Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii suurtele kui koletislikele tegudele ning tahab, et püsiksime mõttelageduses.

      Meid vangis hoidvast mõttetusest taas mõttekuseni jõudmiseks pole teist teed, kui et iga üksikisik taandub jälle iseendale ja et me üheskoos mõtleme järele selle üle, mil viisil meie teotsemis- ja progressitahe tuleneb sellest mõttest, mille me anname oma elule ja elule meie ümber.

      Nende veendumuste ja ideaalide, milles ja millele me elame, suurt revisjoni ei saa läbi viia nii, et panna meie aja inimestele pähe teised, paremad mõtted, kui neil on. See võib alata ainult nii, et paljud hakkavad elu mõtte üle järele mõtlema ning orienteerivad, revideerivad ja uuendavad selle järgi oma aktiivsuse- ja progressiideaale, et kas need selles mõttes, mis me oma elule anname, ka mõttekad on.

      Selle meis peituva viimase ja elementaarse teadvustamine on ainus kindel väärtusmõõdupuu. Ainult sel määral, mil need sihid, mis aktiivsus endale võtab, lasevad ennast õigustada minu ja teiste elu mõttega, on minu tahe ja tegu mõttekas ning väärtuslik. Kõik muu, maksku ta traditsooni, harjumuse või avaliku koteeringu läbi palju tahes, on tühi ja ohtlik.

      Seal, kus rahvad on kirevalt segi paisatud, kus rahvakired ja rahvatotrused on saavutanud sellise tugevuse ja mahu, kus siin valitsevad töötus ning seal vaesus ja nälg, kus kõikjal maailmas võim kohtleb võimutuid kõige häbitumal kombel, kus inimkond igal moel koost laguneb, kõlab otsekui pilkena nõuda midagi nii kaugelejäävat nagu tagasipöördumine juurdlemisele elu mõtte üle. Kuid ainult niisuguste inimeste juurdlemises võivad tekkida jõud, mis suudavad nende häirete ja selle viletsuse vastu midagi ette võtta. Mida muud veel üritatakse, on kahtlase või hoopis küündimatu toimega abinõud.

      Kui närbunud hallus aasadel annab kevadel aset rohelusele, siis sünnib see seeläbi, et juurtest tärkavad taas miljonid võrsed. Samuti ei või see mõtteuuendus, mis meie ajal kätte peab jõudma, mingil teisel viisil teoks saada, kui et paljud kujundavad uuesti oma mõttelaadid ja ideaalid, juureldes elu ning maailma mõtte üle.

      Ent kas me oleme kindlad, et võime meis liigatavat maailma- ja elujaatust mõtelda maailma- ja eluvaateks, millest tuleb veenvalt ja püsivalt jõudu mõttekaks eluks ja aktiivsuseks? Miks peaks meil õnnestuma see, mille pärast Õhtumaa vaim on viimaste sugupõlvede jooksul asjatult vaeva näinud?

      Isegi kui taastärkav mõtlemine peaks jõudma üksnes pooliku ja ebarahuldava maailmavaateni, oleks see kui tõde, milleni jõudmiseks oleme tööd teinud, siiski väärtuslikum maailmavaatetusest või mingist autoritaarsest maailmavaatest, mida me mõtlemise nõuet arvestamata hoiame ülal tema sisemise väärtuse pärast, talle tõeliselt andumata.

      Igasuguse väärtusliku vaimse elu algus on kohkumatu usk tõesse ja tema avalik tunnistamine. Ka sügavaim religioosne tunnetus ei jää väljapoole mõtlemist, vaid peab olema temast genereeritav, kui ta vaid läheb sügavale iseendasse.

      Elu mõtte teadvustamine on tähtis juba iseendast. Kui meie seas tärkab taas selline mõtlemine, siis närbuvad pääsmatult need edevuse- ja kireideaalid, mis lokkavad praegu nagu hull umbrohi masside veendumustes. Kui palju oleks tänapäeva oludele juba võidetud, kui me kõik igal õhtul vaid kolm minutitki mõtisklevalt tähistaeva otsatute maailmade poole üles vaataksime ning matustel osaledes surma ja elu mõistatusele anduksime, selle asemel et mõttelagedas vestluses kirstu järel vantsida. Avaliku arvamuse ja avalike sündmuste autorite rumaluse- ja kireideaalidel poleks inimeste üle enam mingit voli, kui need inimesed oleksid kuidagigi lõputuse ja lõplikkuse, olemise ja kaduvuse üle mõtlema hakanud ning leidnud sellest mõõdupuu õige ja vale, väärtusliku ja väärtusetu jaoks. Muistse aja rabid õpetasid, et Jumala riik tuleks, kui kogu Iisrael ainult ükski kord tõesti sabatit peaks. Kuivõrd tabavam on see, et nii palju ülekohut ja vägivalda ja valet, mis nüüd meie inimkonnale õnnetust toovad, kaotaks jõu, kui meie seas tärkaks vaid kübegi mõtisklemist maailma ja elu mõtte üle!

