Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni. Anita Moorjani

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma tunnen su valu, kõiki sinu emotsioone. Palun ära nuta minu pärast ja palun ütle ka emale, et ta ei nutaks. Palun ütle talle!

      Niipea kui hakkasin tundma emotsionaalset seotust minu ümber toimuva draamaga, tundsin samaaegselt, kuidas mind eemale tõmmati. Minu ees rullus lahti justkui laiem pilt, avaram plaan. Hakkasin taipama, et kõik oli ideaalses korras ja kulges avarama plaani kohaselt ning tundsin samal ajal, kuidas vähenes seotus minu ümber toimuvaga.

      Alles siis jõudis minuni teadmine, et ma olin tõepoolest suremas.

      Oh… Ma suren! Niisugune see siis ongi? Ma poleks midagi sellist iial osanud ette kujutada. Tunnen nii kaunist rahu… ja ma tunnen, et olen lõpuks terve!

      Siis sain aru, et isegi kui mu füüsiline keha peatub, on avaramas elumustris kõik ikka ideaalses korras, sest me ei sure tegelikult iial.

      Jälgisin, kuidas haiglatöötajad mu surmalähedase keha intensiivravi osakonda toimetasid ja tajusin endiselt täielikult igat pisiasja. Inimesi minu ümber valdas emotsioonide tulv. Nad ühendasid mind masinate külge ning torkisid ja sorkisid mind samal ajal nõelte ja torudega.

      Ma ei tundnud vähimatki sidet oma lõdva kehaga, kui see haiglavoodis lamas. Mul oli tunne, nagu polekski see minu keha. See keha paistis liiga tilluke ja tähtsusetu võrreldes sellega, mida ma tundsin. Tundsin vabadust ja vabanemist. See oli võrratu! Kõik valud, piin, kurbus ja mured olid kadunud. Olin vabanenud igasugustest koormatest ega suutnud meenutada, et oleksin eales varem midagi sellist tundnud.

      Siis tundsin, et olen üleni mähkunud millessegi, mida oskan kirjeldada vaid kui puhast, tingimusteta armastust, kuigi sõna armastus ei väljenda seda kõike vajalikul määral. See oli kõige sügavam hoolimine ja ma polnud seda iial varem kogenud. See oli midagi hoopis enamat igasugusest meie ettekujutuses olevast kiindumuse füüsilisest vormist ja see oli tingimusteta – minu oma, hoolimata sellest, mida olin kunagi teinud. Ma ei pidanud selle väljateenimiseks mitte midagi tegema ega teatud moel käituma. See armastus oli hoolimata kõigest minu jaoks!

      Tundsin, kuidas see kõikevaldav energia mind uuendab, tekitab minus kuuluvustunde, nagu oleksin pärast võitluse, valu, ängistuse ja hirmu aastaid kohale jõudnud.

      Olin lõpuks jõudnud koju.

      1. peatükk

      TEISTMOODI KASVAMINE

      India on imeline maa, kuid mulle pole olnud ette nähtud seal elada. Mu vanemad olid küll rahvuselt indialased, pärit Sindhi provintsist Hyderebadi2 linnast, kuid mina sündisin kaunis Singapuris.

      Mu isapoolne vanaisa oli tekstiilikaupmees, kellele kuulus Sri Lankal pereettevõte, mis importis ja eksportis Euroopa, India ja Hiina tekstiile. Ettevõtte tegevuse tõttu pidi isa palju rändama, enne kui sai end sisse seada kunagises Briti koloonias Hongkongis. Mina olin selleks ajaks kaheaastane.

      Oma päritolu tõttu olin keset kolme erinevat keelt ja kultuuri. Elavas ja saginat täis suurlinnas Hongkongis moodustavad enamuse elanikest hiinlased, nii et kohalikega suheldes õppisin rääkima kantoni murdes3. Vanemad saatsid nii minu kui mu venna Anoopi Briti kooli, kus õppekeeleks oli inglise keel ja suurem osa õpilastest olid briti päritolu. Kodus aga kõnelesime sindhi keeles4 ja elasime hindudele kohaselt.

      Isa oli pikka kasvu kena mees, keda perekond austas. Kuigi teadsin, et ta armastas meid, olid tema maneerid ranged ja ta ootas meilt oma reeglite järgimist. Lapsena kartsin teda ja hoidsin tema silma alt eemale. Ema oli isa vastandina alati lahke nii venna kui minu vastu ja temale ei kartnud ma mitte kunagi oma tunnetest rääkida.

