Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni. Anita Moorjani

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kullake, oled see sina?” kuulsin teises otsas ema nutust häält. Ma polnud jõudnud veel rääkima hakata.

      „Jah, see olen mina. Mis juhtus?” Tundsin, kuidas hirm halvas mu keha ja hääle. Süda jättis paar lööki vahele. Ühest küljest kohutas mind mõte, millised uudised võivad tulla sellest plastmassist torust, mida käes hoidsin. Teisalt olin kärsitu, et saaks sellega juba ühele poole.

      „Isa,” kuulsin ema nutust häält. „Ta ei ärganud täna hommikul enam üles. Ta läks une pealt.”

      Kui isa tervis oli hakanud mõned kuud varem halvenema, sõitsid vanemad Indiasse otsima alternatiivseid ravivõimalusi, sealhulgas ajurveedat. Olin lootnud, et nad jõuavad mu pulmade ajaks tagasi ja isa on nii hea tervise juures, et tantsime peol koos India populaarset pidulikku tantsu bhangra’t. Ma ei suutnud uskuda, mis oli juhtunud. Pakkisin palavikuliselt ja nuttes asjad, loopisin kõik kättejuhtuva kohvrisse ja Anoop tegi samal ajal ettevalmistusi meie mõlema sõiduks Indiasse Punesse, mis asus umbes nelja tunni sõidu kaugusel Mumbaist.

      Reis Indiasse, matused ja perekonnaga koos oldud aeg meenuvad mulle häguste mälupiltidena, kuid ma ei unusta päeva, mil viisime isa tuha kaunis urnis Indrayani jõe äärde. Jõgi voolab läbi Punest idasse jääva püha linna Alandi. Seisime kaldakividel, kust avanes vaade avarale jõele. Preester oli palunud meil kohal olla teatud kindlal heaendelisel tunnil. Vend avas urni kaane ja puistas tuha vähehaaval välja. Tuul kandis tuha vee kohale. Vaatasime pisarsilmil, kuidas jõevool selle endaga viis. Kuidas me küll suudame selle imelise mehega hüvasti jätta?

      Isa, kallis isa! Mul on nii kahju, kui ma sulle kunagi haiget tegin, sosistasin isale järele, käed pranam mudras (palves).

      Ma lähen mehele ja sa ei näegi, kuidas ma ümber pulmalõkke kõnnin. Sa elasid selle hetke nimel kogu minu elu. Kuidas sa võisid mind nüüd maha jätta? Küsisin seda lainetelt, mis isa tuha neelasid, ja pisarad muudkui voolasid mööda mu põski.

      JÄRGMISED KUUD OLID MÕRUMAGUSAD. Perekond leinas isa ja samal ajal räägiti eelseisvatest pidustustest. Sain aru, et emale oli minu pulmade ootus kergenduseks. Näis, et see muutis veidigi helgemaks aja, mis muidu oleks olnud väga raske ja kurb, ning peo korraldamine viis ema mõtted mujale.

      Siiski igatsesime kõik isa ja olime kurvad, et ta ei saanud osaleda sündmusel, mis tema jaoks oli nii palju tähendanud. Näha mind mehele minemas oleks olnud justkui tema eluülesanne. Siiski lohutasin end, et isa oli olnud elus kihluste ajal ning ta oli minu üle nii õnnelik. Tundus, et ta sai teise ilma minna kergema südamega.

      Koos Danny vanematega leppisime preestriga kokku pulmade jaoks heaendelise kuupäeva. Ütlesime pühale mehele, et see päev peaks olema selle aasta lõpus, sest meie pere leinas veel isa ning meie vaim polnud pidustusteks valmis. Preester vaatas pühast aastaraamatust järgi, võttis arvesse meie mõlema sünniaegu ja andis teada, et meie jaoks on heaendeliseks kuupäevaks 1995. aasta 6. detsember.

      Sel hetkel tundus see päev olevat veel kaugel. Aga kuud möödusid ettevalmistuste saatel kiiresti. Panime kinni peo toimumispaiga, tellisime pulmasari, kujundasime kutseid ja tegime läbi kõik toimingud, mis kuuluvad India-päraste pulmakorralduste juurde.

      Ema sukeldus minu abistamisse, et viia mõtted eemale hiljutisest kaotusest, ja ta tundis suurt uhkust pulmasari ja teiste pulma käigus vajaminevate riiete valimise üle. Ta valis mulle pulmapäeval kandmiseks imelise pitsist pronksivärvi sari ja abielu ametlikuks registreerimiseks peene kuldse tikandiga valge sari.

      Niisiis, 6. detsembril 1995. aastal abiellusin oma hingesugulase Dannyga. Meie külluslik pulmapidu kestis peaaegu nädala! Sõbrad ja sugulased üle terve ilma tulid Hongkongi, et osaleda rituaalides ja pidustustes, mis kulmineerusid vastuvõtuga tähistaeva all Hongkongi Country Clubi murul, kust avanes vaade minu lemmikrannale Hongkongi saare lõunaosas, Deep Water Bayle.

