Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni. Anita Moorjani

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ majapidamises askeldades kiireid liigutusi. Olin Ah Fongi väga kiindunud. Ta oli olnud meie juures alates ajast, mil olin kaheaastane, ja ma ei mäletanud aega ilma temata.

      TAVALISTEL NÄDALAPÄEVADEL ei näinud ma oma vanemaid kuni õhtupoolikuni. Ah Fong tuli mulle kooli vastu ja pärast kodus söödud lõunat võttis ta mind tihti kaasa turule värsket toidukraami ja majatarbeid ostma. Sõitsime trammiga ja need käigud koos lapsehoidjaga meeldisid mulle väga.

      Hüppasime trammi peale, kui see otse meie maja ees peatus. Minu jaoks oli see suur seiklus. Istusin nina vastu aknaklaasi, kui tramm liikus läbi Hongkongi rahvarohkete ja kitsaste tänavate; läbi Happy Valley, Causeway Bay ja Wan Chai7; siis läksime turu juures maha ja Ah Fong haaras mul kõvasti käest kinni. Ahmisin endasse kõike, mida nägin ning mind ümbritsevaid lõhnu ja helisid. Vanemad ei viinud mind kunagi nii põnevatesse kohtadesse! Nemad sõitsid ainult autoga ja tegid oste kaubamajades, mis minu meelest oli turu värvide ja aistingute kaleidoskoobiga võrreldes igav.

      Turul müüdi kõike alates värsketest toiduainetest ja majapidamistarvetest kuni nipsasjakeste ja leludeni. Müüjad hõikusid ja pakkusid oma kaupu ning kaubaletid polnud kindlas järjekorras. Köögiviljakuhilate vahele olid lükitud müügiletid jalavarjude, lillede, pottide-pannidega, odavate plastmassist leludega; samas kõrgusid värvilised puuviljaseaded, ehted, õhupallid, värske kala ja liha, sokid ja sukad, kirevad salvrätid ja käterätikud, taldrikualused ja nii edasi. Suurem osa lettidest olid nii ülekoormatud, et kaup kippus maha kukkuma. Veetsin seal lummatult tunde.

      „Ah Fong, Ah Fong! Vaata seda! Mida see mees maoga teeb?” hüüdsin erutunult soravas kantoni murdes.

      „See on maomüüja. Ta seob mao kinni ja see perekond seal viib ta koju ja valmistab maost supi,” vastas Ah Fong.

      Vaatasin imestusest pärani silmadega, kuidas madu osava mehe kätes vingerdas ja oma vabaduse pärast asjatult võitles. Mul oli kahju vaesest elukast, kes oli bambusnööriga oskuslikult kinni seotud ja lebas messingist puuris.

      Igatahes meeldis mulle hullupööra koos Ah Fongiga turul käia. Need põgusad käimised olid mu seiklusjanu õnnepäevad!

      ISEGI PÄRAST MITMEID meie pere juures veedetud aastaid langetas Ah Fong ikka iga kord pilgu, kui ema või isa tuppa sisenesid. Uudishimuliku lapse kombel külvasin Ah Fongi küsimustega üle. Mind huvitas kõik, sealhulgas tema käitumine. Oma mõtetes püüdsin alati lepitada oma vanemate ja Ah Fongi vahel valitsevaid kultuurierinevusi.

      „Miks sa nii teed?” tahtsin kuueaastasena teada.

      „Mida ma teen?” küsis Ah Fong vastu.

      „Miks sa vaatad maha, kui mu vanemad sinu juurde tulevad?” küsisin kantoni murdes.

      „Et näidata austust,” selgitas Ah Fong.

      „Miks?”

      „Sinu vanemad on minu tööandjad. Ma tahan näidata, et austan neid ja mõistan, et nad on minust kõrgemal.”

      „Kas nad on sinust kõrgemal?” olin teadasaamisest üllatunud.

      „Jah, sest nad annavad mulle tööd.”

      „Kas mina olen sinust kõrgemal?”

      Ah Fong naeris heasüdamlikult, sest ta oli harjunud minu suure uudishimuga.

      „Ei, sina ei andnud mulle tööd. Ma olen siin selleks, et sinu järele vaadata.”

      „Ahah, olgu,” hüüdsin üle õla ja ruttasin uue nukuga mängima.

      Mulle meeldis mängida ka koos Ah Fongi tütre Ah Moh Yeega. Kui olin umbes viieaastane, siis tuli Ah Moh Yee koos emaga nädalalõppudel meie poole. Ta oli ainult aasta minust vanem ja kuna rääkisin soravalt kantoni murret, said meist sõbrad. Mulle meeldis tema seltsis väga. Mängisime minu mänguasjadega ja läksime koos ka lähedalasuvasse parki. Vanemad olid väga rahul, et mul oli nädalavahetustel taoline mängukaaslane omast käest võtta.

