Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni. Anita Moorjani

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei ole mingid reeglid! Nii asjad lihtsalt on ja sina peaksid olema uhke, et oled suutnud oma kultuurist pärit väärtusi alal hoida,” ütles isa minu trotsist ärritudes.

      Mul olid unistused, mida ma polnud saanud veel täide viia ja mu hinge hakkas siginema kahtlus, et neist ei saagi asja. Tahtsin maailma näha ja võib-olla fotograafina ringi rännata. Soovisin seljakotiga Euroopas seigelda, näha Pariisis Eiffeli torni ja Egiptuses püramiide. Tahtsin tunda Machu Picchu energiat, süüa Hispaanias paella’t ja nautida Marokos tagine’t. Maailmas oli nii palju asju, mida soovisin teha, näha ja kogeda; ning teadsin, et korraldatud abielu tõmbaks unistuste täitumise võimalusele kriipsu peale. Minu olukorda ei teinud sugugi kergemaks see, et kaks mu lähimat hindust sõbrannat olid vahetult pärast kooli lõpetamist kihlatud, et sõlmida korraldatud abielu.

      Niisiis, soovimata tekitada tüli või seista jätkuvalt vastakuti isaga, registreerusin kohalikele fotograafiakursustele. Samal ajal aga täitsin vanemate heameeleks rõhutatult tagasihoidliku tulevase pruudi rolli, kui mind mõnele sobivale kandidaadile esitleti.

      ÜKS JUHTUM ON MUL eriti värvikalt meeles. Vanemad palusid mul panna selga parimad rahvarõivad ja saatsid mind kohtumisele järjekordse paljutõotava peigmehega. Kandsin tumeroosat siidist toppi, mille avarat kaelust ääristas õrn tikand. Heleroosa, sarnase pitsiga rätik kattis mu pead ja õlgu, et rõhutada veelgi tagasihoidlikkust. Komplekti kuulusid veel helesinisest siidist püksid ja heleroosad kingakesed.

      Mäletan selgelt, et terve autosõidu vältel konstrueerisin mõttes nimekirja teemadest, mida olukorrale vastava vestluse ajal mitte mingil juhul ei tohiks puudutada. Tabasin end mõtetelt, et ma ei tohi kogemata öelda, et palju mugavamalt tunnen end teksades ja tossudes või matkasaabastes kui traditsioonilistes hindu rõivais. Veel üks fopaa oleks tunnistada, et erinevalt varasematest aastatest käisin templis võib-olla pühade ajal, kuid mitte enam iganädalastel palvustel. Teadsin, et ma ei saa kirjeldada ka oma hobisid ega teisi huvisid – tõmme elektroonilise muusika poole, kunstiarmastus, huvi astronoomia ja tähtede vaatluse vastu ning kirg viibida looduses. Otsustasin, et ei räägi ühestki tulevikuga seotud pürgimusest, nagu näiteks läbida mootorrattal Aafrika, rännata seljakotiga Euroopas, külastada Egiptust, olla ühiskondlikult aktiivne organisatsioonides, mis rajavad arengumaadesse jätkusuutlikke ja keskkonnasõbralikke külasid, või teha tööd Aasias puudust kannatavate inimeste elujärje parandamiseks.

      Ei, ütlesin endale, pean meeles, et neist asjust ma ei räägi.

      Mäletan, et harjutasin mõttes, kuidas mainida võimalikule tulevasele ämmale, et olin hiljuti saanud selgeks täiusliku chapatti rullimise. See traditsiooniline, pärmiga kergitamata küpsetatud leivake on enamike India majapidamiste põhitoidus ja selleks, et tainast ühtlaselt ümaraks rullida, läheb vaja tõelist meisterlikkust. Teadsin, et see valmistaks perekonnale piisavalt head meelt.

      Arvasin, et minu ettevalmistus on hea. Uskusin, et olen selleks ajaks läbi käinud kõik võimalikud stsenaariumid, ja et mitte midagi ei saa viltu kiskuda. Tuli aga välja, et mu kodutöö oli olnud puudulik. Jõudsime kohtumispaika, mõnusasse vanaaegsesse söögikohta, mis asus mäejalamil Old Peak Roadil, ja kelner tuli tellimusi võtma. Palusin endale tuunikala võileiva taipamata, et võimalik tulevane peigmees ja tema perekond olid üdini taimetoitlased. See ei tulnud mulle pähe isegi siis, kui igaüks neist tellis kas juustu-kurgi võileiva või juustu-sibula piruka või mõne teise taimetoidu.

      Sõnad „ma võtan tuunikala võileiva” olid mu huulilt just pudenenud, kui võimaliku peigmehe ema heitis mulle luust ja lihast läbilõikava põletava pilgu. Tema järel pöörasid ka ülejäänud pereliikmed pilgu mulle. Kui ma seal niimoodi kõigi ees istusin, soovisin, et maapind oleks mind neelanud.

      Olin teinud nii rumala vea! Kuidas ma polnud märganud – või isegi mõelnud selle peale –, et nad kõik võivad olla taimetoitlased? nuhtlesin end ikka ja jälle. Lõppude lõpuks polnud see minu kultuuris ju midagi tavatut.

