Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni. Anita Moorjani

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lubati meil tavapärasest kauem üleval olla ning kuu ja laternate valgel mängida. Kuu oli sel õhtul aasta suurim ja heledam.

      MU PERE TÄHISTAS suure innuga ka kõiki hinduistlikke pühi, kaasa arvatud hindu valgusepüha diwali8, mille puhul kandsime alati uusi riideid ja minu jaoks oli kõik nii põnev. Isegi päris väiksena olin suures vaimustuses mõttest, et läheme enne pühi uusi rõivaid ostma! Ema viis mind ja venda sageli tollasesse suurimasse kaubamajja Lane Crawfordi, mis asus Hongkongi äripiirkonna keskuses. Jooksime mööda lasteosakonda ringi: mina vaatasin õhinal kleite ja pihikseelikuid, vend otsis särke ja pükse. Ema aitas mul kleidi välja valida – mida värvilisema, seda parem, sest see läks kokku nende pühade meeleoluga.

      Pühade erilisel õhtul riietus kogu pere uutesse rõivastesse. Emal oli tavaliselt seljas uhiuus kirev sari ja ta kandis kõiki oma ehteid. Isal oli seljas traditsiooniline kurta patloon (India-pärane särk ja püksid), vennal püksid ja särk ning minul uus kleit.

      Pärast riietumist läksime kõik Happy Valley hindu templisse, et kohtuda teiste hindukogukonna liikmetega ja laulda vagasid laule – bhajan’e. Meie hääled, mille vahelt kostis kellukeste helinat, kaikusid läbi kuppelkatusega templi ja kandusid välja õhtuhämarusse. Mäletan elavalt, kuidas templikellade helin haaras mind jäägitult kaasa, puudutades mu hinge sügavaimaid soppe. Iga hindu püha ajal elavnes templiesine väljak värvidest, muusikast, tantsust ja vürtsika India taimetoidu lõhnadest, millega segunes ka viirukite magus hõng. Oh, kuidas mulle see õhustik meeldis!

      „Ema, ma lähen ettepoole preestri juurde, et ta paneks mulle laubale kinaveri!” hõikasin emale õhinal sindhi keeles ja pressisin oma väikse keha läbi värvilise rahvahulga.

      Kinaveri triip, mille preester inimestele otsaesisele tõmbab, tähendab kolmanda silma avamist ja ma hoolitsesin alati selle eest, et sain selle punase triibu iga kord templis käies.

      Oma hindu juurte tõttu kasvasin üles usuga karmasse ja reinkarnatsiooni. Suurem osa ida religioonidest põhinevad neil seadustel: uskumusel, et elu eesmärk on iga sünni ja surma tsükliga üha parandada teadlikkust ja areneda vaimselt, et lõpuks jõuda valgustumiseni. Siis katkeb sünni ja surma tsükkel ning enam ei ole vaja lihast ja luust kehasse inkarneeruda. Seda seisundit nimetatakse nirvaanaks.

      Vahel tundsin sellele mõeldes ärevust ja püüdsin olla hoolikas, et ei teeks midagi sellist, mis võiks luua tulevase elu jaoks halba karmat. Isegi noorukina hekseldas mu meel pidevalt, mis võib luua head, mis halba karmat, ning püüdsin end täiustada oma kultuuriliste uskumuste põhjal loodud baromeetri järgi.

      Hinduism õpetas mulle sedagi, et mediteerimine ja mantrate lausumine on kaks levinuimat meetodit paljude seast, mis aitavad puhastada meele mustadest mõtetest ja aitavad meid püüdluses valgustatuse poole. Meditatsioon aitab arendada teadlikkust, et inimene on palju enamat kui füüsiline mina. Niisiis, suureks kasvades teadsin juba, et inimene on bioloogiast midagi hoopis rohkemat.

      2. peatükk

      MITMED USUNDID, MITMED TEERAJAD

      Kodus õpitud hindu tavadele kontrastiks algas minu koolitee katoliiklikus koolis, mida juhtisid nunnad. Kui olin saanud seitsmeaastaseks, olin juba hakanud tundma õppima kultuuriliste ja usuliste erinevuste mõjusid. Kool asus ilusas suures vanas hoones, millel oli kolm korrust ja mida kroonis kaunis kuppelkatusega kabel. Kool juhtus olema väga mugavasti meie kodust lühikese jalutuskäigu kaugusel.

      Esimesel koolipäeval kandsin uut koolivormi suure uhkusega. Vorm koosnes lumivalgest pihikseelikust ja meresinisest bleiserist, mille rinnal ilutses punane embleem. Mul oli väga hea tunne, sest kooliõuele jõudnuna nägin, et ka kõik teised lapsed on samamoodi riides. Tänu koolivormile tundsin, et kuulun nende sekka. Iga päeva alustuseks laulsime lauluraamatust ja see meeldis mulle samuti väga.

