Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni. Anita Moorjani

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alguses ma ei uskunud, et tema ongi see õige. Kohtusime juhuslikult meie mõlema ühise tuttava kaudu.

      „Kas sa tunned Danny Moorjani’t?” küsis Naina minu käest läbi telefoni. Istusin parajasti töölaua taga ja üritasin enne nädalavahetuse algust õigeaegselt lõpetada iganädalast müügiraportit. Naina oli minu sõbranna, kes ei elanud Hongkongis, kuid käis siin aeg-ajalt, ning sel õhtul pidime pärast tööd koos dringile minema.

      „Ei ma pole temaga kunagi kohtunud,” vastasin. „Miks sa küsid, ja kes ta on?”

      „Ta on üks väga armas sindhi kutt, keda ma kohtasin eelmisel suvel New Yorgis olles. Tuleb välja, et ta elab ja töötab Hongkongis. Ma imestan, et te kunagi kohtunud pole,” vastas Naina.

      „Sa ju tunned mind. Ma olen sellest kogukonnast eemale hoidnud, eriti pärast „seda”! Hongkongis on palju sindhi päritolu inimesi, keda ma pole kohanud, nii et pole siin midagi imestada,” vastasin.

      „Noh, igatahes nüüd sa siis kohtud temaga,” ütles sõbranna. „Ma otsisin ta üles ja palusin teda meiega koos täna õhtul klaasikesele.”

      Kui me Nainaga sel õhtul Club 97 uksest sisse astusime – see oli linnasüdames asuv peen baar ja lounge –, tundsin selle mehe silmapilkselt ära, kuigi me polnud varem kohtunud. Seal ta seisis, sundimatult omaette, seljas kastanpruun kõrge kaelusega pullover ja jalas mustad püksid. Ta vaatas meie poole ja kuigi ta oli tulnud selleks, et saada kokku Nainaga, panin tähele, et tema pilk jälgis iga mu liigutust. Sammusime tema juurde ja võtsime istet. Isegi kui mu sõbranna teda tervitas, ei pööranud ta minult pilku, ja hetkel, mil meie pilgud kohtusid, tulvas meisse mõlemasse äratundmine. Näis, nagu oleksime teineteist tundnud juba igaviku, ning see tunne tekitas värinaid. Sain väga hästi aru, et tema tundis täpselt samuti ja me hakkasime juttu ajama.

      Klappisime mitmel tasandil ja õhtu lõppedes olime vahetanud telefoninumbreid. Minu suureks rõõmuks helistas ta juba järgmisel päeval ning me läksime koos õhtust sööma. Ta oli võrratult romantiline – tõi mulle lilli ja viis mind armsasse restorani, Jimmy Kööki, mis kuulub tänini meie lemmikrestoranide hulka.

      Kuid mida enam meie sobivus järgnevate nädalate edenedes kinnitust sai, seda enam märkasin enda juures, et tõmbun eemale, sest ma ei usaldanud oma vaistu. Temaga koos olla oli ühtaegu uskumatu ja värinaid tekitav ning ma polnud juba kaua midagi sellist tundnud. See tekitas hirmu. Kartsin, sest ta oli sindhi. Ma ei tahtnud siduda end mehega minu enda kultuurist, vähemalt mitte sel hetkel… võib-olla mitte kunagi.

      Teadsin väga hästi, et India kultuuris tähendab abiellumine liitu kogu ülejäänud perega. Liitu ei sõlmi mitte kaks inimest, vaid kaks perekonda. Kartsin mässida end millessegi, mida pärast kahetsen. Soovisin abielluda mehega, mitte tema perekonnaga, ja kuna tundsin meie kultuuri, siis olin hirmul. Mind kohutas, mida tema perekond minust võib mõelda. Kas ma oleksin jälle samas olukorras nagu kunagi varem? Kas see pere teadis mu minevikust? Kas nad tõrjuksid mind, kui teaksid, et olin varem ühe kihluse katkestanud? Ja kuidas saaksin olla kindel, et Dannyl polnud samasuguseid ootusi nagu enamikel meie kultuuri kuuluvatel meestel oma naiste suhtes? Ma ei tahtnud enam haiget saada. Samuti ei soovinud ma kellelegi teisele haiget teha.

      Aga Danny oli väga kannatlik ja andis mulle nii palju aega, kui vajasin. Hindasin seda kõrgelt. Ta oli vastupandamatu ja tema kõrval tundsin end nii armastatuna nagu ei iial varem. Minu mõistus ja süda sõdisid ning süda võitis.

      Teineteist tundma õppides hakkasin nägema, et oleme Dannyga paljuski väga sarnased. Ka tema ei tundnud meie kultuuriga erilist sidet. Temagi oli üles kasvanud küll Hongkongis, kuid käinud Briti koolis. Talle olid vastumeelt paljud hindu tavad, eriti need ideed, mis puudutasid abielu ja naisi. Danny oli oma kiindumuses minu vastu alati äärmiselt helde ja avatud ning tema armastus tundus ehe ja tingimusteta. Esimest korda tundsin, et mul pole peal survet olla keegi teine, et mehele meeldida, või et mehel oleksid mingid tagamõtted.

