Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni. Anita Moorjani

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Mu peas keerlesid mõtted: Ma ei taha, et nad mind Samboks kutsuvad! Lisaks sellele kippusin jääma alati viimaseks, kes võistkonda valiti, ning väga harva kutsuti mind mõnda mängu. Kui ma parajasti ei näinud, siis võeti mu asju, näiteks õpikuid ja pliiatseid.

      Selline käitumine tekitas minus üksildust, kurbust ja masendust, kuid hoidsin teiste ees pisaraid tagasi ja nutsin kodus magamistoas üksi patja. Soovisin kiusamist vanemate eest varjata, sest ei tahtnud neile probleeme valmistada. Lõppude lõpuks olid nad mul ühe korra juba lasknud kooli vahetada. Nii jätkasin teesklust, et olen hästi kohanenud ja õnnelik.

      Üks vahejuhtum viis mind aga eriti endast välja. Istusin sööklas, mõlgutasin omi mõtteid ja sõin lõunat. Söömise lõpetanud Billy tõusis püsti ja tuli otsejoones minu suunas. Ta hoidis käes kandikut allesjäänud toiduga ja kummutas jäägid meelega minu lõunasöögi sisse.

      Kõik minu lähedal istujad puhkesid naerma. Billy tegu oli märganud võib-olla ainult käputäis lapsi, kuid mulle näis, nagu oleksid kõik sööklas viibinud minu üle naernud.

      Tundsin, kuidas mu sees hakkas keema raev. Olin jõudnud punkti, kus ma ei suutnud enam välja kannatada. Mul oli saanud kõrini sellest, et mind hüüti Samboks, valiti kõige viimasena võistkonda, narritati ja võeti asju ära. Ma lihtsalt ei suutnud enam kannatada.

      Tõusin järsult, haarasin klaasi apelsinimahlaga ja pöördusin Billy poole, kes seisis ja naeris koos teistega. Vaatasin Billyle otse silma ja valasin mahla talle pähe!

      Nüüd puhkes tõepoolest kogu söökla naerma, kuid õnneks mitte minu üle. Kõik vaatasid Billyt, kelle juuksed tilkusid kollasest kleepuvast mahlast, mille nired jooksid mööda poisi nägu ja riideid. See oli paras vaatepilt, kuid olin naermiseks liiga hirmul. Kartsin tema reaktsiooni.

      Billy vaatas mind nii vihase pilguga, et mul oli tunne, nagu puuriksid ta silmad minu sisse augu, ning ma ei jäänud enam tema vastust ootama. Jooksin. Sööstsin välgukiirusel sööklast välja tüdrukute pesuruumi, sulgesin end wc-kabiini ja hakkasin nutma. Nutsin, sest teadsin, et see, mida olin äsja korda saatnud, polnud üldse minu moodi. Soovisin üle kõige teiste hulka sobida, soovisin teiste heakskiitu ja poolehoidu. Ma ei saanud oma nahavärvi ega rassi muuta ja see tekitas minus tohutu abituse tunde!

      Miks ma alati teistest erinen, ükskõik kuhu ma lähen? Kuhu ma üldse kuulun? Miks mul on tunne, et ma ei kuulugi mitte kuhugi? Need meeleheitlikud küsimused valdasid mind, kui ma väikses wc-kabiinis kägaras konutades kogu hingest nuuksusin.

      KUI SAIN VANEMAKS ja olin teismeline, siis kiusamine õnneks vaibus. Aga sel ajal, kui mu klassikaaslased said lubada endale üha enam iseseisvust, muutusid minu vanemad aina rangemaks, eriti kui asi puudutas koos sõpradega õhtuti väljaskäimist, ja eriti, kui mängus olid poisid. Meie kultuuris vaadati poistega lävimisele viltu, nii et mul polnud praktiliselt mitte mingit võimalust osaleda klassiõhtutel ega nädalalõpu olengutel koos klassikaaslastega.

      Tulemuseks oli see, et ma ei saanudki tunda end kuhugi kuuluvana. Tundsin end alati kõrvalejäetuna, kui klassikaaslased nädalavahetusel toimunud tantsupidudest rääkisid, naersid ja muljeid vahetasid. Vaatasin neid kadedalt ja soovisin, et ma poleks hindu. Minu osaks oli keskenduda õppimisele ja hoida suurema osa ajast omaette. Veetsin loendamatuid tunde omaenda maailmas ning mul oli väga vähe tõeliselt lähedasi sõpru.

      Vanemad andsid jätkuvalt endast kõik, et õpetada mulle meie kultuuri põhialuseid ja suunata mind suhtlema teiste hindudega, kuid ma tõstsin nende püüete vastu mässu.

      „Ma ei taha vedaanta tundi minna,” kuulutasin ühel laupäeva hommikul emale. Olin siis umbes 13-aastane. Vedaanta on hindu pühakirjade õpetus, mille tundides pidin iga nädal käima ja teiste India päritolu lastega kohtuma.