      Pühapäeviti oli Ah Fongil vaba päev. Ta viis tütre lõunale ja pärast seda oma vanemate poole, kus ta ka ise nädala sees elas. (Kuigi tollal ei mõelnud ma sellele, saan tagantjärele aru, et Ah Fong oli üksikema, kes kasvatas tütart koos oma vanematega.) Kui mul oma vanematega midagi plaanis polnud, siis võttis Ah Fong mindki kaasa ja need korrad olid mulle äärmiselt kallid.

      Nagu ikka, sõitsime igale poole trammiga. Kõigepealt sõitsime sööma. Sõime Hiina toitu kohtades, mida nimetati kantoni murdes dai pai dong’ideks. Need olid tänavaäärsed söögikohad, kus istusime väikestel puust taburettidel ning lürpisime kausikestest vürtsikaid nuudleid ja klimpe, liiklus selja taga vuramas. Pärast einet viis Ah Fong meid oma vanematekoju, kus Ah Mo Yee elas. See oli tagasihoidlik ja vähese mööbliga pööningukorter madalas liftita Hiina-stiilis majas. Käisin uurishimulikult mööda hämarat, kivise interjööriga korterit ringi ja uurisin igat nurka. Ah Fong jõi samal ajal koos oma vanematega teed. Teed joodi väikestest tassidest, mida ehtisid värvilised sodiaagikujutised Hiina kalendrist pärit loomadega, nagu näiteks draakonid või tiigrid. Minu jaoks täideti klaas mahla või magusa teega.

      Ah Fongi vanemate juures polnud kunagi igav; ja isegi kui väsisin vestlusest, meeldis mulle laiadest kaarjatest akendest välja tänavale vaadata. Seal olid kuivatatud mereandide lettidele laotatud värsked kammkarbid ja kalad, mis tee ääres kuuma pärastlõuna päikese käes õlgmattidel kuivasid.

      NIISIIS OLI MINU LAPSEPÕLV lääne ja ida segu. Kuna Hongkong oli Briti koloonia, mida asustasid peamiselt hiinlased, siis tähistati ühtmoodi innukalt nii jõule ja lihavõtteid kui näljaste vaimude ja lõikuspüha.

      Ah Fong ja Ah Mo Yee õpetasid mulle Hiina kombeid ja uskumusi, samuti pidustuste tähendusi, ja mulle meeldis see, et Ah Mo Yee oli kõigi oma pühade ajal koos meiega. Näiteks näljaste vaimude püha peeti kuukalendri seitsmenda kuu neljateistkümnendal ööl. Sel ajal palvetasid perekonnad oma lahkunud sugulaste eest ja tõid surnud esivanematele ohvriande.

      Vaatasime vennaga, kuidas Ah Fong, Ah Mo Yee ja meie kokk Ah Chun tõid surnud esivanematele ohvriande. Selleks põletasid nad uhkeid kaupu kujutavaid paberist kujutisi. Tuld saadi köögi taga asuvast urnist ja paberid süüdati põlema. Paberitel oli kujutatud autosid, maju ja isegi raha. Arvati, et need asjad jõuavad sugulaste kätte teispoolsuses.

      „Ah Fong, kas sinu vanaisa saab teises ilmas tõesti maja, kui sa selle paberist maja ära põletad?” küsisin uudishimulikult.

      „Jah, Anita. Mu vanavanemad ootavad, et peaksin neid meeles ja toetaksin neid isegi hauataguses elus. Meil kõigil tuleb oma esivanemaid austada,” rääkis Ah Fong.

      Siis istusid Ah Fong, Ah Chun ja Ah Mo Yee köögi tagumises nurgas oma laua taha ja asusid sööma toitu, mille valmistamisele oli Ah Chun suure osa päevast kulutanud. Üks lisakoht oli kaetud lahkunud sugulastele, keda oodati pidusöögist osa saama. Lahkunute jaoks kaetud kohal olid toiduohvrid. Osalesin sageli neil söömaaegadel ja tundsin siirast muret, kas esivanemad saavad ikka piisavalt süüa!

      Üks mu lemmikpühasid oli lõikuspüha. Just siis sain valida suure hulga kohalike poodide laes rippuvate laternate hulgast ühe säravalt värvilise paberlaterna. Laternaid oli igasuguse kuju ja suurusega, sealhulgas Hiina horoskoobi loomade kujulisi. Jänesekujuline meeldis mulle alati kõige rohkem! Ah Fong viis mind ja Ah Mo Yeed laternaid valima turu taga asuvatesse poodidesse.

      Mõnes mõttes sarnaneb see püha Ameerika tänupühaga. Lõikuspühal tähistatakse septembri pööripäeva suurt täiskuud. СКАЧАТЬ