      Kuid kas selles pole ohtu, kui visata elumõtte küsimus inimeste sekka ning nõuda, et meie teotsemistung sellises mõtlemises õigustuks ja õilistuks? Kas see ei jäta meid ilma millestki korvamatust jõulise loomulikkuse osas?

      Selle koha pealt võib muretu olla, kui tugevaks või nõrgaks meie teotsemistung jääb pärast elumõtte üle juurdlemist. Temas on mõttekas ainult see, mis sisaldub selles mõttes, mille me suudame oma elule anda. Tähtis ei ole aktiivsuse kvantiteet, vaid kvaliteet. Hädasti on vaja, et meie teotsemistahe saaks iseendast teadlikuks ja lakkaks olemast pime.

      Kuid vahest lõpetame tunnetamatuse resignatsioonis ning peame endale tunnistama, et me ei suuda maailmale ja elule mõtet anda…

      Kui mõtlemine teele asub, peab ta kõigeks valmis olema, ka selleks, et ta jõuab tunnetamatuseni. Ent koguni siis, kui meie teotsemistahtele peaks osaks saama lõputult ja edutult väidelda maailma ja elu mõtte tunnetamatusega, on see valulik kainenemine talle ometi parem kui mõttelageduses püsimine. Sest juba see kainenemine tähendab puhastumist.

      Veel pole aga säärane resignatsioon paratamatuks saanud. Me kogeme maailma- ja elujaatust millegi iseendast vajaliku ja väärtuslikuna. Järelikult võib oletada, et ta on kuidagi mõtlemises põhjendatav. Antuna meie elutahtes, peab ta olema mõistetav elumõttes. Vahest tuleb maailma- ja elujaatuse maailmavaate vundament teisiti rajada, kui seda siiani teha taheti. Senine mõtlemine tahtis mõista elu mõtet maailma mõttest. Võib-olla tuleb meil leppida sellega, et jätame maailma mõtte lahtiseks ja anname oma elule mõtte elutahtest, niisuguse elu tahtest, nagu see meis on.

      Olgugi teed, mida mööda meil tuleb sihi poole püüelda, veel pimeduses – suund, kuhu me peame minema, on selge. Üheskoos tuleb meil elu mõtte üle mõtlema hakata, üheskoos hakata võitlema maailma- ja elujaatava maailmavaateni jõudmise eest, milles meie paratamatu ja väärtuslikuna kogetud teotsemistung leiaks õigustust, orientatsiooni, selgimist, süvenemist, kõlblustumist ja karastumist ning seepeale muutuks võimeliseks püstitama ja teostama definitiivseid ning tõelise humaansuse vaimust kantud kultuuriideaale.

      KULTUUR JA EETIKA

      Kultuurifilosoofia

      Teine osa

Minu naisele, kõige truumale kaaslasele

      Eessõna

      Olen võtnud kirjutada õhtumaise maailmavaate tragöödia.

      Juba üliõpilasena hämmastas mind leida mõtlemise ajalugu kujutatuna ikka vaid filosoofiliste süsteemide ajaloona, mitte aga maailmavaate eest võitlemise ajaloona. Hiljem, järele mõteldes kultuuriliikumise üle, milles ma sees olin, avanesid mulle hirmutavad ja halastamatud seosed kultuuri ja maailmavaate vahel. Nüüd tundsin veelgi suuremat tungi esitada õhtumaisele mõtlemisele küsimus: mida on ta maailmavaates õieti tahtnud ja saavutanud? Mis jääb üle meie filosoofia saavutustest, kui võtta talt tema õpetatuse kassikuld? Mida on tal meile pakkuda, kui me nõuame talt seda elementaarset, mida vajame, seismaks elus aktiivsete ja süvenevate inimestena?

      Nii sattusin ma hoolimatusse diskussiooni õhtumaise mõtlemisega. Ma jõudsin äratundmise ja möönduseni, et ta oli otsinud maailmavaadet, millest üksi võib tulla sügav ja hõlmav kultuur. Ta tahtis jõuda maailma- ja elujaatuseni ning selles põhjendada seda, et peame toimima, igat laadi progressi püüdlema ja väärtusi looma. Ta tahtis jõuda eetikani ja selles põhjendada seda, et väärtusliku toimimise huvides tuleb meil anda oma elu ideede ja teiste elude teenistusse.

      Kuid tal ei õnnestunud põhjendada maailma- ja elujaatavat eetilist maailmavaadet veenvalt ja püsivalt mõtlemise pinnal. Kõik, mis meie filosoofia sünnitas, olid ikka vaid tal silme ees hõljuva väärtusliku maailmavaate püsitud fragmendid. Sellele vastavalt jäi ka meie kultuur fragmentaarseks ja kindlustamata.

      Saatuslik oli see, et õhtumaine СКАЧАТЬ