      „Siis läheb sul täiskasvanuna raskeks, eriti kui sa mehele lähed. Sa pead teadma, mida tähendab olla hindu,” ütles ema mu juukseid sättides.

      Aga ma ei taha enam hindu olla! Tahan hoopis oma klassikaaslaste moodi olla! mõtlesin. Valjusti ütlesin emale: „Aga ma tahan teistega välja minna – sõpradega koolist. Nemad ei pea vedaanta tunnis käima!”

      „Me isaga tahame, et sa seal käid, ja rohkem me sellest ei räägi,” ütles ema.

      Siiski polnud ma kindel, et tahan olla hindu, kuid tubli hindu tüdrukuna täitsin vanemate käsku. Paljude aastate jooksul saime meie, India päritolu lapsed, iga nädal kokku ja uurisime põhjalikult oma usundit. Avastasin, et veedade õpetus on iseenesest huvitav ja see ergutas õppima. Meil oli suurepärane õpetaja, kes innustas meid aruteludele ja neis olin ma väga tugev. Olin oma grupis populaarne ja see oli teravas vastuolus sellega, mida tundsin koolis, kus soovisin meeleheitlikult teiste hulka sobituda. Mulle tundus, nagu oleksin elanud kaht täiesti erinevat elu.

      Kui ma vaid suudaksin kõik kokku sulatada ja olla koolis sama populaarne kui hindudest sõprade seas, mõtlesin sageli. Miks ei võiks koolikaaslased näha mind sellisena, nagu näevad hindudest sõbrad?

      Vanemaks saades huvitusin üha rohkem hinduismi intellektuaalsetest tahkudest. Hakkasin siiralt nautima Bhagavadgītā10 ja veedade uurimist, õppisin põhjuse ja tagajärje, saatuse ja vaba tahte ning teiste sarnaste teemade kohta. Ma lausa armastasin arutelusid ja debatte, mida neil teemadel pidasime. Ma palvetasin ja mediteerisin samuti, sest tundsin, et tol ajal aitas see mul mõtteil selgineda. Suur osa hinduismist oli minu meelest mõistlik, kuigi oli ka palju selliseid uskumusi, mis mulle ei meeldinud, näiteks naiste allasurumine – eeldus, et nad alluvad oma mehele, ning korraldatud abielud vastu osaliste tahtmist. Mitte kuskil veedades ei ole selliseid asju ette nähtud!

      Vaatamata sellele, et olin avatud nii paljudele erinevatele kultuuridele ja usunditele, ei valmistanud miski mind ette selleks, mis eelseisvatel aastatel ees ootas. Ma ei teadnud, et kõigi mu varasemate uskumuste, ettekujutuste ja filosoofiate alustalad lüüakse kõikuma ja nad lendavad tuulde. Enne seda püüdsin aga leida tasakaalu täiskasvanuna ning võtsin vastu väljakutseid, mida mu kultuur ja tavad mulle jätkuvalt pakkusid.

      3. peatükk

      ÄPARDUNUD PAARIPANEKUD

      Meie kultuur tingis selle, et aastate jooksul püüdsid vanemad suunata mind korraldatud abielu poole. Selleks tutvustasid nad mind oma sõprade ja tuttavate poegadele. Isa polnud sugugi vaimustuses sellest, et jätkaksin õpinguid pärast keskkooli. Ta kartis, et minu lahkumine kodust ülikooli muudab mind iseseisvamaks. Isa uskus, et see vähendab mu võimalusi saada ühel kenal päeval mehele alluvaks ja meest teenindavaks koduperenaiseks. Minu kultuuris usutakse, et mida vähem haridust on noorel naisel, seda parem abielunaine ta on ja seda paremini hoolitseb ta majapidamise eest, ja just seda ühelt naiselt oodataksegi.

      Kuigi mu vanemate suurimaks sooviks oli minu õnn, sõltus see nende mõtetes minu abiellumisest, eriti kui mees oleks meie kultuurist. Aga näis, et minu soovid olid hoopis vastupidised.

      „Aga isa, ma tahan nii väga minna ülikooli õppima fotograafiat ja graafilist disaini!” veensin isa.

      „Kui leiad mõne kursuse kodu lähedal, siis pole ma vastu, aga ma ei lase sul kodunt välja kolida, et õppida!” vastas isa.

      „Isa, sa ju tead, et siin läheduses ei anta ingliskeelset kõrgharidust! Kui ma tahan edasi õppida, siis ma pean kodunt lahkuma!” väitsin.

      „See ei tule kõne allagi! Sa tead väga hästi, et naine ei saa enne abiellumist omaette elada,” jätkas isa.

      Kuid minust oli selleks ajaks saanud СКАЧАТЬ