Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni. Anita Moorjani

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muutma. Mulle meeldib olla juhatuseks oma eeskujuga ja luua inimeste jaoks turvaline keskkond, kus nad saavad ühenduse oma enda tõega.

      Olen sellest kõigest mõelnud tihti pärast sündmusi, mis leidsid aset 2006. aasta kevadel, mil elasin läbi surmalähedase kogemuse (near-death experience, NDE) ja tervenesin mind neli aastat vaevanud vähist. Surmalähedase kogemuse ajal sain näha ja tajuda oma tulevase elu teatud aspekte ning mõistsin, et üks põhjus, miks valisin tulla tagasi maisesse ellu, oli puudutada oma kogemuse ja sõnumiga teisi inimesi.

      Selles seisundis teadsin mingil kummalisel viisil, et mulle oli ette nähtud innustada tuhandeid, võib-olla kümneid tuhandeid inimesi. Siiski polnud selge, kuidas pidin seda tegema – ma lihtsalt teadsin kuidagi, et aitan tulevikus paljusid. Teadsin kindlalt, et aitamiseks ei olnud mul vaja mitte midagi teha; pidin lihtsalt elu nautima ja lubama endal olla millegi suurema toimumise vahendaja.

      Vahendajana olengi oma kogemustest rääkinud ja kirjutanud, vastanud meditsiini- ja teadusvaldkonna alastele küsimustikele, samuti inimestele, kes on otsinud seletusi maailma olemusele ja oma kogemustele. Nii võttis ka see raamat oma kuju (üksikasjad on kirjas 14. peatükis). Selgitan hea meelega, mida olen vähi ja surmalähedase kogemuse tõttu õppinud. Mulle meeldib jagada neid kogemusi ja neist võrsunud arusaamu elust, eriti kui tunnen, et kellelgi on sellest abi.

      Minu lugu algab esimeses peatükis sellega, kuidas kasvasin keset multikultuursust, mis kätkes erinevaid ja sageli vastuolulisi uskumusi. Selgitan, kuidas kõik see mind kujundas ja pani aluse hirmudele, mis lõpuks andsid endast märku haigusena. Võtan teid kaasa rännakule läbi lapsepõlve täiskasvanuikka, kuni vanglani, milleks oli vähk.

      Teine peatükk keskendub surmalähedasele kogemusele – mida ma üle elasin ja sel hetkel mõistsin – ja sellele, mis juhtus hiljem. Tervenemine vähist ja siin ilmas oma uue koha leidmine on olnud üllatav, väljakutset pakkuv ja rõõmustav teekond!

      Kolmandas peatükis kirjeldan, mida ma tervenemise all silmas pean, kuidas näen praegust maailma ja mõtisklen, kuidas saaksime elada oma tõeliste minade peegeldusena, nii et pääseks särama meie võrratus. Peatüki lõpus on küsimuste ja vastuste osa, mis koosneb kõige levinumatest ja kõige enam väljakutset pakkuvatest muredest, mida olen kuulnud.

      Enne kui hakkan jagama teiega oma õppetunde, tahan teha selgeks, et ma ei väida, nagu teaksin mingeid universaalseid või teaduslikke tõdesid või oleksin kellegi guru. Samuti ei ürita ma panna alust järjekordsele usuliikumisele või uskumuste süsteemile. Minu ainus eesmärk on aidata, mitte veenda.

      Soovin eriti rõhutada, et tervenemiseks eiole vaja läbi elada surmalähedast kogemust! Kavatsen jutustada teile kõigist neist emotsionaalsetest ja füsioloogilistest teguritest, mis minu meelest aitasid kaasa vähi tekkele, ja loodan, et nende tegurite esiletoomine aitab teil vähki haigestumise riski vähendada või heal juhul isegi välistada. Samas kui teil või kellelgi teie tuttaval on vähk või mõni muu ränk haigus, siis teadke, et tervenemiseks on mitmeid teid. Mina soovitan vaid, et teeksite seda, mida õigeks peate; seda, mis on kooskõlas just nimelt teiega.

      Kui otsite astmeliselt kulgevat juhist või järgimiseks mõeldud tõekspidamiste komplekti, siis olen ma teie jaoks vale inimene, sest ma ei usu, et oleks võimalik luua ühtegi „kõigile sobiva suurusega” dogmat. See vaid piiraks teie tõelist mina. Isegi kui ma räägin enda armastamisest, siis ei ole mul plaanis tõmmata tähelepanu endale, vaid teile, et tunneksite enda sees samasugust tunnet. Oma kogemusi ja arusaamu jagades on mul ainult üks eesmärk: süüdata teie sees teie võrratuse säde. Soovin väga äratada teis uinunud guru, kes juhatab teid leidma oma kohta universumi keskmes.

