse kapitali suurendamine. Selline rõhuasetus ja nende teadlikkus osalusarengust – veidi antropoloogilise kaldega arenguteooriast ja – praktikast, mida eelmine peatükk põgusalt puudutas – võimaldas teha uuritavatele külaelu etnograafilise kirjelduse idee mõistetavamaks, kui see olnuks võimalik paljudes teistes arenguinstitutsioonides.

      KÜLAD

      Otsustanud kõnealuse arenguprogrammi kasuks, valisin põhiliseks välitööpaigaks kaks küla Põlva maakonnas, kus minu välitöö alguseks pidi tegevus juba alanud olema. Põlva maakonna selles osas, mis vanasti kuulus Võru maakonda, valisin esimeseks uuritavaks külaks Kureste8, kuna oletasin seda piirkonda sarnanevat rohkem endale tuttava maa-Eestiga ja pelgasin, et ei suuda iseärasusi piisavalt selgesti näha, kui alustan maakonna teisest servast, mulle märksa võõramalt Setomaalt9. Seal, Saadoja külas, veetsin teise poole oma välitööperioodist. Kui alustada „eksootilisemast”, võib see raskendada vaimse distantsi loomist, mida on tuttavama vaatluseks vaja.

      Antropoloogid peavad tulevase välitööpaigaga kontakti luues olema üsna ettevaatlikud. Vale kanali kaudu suhtlust alustades võib end avastada kohalikesse võimusuhetesse haaratuna, mis looks antropoloogist mulje kui mõne institutsiooni esindajast ja takistaks juurdepääsu osale rühmadele. Mulle oli tähtis vältida enda seostamist programmiga, mille abiga küladesse saabudes loonuksin endast maine kui programmi esindajast. Nii kirjutasin hoopis Kureste kooli ja palusin abi majutuse leidmisel.

      Välitööõpikud innustavad algajaid antropolooge ikka uuritavatega ühe katuse all majutuma ja kodukollet jagama. Algul oletasin ka mina, et ehk pakutakse mulle ööbimisvõimalust kellegi kodus. Eesti keskuskülaeluga vähe kokku puutununa ei tulnud ma selle pealegi, et küla kortermajad on täis tühje kortereid, mida mulle üüriks pakutakse. Võtsin ühe neist vastu, lootes ühelt poolt edaspidistele arengutele, tundes teisalt aga teatavat kergendust, et saan olla omaette.

      Lootsin, et minu sisenemine külla (antropoloogiline väljend, mida tuleb mõista teatava infiltreerumisena) kujuneb sujuvaks ja märkamatuks, ent avastasin ehmatusega, et minu üürikorteri omanik elab kõige silmatorkavamas majas mäe otsas keset küla, ümbritsetud ühtaegu teatavast uusrikka aurast ja ka nõukogudeaegsest СКАЧАТЬ