Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni. Anita Moorjani

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taluda mõtet, et mul ei ole enam kunagi vabadust kõike seda teha!”

      Paiskasin oma tunded nuuksete vahel kõik välja. Päästsin valla kõik mõtted ja hirmud, unistused, lootused ja püüdlused.

      Ema hoidis mind enda vastas ja ütles, et ei sunni mind tegema mitte midagi mulle vastumeelset. Ta palus andeks, et ei olnud varem mu hirme märganud, ja et vähemalt osaliselt olid mu läbielamised tema põhjustatud. Ema ütles, et peab isaga rääkima. Ema palus, et ma ei kardaks – ta toetab mind mu otsuses.

      Ma polnud kunagi varem sellist puhastavat vabanemist tundnud.

      Seejärel rääkisin Anoopile kõike seda, mida emalegi olin kurtnud. Ta ütles kohe: „Ära muretse, õeke, ma olen sulle toeks. Oleksid pidanud oma tunnetest meile varem rääkima. Sa poleks pidanud oma emotsioonidega üksinda võitlema.”

      „Kuid ma ei mõistnud, et mul pärast kihlumist enam valikuvõimalust on,” mäletan end vennale läbi pisarate ütlevat.

      Erinevalt minu lähemast pereringist ei võetud seda uudist meie kogukonnas sugugi hästi vastu.

      SUGULASED, PERELIIKMED, PEIGMEHE perekond ja teised meie kogukonna inimesed olid uudist kuuldes kurvad, vihased ja pettunud. Nad tulid minu juurde ja üritasid veenda mind ikkagi abielluma. Nad ütlesid mulle, et see, mida tunnen, pidavat olema tavaline ja et kõik saab pärastpoole korda, et abielluma peab millalgi ju niikuinii. Nad üritasid mind veenda, et kui ma kokkuleppest taganen, siis ei leidu meie kogukonnas enam kedagi, kes minuga abielluda tahaks. Minu nimel oleks plekk küljes ja ükski perekond ei laseks oma poega mulle lähedale.

      Nad püüdsin mind veenda, et mu ideaalid on ebarealistlikud, eriti naise jaoks. Minu ootused on liiga kõrged ja sellepärast ei leidvat ma mitte kunagi sobivat meest. Lase latti allapoole, ole kuulekas naine ja minias ning sul saab olema hea elu, öeldi mulle.

      Jäin endale kindlaks, kuid tundsin end sealjuures kohutavalt, et kõigile haiget tegin. Kui kuulsin, mida minu kohta rääkima hakati, siis tundus tehtud otsus kohutav ja tulevik tume. Inimesed ütlesid, et ma polnud piisavalt kodulembene, et olin ära hellitatud, ja et mu vanemad ei olnud mind korralikult kasvatanud. Öeldi veel seda, et naine, kes saab hakkama millegi seesugusega, on endast liiga heal arvamusel. Tundsin end kohutavalt ja olin kurb. Ma ei tahtnud enam hindude ringkonnas liikuda. Kahetsesin kõike, mida olin teinud – et olin kihlunud, kihluse lõpetanud, teinud haiget oma peigmehele ja tema perekonnale, et ma polnud piisavalt kodulembene, piisavalt hindu. Õigupoolest kahetsesin kõike, mis minuga seondus.

      Miks ma alati vabandan? Miks ma pean vabandama selle pärast, et olen mina ise? Ma ei suutnud mõista, mis mul viga on.

      Ma ei suutnud enam hakkama saada kogu selle selgitustööga, mida pidin inimestega kohtudes tegema. Nii et vahetult enne seda, kui pidid toimuma pulmad, mille eest oli kõik makstud – kõik oli korraldatud, kingitused kuhjusid ja sõbrad-sugulased tulid üle laia maailma kokku –, ma põgenesin. Läksin pikale reisile, et kohtuda sõpradega Indias ja Inglismaal. Soovisin lihtsalt kaduda, pääseda minema meie kogukonnast, kuni kõik maha jahtub, sest ma ei tahtnud tegeleda mitte millegagi peale oma emotsioonide. Pidin endas selgusele jõudma. Teadsin, et mu elu järgmine periood ei kujune kergeks.

      4. peatükk

      MINU TÕELINE ARMASTUS

      Pärast seda, kui olin naasnud vanematekoju Hongkongi, ei tahtnud ma uuesti hindu kogukonda sulanduda, sest tundsin end seal täieliku võõrkehana. Nii keskendusingi karjääri edendamisele ja püüdele saavutada mõningast iseseisvust.

      „Ma sain selle koha!” hõikasin ühel päeval meie korteri välisuksest sisse tuhisedes. Isa istus oma lemmiktugitoolis ja vaatas õhtuseid uudiseid.