      Pole vist vaja öelda, et see konkreetne kohtumine jäi ka viimaseks.

      ÜKS PAARIPANEKU KATSE siiski viis ühel hetkel kihluseni. Olime kohtunud noormehega vaid kaks korda, kui pidin juba otsustama, kas soovin kihluda, enne kui teineteist uuesti näeme.

      Meil ei lubatud rohkem aega koos veeta enne, kui olime otsustanud, kuidas soovime jätkata. Ta oli pikka kasvu, nägus ja hea jutuga. Ta meeldis mulle ja olin kindel, et mina meeldisin talle samuti. Soovisime teineteist paremini tundma õppida, nii et oma vanemate suureks rõõmuks sidusime end kihlusega. Kihlus toimus usulise tseremoonia vormis guru Nānaki templis ja sellest võtsid osa kõik meie pereliikmed ning oma õnnistuse andis kaasa preester. Sellist sündmust nimetatakse misri’ks ja tõlkes tähendab see üldjoontes kihlustseremooniat.

      Meie misri toimus pärastlõunal ja sellele järgnes samal õhtul pidulik õhtusöök ühes tunnustatud India restoranis. Toitu ja veini oli külluses, muusika mängis ja me tantsisime esimest korda. Sel hetkel olin üliõnnelik. Lõpuks tundsin, et teen midagi õigesti, et mind võetakse lõplikult vastu. Uskusin, et elan õnnelikult kuni surmani.

      Pulmapäev lähenes, kuid kahjuks hakkasin kihluskuude jooksul aru saama, et minust ei saaks iial sellist inimest, keda minu peigmees või tema perekond naiseks ja miniaks sooviks, sest ma ei sobinud traditsioonilistesse raamidesse. Miks ma ei võinud mõista seda enne kihluse sõlmimist? Asjaolu, et tegemist on korraldatud abieluga, oleks pidanud süütama ohutule, et sellega kaasnevad teatud ootused. Aga kuna kokkulepe oli sõlmitud, siis näis, et selle katkestamine ei tulnud kõne allagi, vähemalt meie perekondi silmas pidades.

      Kogu kihluse aja lootsin, et suudan selle mehe ja tema perekonna jaoks muutuda. Nägin vaeva, et saada kellekski, keda saaks uhkusega nimetada naiseks ja miniaks. Kahjuks aga valmistasin neile üha uusi pettumusi ega suutnud vastata nende ootustele. Tahtsin meeleheitlikult neile meelepärane olla, kuid mul oli raske keskenduda vaid traditsiooniliste kohustuste täitmisele, sest mind valdas rahutus ja soov oma unistusi ellu viia.

      Olin sel perioodil endas kohutavalt pettunud. Mõtlesin lakkamatult: miks on see minu jaoks nii raske? Mis mul viga on? Teised teevad seda mängeldes. Inimesed kihluvad ja abielluvad kogu aeg, minu sõbrad kaasa arvatud! Miks on minul sellega nii keerulised lood? Tundsin jõuetust ja väärtusetust. Tundsin end täieliku läbikukkujana.

      Lõpuks andsin alla ja tunnistasin, et ma ei pruugi iial saada selliseks inimeseks, keda nad otsisid. Olin valmis lüüasaamist tunnistama, sest teadsin, et ei suuda enam kihlust jätkata.

      Kartsin meeletult – kartsin kellelegi rääkida ja kartsin reaktsiooni, mis ülestunnistusele järgneda võib. Kartsin abielluda, kuid kartsin ka kihlust katkestada.

      Sügaval sisimas teadsin, et ei suuda iial vastata oma tulevase abikaasa või tema vanemate ootustele. Kõik, mida seni olin teinud – riietunud ja käitunud – oli näitemäng. Teadsin, et ma ei oleks kunagi tegelikult selline, nagu nemad soovisid. Oleksin veetnud kogu ülejäänud elu püüdes olla keegi, kes ma tegelikult ei olnud, ja sellest oleks ikka väheks jäänud. Samuti poleks mul iial võimalust ühtki oma unistust, lootust ega soovi täide viia.

      Kogu selle aja ei olnud ma oma tunnetest ega sisevõitlustest emale ja isale rääkinud, sest, nagu ikka, ei tahtnud ma neile tüli teha. Olin hoidnud kõik endale ja teinud vaprat nägu, nagu oleksin õnnelik. Naeratasin pidevalt ja naersin varmalt, nagu iga õnnelikult kihlatud noor naine teeks. Ma polnud oma mõtteid mitte kellegagi jaganud, sest ei soovinud teisi oma emotsionaalse valu ja hirmudega koormata.

      Kuid jõudsin punkti, kus ma ei suutnud enam vastu pidada. Ühel õhtul, veidi aega enne pulmi, läksin ema juurde ja puhkesin nutma.

      „Ema, anna andeks!” nutsin. „Ma ei suuda seda teha! Lihtsalt ei suuda!”

      Minu СКАЧАТЬ