      Mitu kuud enne pulmi olin ühel päeval peo toimumispaigast rääkides naljatledes öelnud: „Kas poleks vahva, kui me abielluksime rannas, kus sa mulle abieluettepaneku tegid?”

      Mängisime selle mõttega mõne minuti, kuid heitsime siis kõrvale, sest kujutasime ette, millist meelehärmi tekitaks naiskülalistes lahtiste kingadega liivas sumada. Siis meenus mulle, et üleval kaldakaljul asub Hongkongi Country Club, mille muruplatsilt avanebki vaade otse rannale, kus Danny oli mu kätt palunud. Sel hetkel otsustasime, et just see paik on meie pidustuste jaoks ideaalne.

      Peoõhtu oli selles klubis ilus. Õhus hõljusid mõnus briis ja shenai (India pulmamuusika), mis kandus kummitavalt õhtupimedusse. Liidu kinnitamiseks kõndisime Dannyga käsikäes seitse korda ümber lõkke. Preester lausus samal ajal sanskriti keeles meie pulmatõotusi. Danny oli nägus ja kui ta minu kõrval oma sherevani’s (kuninglik pulmariietus), turban peas, seisis, meenutas ta printsi. Minul oli seljas ema valitud pronksikarva pitsist sari, mille saba kattis elegantse hooletusega mu pead. Mu juukseid ehtisid jasmiiniõied. Nagu hindu pruutidele kombeks olid mu käe- ja jalalabad kaetud peente lilleliste hennamustritega.

      Kui me ümber lõkke kõndisime, vaatasin oma pereliikmete nägusid. Tajusin, kuidas nii ema kui vend tundsid valusalt isa puudumist ja soovisid, et ta oleks selle erilise sündmuse juures olnud.

      Kui rituaalid olid lõppenud, algas suur pidu ohtra toidu, joogi ja tantsuga. Pärast kõike seda läksime Dannyga hotelli pulmaööd veetma, olime mõlemad ühtaegu väsinud ja põnevil. Teadsin, et selle mehega soovin olla koos elu lõpuni. Pidime elama õnnelikult, kuni surmani…

      5. peatükk

      HIRMU DIAGNOOS

      Aastad möödusid ja me ehitasime Dannyga koos ühist elu. Danny lahkus pereettevõttest ning alustas karjääri turunduse ja müügi alal ühes paljurahvuselises organisatsioonis. Ta lahkus poissmehetoast Hongkongi keskuses ja me kolisime mõnusasse korterisse Hongkongi vaikses eeslinnas. Võtsime endale koera, kes sai nimeks Cosmo.

      Üsna vahetult pärast pulmi otsustas mu vend Hongkongist lahkuda ja luua ettevõte Indias, sest meie linna oli tabanud suur majanduslangus ja Indias nägi ta paremaid võimalusi. Niisiis kolisid vend, tema naine ja nende väike poeg Shahn kõik sinna; ema järgnes neile peagi. Igatsesin neid kõiki kohutaval kombel, sest polnud kunagi varem elanud pereliikmetest eraldi riigis.

      Et asi oleks veel hullem, kaotasin majanduslanguse tõttu oma töö Prantsuse ettevõttes, sest müüginumbrid olid järsult langenud. Kuna kõik juhtus ootamatult, olin endast väljas ning see suurendas veelgi mu stressi ja üksindustunnet, mille tingis mu pereliikmete lahkumine Hongkongist.

      Sel ajal tundsin meie kogukonnalt ja oma eakaaslastelt survet, et mul oleks laps, kuigi olin siis hoopis rohkem huvitatud töötamisest, reisimisest ja maailma avastamisest.

      Lõpuks leidsin vabakutselisena tööd ühes relokatsioonifirmas. Minu tööülesannete hulka kuulus äsja põgenikena saabunute abistamine Hongkongiga kohanemisel. Nautisin vabadust, mida osaline tööaeg mulle võimaldas.

      Ma lihtsalt ei tundnud, et oleksin valmis lapsi saama, kuid minu kultuuris hakatakse abiellumise hetkest alates ootama, et naised hakkaksid järeltulijaid ilmale tooma. Tundsin sageli, kuidas mind kiskusid lõhki ümbritseva keskkonna ootused ja mu enda tahtmised. Mõnikord tundsin sõprade seltsis end puudulikuna, sest ei tahtnud samu asju nagu nemad. Eriti puudutas see minu soovi lastesaamist edasi lükata.

      Kogukonna liikmed meenutasid mulle ikka ja jälle, et naise kehas töötab bioloogiline kell, mis tiksub meie kahjuks. See aga ainult toitis mu sees niigi eksisteerivat hirmu – vanu muresid, alates ärevusest, et tekitan liiga palju tüli, kuna olen tüdruk; et mul on midagi viga, sest ma ei sobitu kuhugi. Mäletan, et mõtlesin: Aga kui ma tõesti lapsi tahan, siis me СКАЧАТЬ