      Üks sõbranna rääkis mulle vabast kohast oma töö juures, sest ta arvas, et see töö sobiks täpselt mulle. Sõbranna tööandja oli Prantsuse moeaksessuaaride tootja, mis turustas oma tooteid Aasias. Töökoht tähendas müügijuhi assisteerimist, hulgimüügi tellimuste täitmist ja reisimist naaberlinnadesse. Üldiselt ei olnud ma müügi- ja turundustööst eriti suures vaimustuses, aga nüüd olin õhevil peamiselt võimalusest reisida ja iseseisvuda.

      „Väga tore, beta! Ma teadsin, et sa saad selle koha!” Isa vaatas minu poole ja ta nägu kiirgas uhkusest. „Räägi nüüd kõigest! Millal sa alustad? Kellele sa alluma hakkad? Mis sinu kohustused on?”

      „Alustan järgmise kuu alguses. Olen nii põnevil! Allun piirkondlikule ekspordijuhile. Sellel ametikohal on suured tulevikuväljavaated. Kui ma suudan end ülemusele tõestada ja tema saab plaani ületada, saan ma enda käsutusse piirkonnad, kus iseseisvalt tegutseda.”

      „Mida see tähendab?” küsis isa ja enam ei paistnud ta väga innukas.

      „See tähendab, et õnnestumiste korral saan ma kogu piirkonnas reisida!”

      „Ma olen sinu üle küll väga uhke, kullake,” ütles isa, „aga sa peaksid meeles pidama, et sa teed seda kõike vaid seni, kuni endale mehe leiad. Ma ei taha, et sa karjääriga end nii kõvasti seoksid, et muutud abiellumise jaoks liiga iseseisvaks! Me emaga loodame ikka sulle ideaalset kaaslast leida.”

      „Oh, isa – ära riku mu ilusat hetke! Ma olen sellest tööpakkumisest nii põnevil!”

      „Arusaadav,” ütles isa. „Hea küll, iial ei või teada, tänapäeval ei panegi mõned mehed pahaks, kui naine tööl käib. Ma lihtsalt ei taha, et sa hiljem pettud, kui su tulevane mees paneb töötamist ja reisimist pahaks, muud midagi. Aga sul on õigus – pole vaja praegu tulevikule mõelda. Tähistame sinu edu!”

      „Kus ema on? Ma tahan talle ka häid uudiseid rääkida. Ja seejärel viin ma teid mõlemaid välja õhtusöögile – mina maksan!” Hüüdsin ja ruttasin toast välja Anoopile helistama, et häid uudiseid temaga jagada.

      Lõpuks hakkas mu elu laabuma. Hakkasin saavutama iseseisvust nii majanduslikus kui sotsiaalses mõttes.

      VANEMAD ÜRITASID AASTATE JOOKSUL küll korraldada mulle veel sobilikke kohtumisi, kuid hakkasid tasahilju taipama, et nad on lahingu juba kaotanud.

      Nende püüded masendasid mind pisut, sest nad ei mõistnud, et meie kultuuriruumi mõistes ei olnud ma tüüpiline; ning minu mainet oli kahjustanud ka katkestatud kihlus. Teadsin, et teised hindud pidasid mind kangekaelseks, mässumeelseks, idealistlikuks, põikpäiseks ja iseteadlikuks – kõik need iseloomujooned ei olnud ühele hindu naisele sobilikud. Sellele vaatamata hellitasid vanemad jätkuvalt lootust, et kui nad suudaksid tutvustada mulle ideaalset meest, siis muutuksin ma selle mehe nimel kodulembesemaks.

      Vahepeal oli minu karjäär Prantsuse ettevõttes kenasti käima läinud ja oma ametikoha tõttu reisisin ümbruskonna linnadesse. Kuigi elasin Hongkongis endiselt vanemate juures, pakkus reisimine mulle nauditaval määral vabadust ja iseseisvust ning võimalusi kohtuda igasuguste inimestega kõikvõimalikelt elualadelt. Aegamööda hakkasin end jälle hästi tundma. Õigupoolest tundsin end väljaspool oma kultuuri raame õnneliku, populaarse ja edukana. Inimesed, kellega kokku puutusin, töö ja reisimine – see tahk mu elust meeldis mulle väga. Traditsiooniline India koduperenaise roll ei äratanud minus vähimatki vaimustust. See oli midagi, millest mõtlesin kõige vähem, ning ma ei suutnud leida ühtki põhjust, miks peaksin loobuma sellest, mis mul oli. Niisiis püüdsin veenda vanemaid, et nad lõpetaksid oma katsed leida mulle täiuslikku kaaslast.

      Kuid kuskil hämaras teadvuse sopis oli mul ikkagi tunne, et midagi jääb puudu. Mul oli tunne, et olen ebaõnnestunud ega ole saavutanud sellist taset, nagu minult oli oodatud. See näägutav sisehääl saatis mind СКАЧАТЬ