Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni. Anita Moorjani

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kahju!”

      Taas tundsin, kuidas minus tõstab pead vana hirm, et ma pole piisavalt tasemel… aga minu keskendatus sellele teemale sai väga kiire lõpu.

      2001. aasta suvel diagnoositi mu parimal sõbrannal Sonil vähk ja see vapustas mind hingepõhjani. Ühel päeval oli tal raske hingata ja kui ta arsti juurde läks, siis avastati ta rindkeres suur kasvaja, mis surus vastu kopse. Ma ei suutnud uskuda, et temaga midagi sellist juhtub. Ta oli noor, tugev, elavaloomuline, hea tervisega, ja tal on nii palju, mille nimel elada. Arstid panid ta kohe haiglasse, kus talle tehti kasvaja eemaldamiseks operatsioon, millele järgnes kiiritus- ja keemiaravi.

      Ja siis, paar kuud pärast Soni diagnoosi, saime teada, et Danny õemehel (tema noorema õe abikaasal) diagnoositi agressiivne vähi vorm.

      See uudis külvas mu hinge tugevat hirmu, sest mõlemad olid minuealised. Hakkasin otsima vähi ja selle põhjuste kohta kõikvõimalikku teavet. Alguses oli teabe ammutamise eesmärgiks lootus aidata, sest tahtsin olla Soni kõrval, teda tema võitluses toetada. Kuid avastasin, et mida rohkem selle haiguse kohta lugesin, seda enam hakkasin kartma kõike, mis vähki võib põhjustada. Hakkasin uskuma, et vähki võib tekitada iga asi – pestitsiidid, mikrolained, säilitusained, geneetiliselt muundatud toit, päiksekiirgus, õhusaaste, plastikpakendid, mobiiltelefonid jne. See kõik läks nii kaugele, et hakkasin lõpuks kartma elu ennast.

      26. APRILL 2002 on päev, mida me Dannyga eal ei unusta. Üsna ebakindlalt sisenesime arstikabinetti, nagu oleksime pidanud astuma üle surma läve. Hirm hiilis me ümber ja hoiatas, et iga nurga taga ootab vapustus. Oli töönädala viimane päev – reede pärastlõuna, eest ootas ühine nädalalõpp. Olime murdnud läbi tipptunni sagina, milles kõik olid hakanud töölt lahkuma, et kasutada mõnusasti nädalavahetusele eelnevat happy hour’it – kõik, välja arvatud meie. Märkasime vaevalt sadama taha loojuva päikese oranži kuma, mis heitis meie toimeka linna pilvelõhkujate klaaspindadele erksat helki. Täna pidime teada saama minult eelmisel nädalal võetud analüüside tulemused.

      Mõned päevad varem olin leidnud oma paremalt õlalt, rangluust ülevalpool tüki. Sel hetkel ei tahtnud ma uskuda – õigem oleks öelda nõudsin, et tegemist on vaid tsüsti või suure vistrikuga. Aga üks väike vastik hukatust ettekuulutav hääleke teadvuse sopis korrutas ja veenis lakkamatult, et tegelikult on seal midagi muud.

      Eelnenud kuudel olin pisaratega võideldes käinud vaatamas sõbranna Sonit, kes lamas haiglas aasta eest diagnoositud vähiga. Õuduse ja kurbusega jälgisin ta keha, kuidas üks taltsutamatu elukas seda tollhaaval õgis, vaatamata moodsaima meditsiini kättesaadavusele. Ma ei saanud endale lubada mõtteid, et sama õudus võib juhtuda ka minuga. Kuid tükk kaela alaosas sundis mind selle võimalusega arvestama ja kontrolli minema. Mulle tehti biopsia ja nüüd pidingi tulemused teada saama.