      Dannyl oli ka suurepärane huumorimeel, mis meeldis mulle tohutult. Ta naeris sageli ja tema naer oli nakkav, nii et meie kohtumised olid alati lõbusad. Näis, nagu teaks ta täpselt, millal helistada ja millal öelda täpselt õigeid sõnu. Danny oli õrn, samas tugev ja veenev, ning mulle meeldis see meeletult.

      Siiski tabasin end mõtetelt, et on vaid aja küsimus, mil Danny avastab minu loomupärased vead. Kartsin, et ta pettub peagi.

      Aga seda päeva ei tulnudki. Danny kiindumus minu vastu oli püsiv ja kõigutamatu. Ta helistas mulle lihtsalt selleks, et küsida, kuidas mul läheb ning saatis mulle tähtpäevadeks lilli ja kingitusi. Erinevalt paljudest oma sookaaslastest meeldis talle minu iseseisev iseloom. Ja selle asemel et kohkuda minu huvidest, unistustest ja pürgimustest, tegid talle nalja minu vanemate püüded mind abiellu sokutada. Olin talle kallis just oma iseloomu tõttu. Ta oli tõeliselt huvitatud minust kui inimesest ning minu jaoks oli selline heakskiitev suhtumine väga uus ja värskendav.

      Danny oli lõpetanud ülikoolis majanduse. Nagu meie kultuuris tavaline, oli tema isal ettevõte ja Dannyl kui pere ainsal pojal oli kohustus ettevõttega liituda.

      Sel ajal pidin töö tõttu aeg-ajalt Hongkongist väljaspool käima. Sama pidi tegema ka Danny ja nii leidsingi ta naeratavana eest mõnes vahesadamas, sest ta sättis oma käike minu järgi.

      Ühel õhtul jalutasime Deep Water Bayl, mis on üks mu lemmikrandasid Hongkongis, kui küsisin justkui möödaminnes, kas Danny on kursis, kuidas ma kunagi kihluse katkestasin ja mida meie kogukond pärast seda minu kohta on rääkinud. Me polnud varem sellest rääkinud, nii et olin küsides ka natuke hirmul. Ma polnud kindel, milliseid tundeid see Dannys tekitab, kui ta varem kuulnud polnud.

      „Jah,” vastas ta. „Olen teadnud sellest peaaegu algusest peale tänu meie suurepärasele kogukonnale. Vean kihla, et see, mida olen kuulnud, on kümnekordselt „ilustatud” koos efekti mõttes lisatud garneeringuga!”

      „Mida sa minu kohta arvasid, kui sellest kuulsid?” küsisin veidi murelikult tema vastust ootama jäädes.

      „Kas oled kindel, et tahad kuulda ausat vastust?” kostis Danny ja tema suunurkadesse ilmus vaevumärgatav naeratus.

      „Jah, ilustamata tõde, palun. Olen kõigeks valmis,” ütlesin ja võtsin end kokku. Tulgu mis tuleb.

      „Hästi, kui ma kuulsin, mida sa olid teinud, siis turgatas mulle esimese mõttena pähe: Jess! Mina tahan abielluda just sellise naisega – naisega, kes mõtleb oma peaga!”

      Tundsin üle kogu keha valdavat kergenduslainet ja üle mu näo levis lai naeratus. Mäletan, et ütlesin: „Ma oletan siis, et ma ei meeldigi sulle chapatti valmistamise oskuse pärast?”

      „Pea kinni, noor daam! Sa alahindad minu võimeid! Minagi oskan täitsa ilusat chapatti’t rullida – ja see pole veel kõik. Ma pesen ka aknaid, koristan vannituba ja pesen isegi pesu!”

      Sel hetkel muutus mu naeratus rõkkavaks naeruks. Me mõlemad kukkusime liivale ja naersime, kuni mööda meie põski veeresid pisarad. Naersime ühtaegu kõige ja ei-millegi üle.

      Kui naer vaibus, ajas Danny end põlvedele ja vaatas mulle otsa. Ta võttis mu käed oma pihkudesse ja ütles: „Anita, olen tahtnud küsida seda sellest hetkest alates, mil me kohtusime. Kas sa abiellud minuga?”

      Sel hetkel teadsin. Teadsin kindlalt, et just tema on see õige. Olin leidnud endale hingesugulase.

      TÄPSELT KAKS KUUD PÄRAST SEDA kui Danny oli mulle 17. märtsil 1995. aastal abieluettepaneku teinud, juhtus midagi ootamatut. Helises telefon. Keerasin end voodis, et kella vaadata.

      Mis СКАЧАТЬ