      „Miks sinu pere pühapäeviti kirikus ei käi?” tahtis klassivend Joseph ühel päeval teada. Olime selleks ajaks umbes kuu aega koolis käinud.

      „Sest me pole katoliiklased. Meie oleme hindud ja käime templis esmaspäeva õhtuti,” ütlesin.

      „Sa pead oma vanematele ütlema, et nad sind igal pühapäeval palvusele viiksid, muidu ei pääse sa pärast surma taevasse,” ütles Joseph mulle.

      „Kas sa oled selles kindel?” küsisin. „Kui see nii oleks, küllap mu vanemad teaksid seda.”

      „Muidugi olen ma kindel – küsi ükskõik kelle käest koolis. Või veel parem, küsi järgmises piiblitunnis õde Mary käest. Tema teab kindlasti, mis on õige. Tema teab, mida Jumal tegelikult tahab!” oli poiss kindel.

      Joseph meeldis mulle. Näis, et ta hoolis ja soovis, et ma taevasse pääseksin. Niisiis, küsisingi õde Mary käest, ja pole vist vaja öelda, et ta kordas – kui tahan Jumala silmis heas valguses olla, siis tuleb minna kirikusse ja õppida piiblit. Ta pakkus lahkelt oma abi jumalasõna mõistmiseks.

      Kui ma sel õhtupoolikul koju jõudsin, otsustasin emaga rääkida sellest, mida õde Mary oli öelnud.

      „Emme, mu sõbrad ja õde Mary koolist ütlevad, et ma pean pühapäeviti kirikus käima ja piiblit õppima, kui tahan pärast surma taevasse minna.”

      „Ei, beta,” ütles ema. „Sa ei pea selle pärast muretsema. Ütle lihtsalt koolis teistele, et meie oleme hindud; ja kui sa oled veidi vanem, siis hakkad õppima meie pühakirja, veedasid. Erinevais paigus on inimestel erinevad usundid. Sa hakkad õppima, et pärast surma kehastume me teistesse oludesse.”

      „Ma ei usu, et lapsed koolis seda usuvad,” ütlesin mõnevõrra tusaselt. „Ja ma kardan. Mis siis, kui neil ongi õigus? Nad kõik ei saa ju eksida. Kuidas saavad pühad õed eksida?”

      Ema tõmbas mind enda ligi ja ütles: „Ära karda, lapsuke. Mitte keegi ei tea tõde – isegi õde Mary mitte. Usk on vaid tee tõe leidmise suunas: usk ei ole tõde ise, vaid ainult teerada. Ja erinevad inimesed käivad mööda erinevaid radu.”

      EMA SÕNAD LOHUTASID MIND ajutiselt, kuid ei leevendanud jätkuvat hirmu. Mõistsin, et minu usk ei vastanud mu kaaslaste usule ning aja jooksul hakkas see teadmine mind üha enam vaevama.

      Soovisin õde Mary suust kuulda, et ma saan ikkagi taevasse, olgugi ma hindu, kuid ta ei andnud mulle vajalikku kindlustunnet. Koolis õpitu põhjal mõistsin, milline sünge saatus ootab neid, kes taevasse ei pääse.

      Aga mis saab, kui Jumal otsustab mulle järele tulla siis, kui ma magan? Õde Mary ütles, et Jumal on kõikjal ja teab kõike. See tähendab, et ta teab – ma ei ole ristitud!

      Nii lamasingi öösel ärkvel, julgemata uinuda, sest kartsin, et Jumal kasutab võimalust mulle näidata, mis ootab neid, kes ei ole talle meelepärased.

      Ema ja isa hakkasid mu ärevuse ja unetute ööde pärast muretsema. Kui nad said aru, et mu hirmud ei muutunud aja jooksul mitte sugugi vähemaks, vaid üha hullemaks, otsustasid nad saata mind kaheksa-aastaselt Island School’i9.

      See Briti kool, kuuest hoonest koosnev hoonetekobar koos seda ümbritseva krundiga, asus Hongkongi mägede rüpes, Bowen Road’ist ülal pool. Kool oli ilmalikum ja minu ajal õppisid seal peamiselt Briti asunike lapsed, kelle vanemad töötasid kas valitsuses või rahvusvahelistes multirahvuselistes ettevõtetes, mis aitasid meie linna üles ehitada.

      Kool oli uhke, ilus ja väga kaasaegne oma teadus- ja keelelaborite, katseloomaaia, võimlate ja ujulatega. Suuremalt СКАЧАТЬ