      Vend Anoopi ma jumaldasin ja me oleme terve elu olnud väga lähedased, olgugi et ta on minust viis aastat vanem. Laste jaoks on see oluline vanusevahe, nii et me mängisime koos haruharva, samuti polnud meie vahel nääklemist. Selle asemel vaatasin talle alt üles ja tema oli minu suhtes väga kaitsev. Venna läheduses tundsin end kindlalt ning teadsin, et võin talle kõigest rääkida. Vennal on minu elus olnud alati tähtsam meheroll kui isal.

      Traditsiooniliste hindude kombel oli minu ema ja isa abielu korraldatud ning vanemad lootsid, et ühel kenal päeval õnnestub neil leida sobivad abikaasad ka Anoopile ja mulle. Traditsiooniline oli seegi, et naistelt oodati allumist nii oma mehele kui ülejäänud meessoost pereliikmetele.

      Selline sooline ebavõrdsus on minu kultuuris väga levinud. Väikse lapsena aga ei seadnud ma neid väärtusi kahtluse alla ja võtsin enesestmõistetavusega, et nii peabki olema. Esimest korda kogesin ebamugavust selles vallas kuueaastaselt, kui kuulsin pealt vestlust ema ja ühe naise vahel.

      „Kas sa olid pettunud, kui teine laps sündis tüdruk?” küsis naine meie murdes.

      Vastust oodates tundsin kasvavat ärevust.

      „Ei, muidugi mitte. Ma armastan oma tütart!” vastas ema minu suureks kergenduseks.

      „Aga tüdrukutega on palju tüli, eriti kui nad suureks kasvavad,” ütles naine. „Tüdrukutega peab vaatama, et nad hukka ei läheks, muidu ei saa nad head meest. Ja selleks et tütar mehele saada, läheb iga aastaga üha rohkem kaasavara vaja!”

      „Tulevikku ei saa ette ennustada. Igal lapsel, olgu ta poiss või tüdruk, on oma saatus,” vastas ema minu mäletamist mööda targalt.

      „No mina olen igatahes oma kahe poja üle õnnelik!” ütles naine uhkelt. Isegi mu väikelapse mõistus suutis tabada uhkusenoodid, mis naise sõnu saatsid.

      Kui emaga hiljem kahekesi jäime, küsisin: „Emme, kas tüdrukutega on tõesti palju tüli?”

      „Ei, muidugi mitte, beta kullake,” vastas ema. (Beta on meie murdes hellitussõna ja tähendab „mu lapsuke”.)

      Ema tõmbas mind enda ligi ja kallistas. Mäletan, et mõtlesin sel hetkel: ma ei taha, et teeksin vanematele tüli pelgalt sellepärast, et olen tüdruk. Ma ei taha, et nad peaksid kunagi kahetsema, et ma poisina ei sündinud.

      MEIE ESIMENE KODU HONGKONGIS oli korter üheksakorruselises majas Happy Valleys5 vaatega hipodroomile. Võisin tundide viisi aknast välja vaadata, kuidas värvilistes rüüdes džokid hobuseid nädalalõpu võistlusteks treenisid.

      Meie maja läheduses asuva peatänava kõrval kulges trammitee ja kõva kolinaga veerevad trammid katkestasid mu unelemisi meie seitsmendal korrusel asuva korteri aknal.

      Kui hommikuti end voodist välja veeretasin, tundsin enamikel kordadel tuttavat sandlipuu ja roosi lõhna. See lõhn on mulle alati meeldinud, sest sellega seostub rahu ja häirimatus. Ema oli tavaliselt riietatud kirevasse salwaar kameez’i (traditsiooniline India kleit), mis oli tehtud kõige peenemast India siidist või Prantsuse šifoonist, ja oli meie kodualtari ees.

      Vanemad mediteerisid, palvetasid ja laulsid mantraid iga päev meie koduses pühamus, kus olid jumaluste Krišna, Lakšmi, Šiva, Hanumati ja Ganeša kujud. Vanemad tegid seda iga päeva alguses, et tõsta teadlikkust oma sisemisest jõust. Nad järgisid nii veedade kui guru Nānaki6 ja tema püha raamatu Ādigranth’i õpetusi.

      Istusin ja jälgisin sageli tähelepanelikult, kuidas vanemad kodualtari ees viirukid süütasid ning nendega erinevate jumalate ja jumalannade kujukeste ja piltide ees ringjaid liigutusi tegid, samal ajal puudžat (hindude austusavaldus jumalustele) СКАЧАТЬ