Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ algas Euroopa rahvaste seas enamjaolt tähtsusetute rokokoovürstide ja rokokooministrite valitsuse all ainulaadne progressiliikumine. Mispärast? Valgustusaja ja ratsionalismi mõtlejad lõid maailmavaate, millest lähtusid väärtuslikud ideed inimeste hulgas.

      Kui aga ajalugu hakkas ennast nende ideede järgi vormima, sattus progressi tekitanud mõtlemine paigalseisu. Nii sai meist see sugupõlv, kes pillab möödunud generatsioonide kallist pärandust ning elab varemeis, sest ta ei suuda nende poolt alustatud ehitust lõpule viia. Olnuksid meie vürstid ja riigimehed ka vähem lühinägelikud, kui nad olid, poleks nad pikapeale suutnud peatada seda katastroofi, mis meid tabas. Kultuuri sisemine ja väline kokkuvarisemine oli maailmavaate seisukorras antud. Väikesed ja suured valitsejad ei teinud midagi muud kui toimisid aja vaimus.

      Kui valgustusaja, ratsionalismi ja algava 19. sajandi suure filosoofia idealistlik maailmavaade kaotas oma jõu, hakkas ette valmistuma maailmasõda. Tollal hakkasime kaotama ideid ja mõttelaade, mis oleksid võimaldanud rahvaste vahel esilekerkivata küsimuste otstarbekat lahendamist.

      Asjaolude kokkusattumise tõttu jõudsime olukorda, et peame olema ilma soliidse maailmavaateta. Filosoofia kokkuvarisemine ja loodusteadusliku vaatlusviisi teke tegid meile mõtlemist rahuldava idealistliku maailmavaate senini kättesaamatuks. Samuti oli meie aeg nii vaene sügavamate mõtlejate poolest nagu vaevalt mõni varasem, üksikud tugevad vaimud, kes suurte teadmiste ja parima tahtmisega püüdsid rebenenut lappida, ning mõned hiilgavad komeedid – rohkem polnud meile määratud. Mida nad lõid maailmavaate osas, võis anda tegevust akadeemiliselt haritud ringkondadele või mõningaid jüngreid vaimustusse viia, ent rahvas ei saanud sellest midagi.

      Nii hakkasime ennast veenma, et võib tulla toime ka ilma maailmavaateta. Meis nürines vajadus tunda endas liigatamas maailma- ja eluküsimusi ning nende kohta otsusele jõuda. Mõttelageduselt, millele alistusime, võtsime endale ja ühiskonna elule tegelikkusemeele juhuideid. Rohkem kui poolteise inimea jooksul saime küllaga teada, et kõige väärtusetum on maailmavaatetuse maailmavaade, mis tähendab mitte üksnes vaimse elu hävingut, vaid hävingut üleüldse. Kus ühele sugupõlvele ei mõtle tema lahinguplaani välja peastaabiohvitserid, seal viivad allohvitserid teda nii ideedes kui tegudes ühest seiklusest teise.

      Seega peab meie aja ülesehitus algama maailmavaate ülesehitusest. Näiliselt kõrvaline ja abstraktne on nii tungiv kui vaevalt midagi muud. Alles siis, kui oleme üheskoos kodunenud kultuurimaailmavaate soliidses mõtteehitises ning saame temast ühiselt ideid eluks ja toimimiseks, tekib jälle säärane ühiskond, millel on suurejoonelise orientatsiooniga ideaale ja mis viib need sihipärasesse väitlusse tegelikkusega. Uutest ideedest peame uuesti ajaloo üles ehitama.

      Nii tervikule kui üksikindiviididele on elu ilma maailmavaateta kõrgema orienteerumismeele patoloogiline häire.

      Millised tingimused peab maailmavaade täitma, et olla kultuuri-maailmavaade?

      Kõigepealt ja päris üldiselt peab ta olema mõtlev maailmavaade.

      Ainult see, mis mõtlemisest sündinuna pöördub mõtlemise poole, võib saada vaimseks jõuks tervele inimkonnale. Ainult sellel, mida paljud üle mõtlevad ning seejuures tõena mõistavad, on loomulikult vahendatavat ja püsivat veenmisjõudu. Ainult seal, kus jätkuvalt apelleeritakse vajadusele mõtleva maailmavaate järele, äratatakse kõik inimese vaimsed võimed.

      Meie ajal on mõtleva maailmavaate vastu peaaegu esteetiline eelarvamus. Rohkem, kui me aimame, oleme meie, tegelikkuseinimesed, veel romantika lapsed. Milles romantika süüdistab valgustusajastut ja ratsionalismi, näib meile kõikideks aegadeks aktuaalse süüdistusena maailmavaate vastu, mis tahab rajaneda puhtal mõtlemisel. Niisuguses maailmavaates näeme juba ette võimule pääsevat kõledat intellektualismi, lamedat kasulikkusemeelsust ja madalat optimismi, mis riisuvad inimkonnalt geeniuse ja entusiasmi.