      Arst teatas tulemustest väga õrnalt ja meeldivalt: „Teil on lümfoom. See on lümfisüsteemi vähivorm.” Sel hetkel, kui arsti huulilt tuli sõna „vähk”, ei kuulnud ma enam, mida ta rääkis. Tema hääl jõudis minuni justkui vee alt. Mu pilk läks rändama ja peatus haigla aknast avaneval vaatel. Väljas ei olnud mitte midagi muutunud: päike jätkas teekonda, laskus aeglaselt sadama taha; pilvelõhkujatel püsis veel oranži ja merevaigu karva kuma; ning inimesed käisid happy hour’i rõõmus naerdes oma teed. Aga teadmine, mis minu sees tegelikult toimub, oli kogu mu maailma hetkega muutnud.

      Arst kirjeldas kaastundlikult kasutatavaid ravivõimalusi. „Ma olen teie kõrval,” rahustas ta mind, „ükskõik millise otsuse te teete ja millise ravivõimaluse valite. Kõigepealt aga panen diagnoosi täpsustamiseks teile kinni aja tomograafiasse esmaspäeva hommikuks – et teha kindlaks, millisesse etappi vähk on jõudnud. Pärast seda tulge uuesti minu juurde ja me räägime tulemustest.”

      Arsti sõnad kõlasid mu peas summutatud möiretena ja ma lükkasin tema ettepakud eemale. Vaevu kuulsin, kuidas ta soovitas meil üritada lõõgastuda ja nädalalõppu võimalikult hästi veeta.

      Hirm oli raevukas vastolus mõistusega. Ei Danny ega mina suutnud kumbki mõelda. Keeldusime mõtlemast. Me ei tahtnud mõelda vähist, väljavaadetest ega surmast! Tahtsin tõmmata normaalse elu enda ümber ja minema joosta. Tõesti, ma ei suutnud mõelda – polnud võimeline mõtlema väljavaadete peale. See oli liiga hirmutav ja mu aju pöörles segaduses. Õnneks oli arst öelnud, et me ei pidanud enne esmaspäeva hommikut ühtki otsust langetama. Siis pidin minema tomograafiasse ja pärast arstiga edasisi ravivõimalusi arutama.

      Kuigi mu mõtted olid uitamas ja peas keerlesid loendamatud küsimused, suutis Danny mind veenda, et läheksime välja sööma ja jätaksime kõik muu seljataha. Nii et kui koju jõudsime, panin selga oma lemmiku, korallpunase kleidi. Danny võttis mul ümbert kinni ning ütles: „Ära karda. Me saame sellest koos jagu.”

      Sel õhtul põgenesime… vähemalt üürikeseks ajaks.

      Sõime õhtust tähistaeva all minu lemmik vabaõhurestoranis El Cidis, mis asub Stanley Bay kaldal Hongkongi saare lõunaosas. Kuu säras oma suursuguses täiuses ja merelt kandus mahedat tuult. Ookeanilt kostuv lainete mahe hääl täiendas mariachi-ansamblit, mis käis lauast lauda serenaade mängimas. Et täiuslik õhtu oleks kindlustatud, maksime pillimeestele jootraha, et nad jääksid meie juurde kauemaks pidama ja mängiksid minu lemmiklaule. Sangria voolas, muusikud mängisid ja me unustasime väljapoole meie lauda jääva maailma.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Elizabeth Barrett Browning oli viktoriaanliku ajastu tuntud luuletaja. Tema luulerea vaba tõlge võiks kõlada nii: „Maa on tulvil taevast, igas põõsas leegitseb Jumal.” – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

      2

      suuruselt teine linn Pakistani Sindhi provintsis

      3

      mandariini murde kõrval teine hiina keele suurematest murretest

      4

      Loode-India keelte hulka kuuluv keel

      5

      tõlkes Õnne org, kõrgema sissetulekuga inimeste elurajoon Hongkongis

      6

      Loode-Indias Pandžabis levinud sikhismi alusepanija, elas 15. saj lõpus, 16. saj alguses

СКАЧАТЬ