      Loodan, et leiate rõõmu igas elurännaku päevas ja hakkate elu armastama nii, nagu mina seda neil päevil teen!

      I OSA

      ÕIGE TEE OTSING

      Proloog

      MINU „SUREMISE” PÄEV

      Oh, jumal, tunnen end uskumatulthästi! Nii vabalt ja kergelt! Kuidas on võimalik, et kõik valu on mu kehast kadunud? Kuhu see kadus? Oota, miks näib, et kõik mind ümbritsev jääb üha kaugemale? Aga ma ei karda! Miks ma ei karda? Kuhu kadus hirm? Hirmu polegi enam, vahva!

      Sellised olid vaid mõned mu mõtted, kui mind suure kiiruga haiglasse viidi. Maailm mu ümber hakkas näima ebareaalne ja sarnanes unenäoga. Tundsin, kuidas libisen teadvelolekust üha kaugemale ja kaugemale koomasse. Minu organid hakkasid tasapisi üles ütlema ja alla andma vähile, mis oli mind viimase nelja aasta jooksul laastanud – ei, õigemini õginud.

      Oli 2006. aasta 2. veebruar. See päev on mu mällu sööbinud kui päev, mil ma „surin”.

      Olin küll koomas, kuid teadsin täpselt, mis minu ümber toimub. Tajusin ka, millises suures mures ja tundetulvas olid koos minuga haigla poole kiirustavad pereliikmed. Kui kohale jõudsime, heitis onkoloog mulle pilgu ja tema näost paistis vapustus.

      „Teie naise süda võib veel lüüa,” ütles ta mu abikaasale Dannyle, „kuid ta ei ole tegelikult enam siin. Tema päästmiseks on juba hilja.”

      Millest see arst räägib? imestasin. Mul pole kunagi varem elus nii hea olnud olla! Ja miks on ema ja Danny nii hirmunud ja murelikud? Ema, palun ära nuta. Mis lahti? Kas sa nutad minu pärast? Ära nuta! Minuga on kõik korras, tegelikult ka, kallis ema!

      Arvasin, et ütlen neid sõnu kõvasti, kuid häält ei tulnud välja. Mul polnud häält.

      Tahtsin ema kallistada, lohutada ja öelda, et minuga on kõik korras, ning ma ei suutnud mõista, miks ma seda teha ei saanud. Miks minu füüsiline keha koostööd ei tee? Miks ma laman elutu ja lõdvana, kuigi mu suurimaks sooviks on kallistada Dannyt ja ema, rahustada neid, et mul on kõik hästi, et ma ei tunne enam valu?

      Vaata, Danny, ma saan ilma ratastoolita liikuda. See on nii suurepärane tunne! Ja ma pole enam ühendatud hapnikuballooniga. Mu hingamine pole enam raske ja haavandid on nahalt kadunud! Nad ei tee enam valu. Pärast nelja piinavat aastat olen lõpuks terve!

      Olin siira rõõmu seisundis. Lõpuks ometi olin vabanenud valust, mida valmistas mu keha laastanud vähk. Tahtsin, et Danny ja ema oleksid minu pärast õnnelikud. Miks nad ei rõõmustanud, et minu ja nende võitlus oli viimaks läbi? Miks nad minuga koos ei juubeldanud? Kas nad siis ei näinud, millist joovastust ma tundsin?

      „Palun, midagi peaks ju veel teha saama,” anusid Danny ja ema arsti.

      „Talle on jäänud vaid loetud tunnid,” väitis onkoloog. „Miks teised arstid teda varem meie juurde ei saatnud? Tema organite talitus on juba lakkamas, sellepärast ta langeski koomasse. Ta ei ela isegi ööd üle. Te palute võimatut. Selles staadiumis kujuneks iga farmakon tema keha jaoks liiga mürgiseks ja fataalseks, sest tema elundid ei tööta enam!”

      „Olgu, võib-olla,” ei andnud Danny järele, „aga ma ei kavatse temast loobuda!”

      Danny hoidis mu lõtva kätt tugevasti oma pihus. Lamasin ja olin teadlik tema hääles segunenud ahastusest ja abitusest. Soovisin üle kõige vähendada tema kannatusi. Tahtsin, et ta teaks, kui hea mul on olla, kuid tundsin selle sõnumi edasi andmisel abitust.

      Danny, palun ära kuula arsti! Ära kuula teda! Miks ta niimoodi räägib? Ma olen ikka veel siin ja mul on hea olla. Enamgi veel – tegelikult tunnen ma end suurepäraselt!

      Ma ei mõistnud miks, aga tundsin kõike, mida keegi läbi elas – mida elasid üle mu pereliikmed, samuti arst. Tundsin СКАЧАТЬ