      Paljus, milles algava 19. sajandi reaktsioon ratsionalismi süüdistas, oli tal õigus. Ometi jääb õigeks, et ta hävitas ja mõnitas midagi säärast, mis kõigest ebatäiuslikkusest hoolimata oli suurim ja väärtuslikem üldnähtus inimkonna vaimuelus. Nii haritute kui harimatute hulgas valitses tookord usk mõtlemisse ning aukartus tõe ees. Juba seetõttu seisab too aeg kõrgemal igast eelnenust ning palju kõrgemal meie ajast.

      Romantilised tunded ja fraasid ei tohi mingil juhul takistada meie sugupõlve kujutlemast, mis õieti on mõistus. Ta pole kuiv aru, mis ei lase tärgata meie hingeelu mitmekesistel liigatustel, vaid kõigi meie vaimu funktsioonide kehastus nende elavas koostoimes. Mõistuses peavad meie tunnetus ja tahe isekeskis salapärast dialoogi, mis määrab meie vaimse olemuse. Maailmavaate ideed, mis mõistuses tekivad, hõlmavad endasse kõike, mida me võime mõtelda, tajuda ja aimata meie ning inimkonna määratluse mõttest, ning annavad meie olemasolule suuna ja väärtuse. Mõtlemisest tulenev vaimustus suhtub segaseis tundeis seisnevasse vaimustusse nagu uhkete kõrguste tuul küngaste vahel puhuvasse tuulde. Kui me julgeme taas otsida mõistuse valgust, siis ei kärbu me selleks sugupõlveks, kes pole võimelinegi entusiasmiks, vaid jõuame suure ja sügava kireni, suurte ja sügavate ideaalideni. Need täidavad meid nõnda, et ideaalid, milles elame praegu, kaovad kui armetu erutus.

      Ratsionalism on midagi enamat kui 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul otsa leidnud mõtteliikumine. Ta on igasuguse normaalse vaimuelu paratamatu nähtus. Kogu tõeline progress maailmas on saanud teoks lõppkokkuvõttes tänu ratsionalismile.

      Ajalooliselt ratsionalismiks nimetatud perioodi tunnetused pole kindlasti ei lõplikud ega rahuldavad. Kuid tookord püstitatud printsiip rajada maailmavaade mõtlemisele ja ainult mõtlemisele on õige. Kui puu esimesed viljad ei saanudki täisküpseks, siis jääb puu ikkagi vaimse elu elupuuks.

      Kõik liikumised, mis ratsionalismi välja vahetasid, jäävad temast oma saavutustelt kaugele maha. Spekulatiivsest mõttest, ajaloost, tundest, esteetikast, loodusteadusest püüdsid nad luua midagi maailmavaatetaolist. Läbimõeldud puurimise asemel tuhnisid nad hea õnne peale maapõues. Ainult ratsionalism kaevas õiges paigas ning plaanipäraselt. Kui ta leidiski vaid poolväärtuslikku metalli, siis tuli see sellest, et oma käsutuses olevate vahenditega ei pääsenud ta küllalt sügavale. Vaesunult ja allakäinult, sest me otsisime seiklejate kombel, peame jõudma otsusele rajada kaevandus taas sinna, kus ta tollal tulu andis, ning läbida kõik kihid lootuses, et kas me lõpuks siiski ei satu kullale, mis peab siin lebama.

      Mõtleva maailmavaate lõpuni mõtlemine on meie ainus võimalus õigele teele tagasi pääseda.

      Filosoofilised, ajaloolised ja loodusteaduslikud küsimused, millega varasem ratsionalism toime ei tulnud, tabasid teda laviinina ning matsid ta tema teel enda alla. Uus mõtlev maailmavaade peab sellest kaosest välja pääsema. Kõigel, mis tõesti olemas on, endale mõjuda lastes, kõigist mõtlemise ja tunnetuse laadidest läbi minnes püüelgu ta olemise ja elu viimast tähendust ning vaadaku, kas ei anna sellest midagi ära mõistatada.

      Viimane teadmine, milles inimene mõistab oma olemist universaalses olemises, on öeldavasti müstilist laadi. Selle all mõeldakse, et ta ei saa enam teoks tavalises mõtlemises, vaid teda elatakse kuidagi läbi.

      Ent miks oletada, et mõtlemise tee lõpeb müstika ees? Senine mõistusemõtlemine on müstika lähedusse sattudes küll alati kinni pidanud. Ta tahtis minna ainult nii kaugele, kui ta võis veel kõike selge loogikaga laiali laotada. Müstika omalt poolt alandas mõistusemõtlemist kus aga sai, et ainult mitte lasta tekkida ideel, nagu peaks ta sellele kusagil aru andma. Ent nad mõlemad, kes teineteisest teadagi ei taha, kuuluvad ometi kokku.

      Mõistuses püüavad tunnetus ja tahe, mis on meis salapärasel moel omavahel seotud, teineteist vastastikku mõista. Viimane teadmine, mille poole püüdleme, on teadmine elust. Meie tunnetus vaatab elu väljastpoolt, tahe seestpoolt. Kuna teadmise viimaseks objektiks on elu, saab viimane teadmine paratamatult СКАЧАТЬ