Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peab tekkima uus avalik arvamus. Praegune püsib üldkirjanduse, propaganda, organisatsioonide ning nende käsutuses olevate võimu- ja rahavahendite najal. Sellele ebaloomulikule ideede levikule peab vastu astuma loomulik, mis kandub inimeselt inimesele ning arvestab ainult mõtte tõega ja tõele vastuvõtlikkusega. Relvitult, vaimule omase primitiivse võitlusviisiga peab ta ründama seda teist, kes astub talle vastu nagu Koljat Taavetile aja vägevas turvises.

      Sellest hargnevale heitlusele pole meil ainustki ajaloolist analoogiat. Eks tundnud minevikki mõtleva üksikvaimu võitlust seotud üldvaimu vastu. Iialgi aga ei esinenud probleem seesugusena nagu praegu, sest tänapäeva organisatsioonides, tänapäeva mõttelageduses ja tänapäeva rahvakirgedes seotud üldvaim on ainulaadne nähtus.

      Kas tänapäeva inimesel jätkub jõudu selle teostamiseks, mida talt nõuab vaim ja mida aeg tahab teha talle võimatuks?

      Üleorganiseeritud kollektiivides, kes teda sajal viisil oma võimuses hoiavad, peab ta jälle saama iseseisvaks isiksuseks ja kollektiividele tagasimõju avaldama. Kõikide oma organitega üritavad need hoida teda neile mugavas isikupäratuses. Nad kardavad isiksust, sest temas võivad saada sõna vaim ja tõde, mida nemad tahaksid tummad olevat. Aga nende võim on niisama suur kui nende hirmgi.

      Kollektiividega on traagilisel kombel liidus majanduslikud olud. Kohutava karmusega kasvatavad nad tänapäeva inimest mittevabaks, keskendumatuks, iseseisvusetuks, humaansusetuks olendiks. Nemad on see viimane, mida me muuta suudame. Kui meile peakski määratud olema, et vaim alustab oma tööd, siis võimu nende üle omandame vaid aegamisi ja ebatäielikult. Seega nõutakse paljudelt inimestelt seda, mida olud, millesse oleme elama pandud, eitavad.

      Ja kui suured on need ülesanded, millega vaim peab rinda pistma! Ta peab taas looma mõistmist õige tõe jaoks seal, kus kehtib veel üksnes propagandatõde. Ta peab kukutama võltspatriotismi ja aitama troonile ülla, inimkonna sihte püüdleva patriotismi seal, kus trööstitud endised ja praegused poliitilised sündmused hoiavad alal rahvuslikke kirgi nendegi juures, kes sellele sisimas vastu panevad. Ta peab taas võitma tunnustust mõttele, et kultuur on inimeste asi, millest saavad osa rahvad, kes praegu austavad iidolina rahvuskultuuri ja kelle juures kultuurinimkonna mõiste on rusudeks varisenud. Ta peab hoidma ülal meie usaldust kultuurriigi vastu ajal, mil sõja läbi vaimselt ja majanduslikult alla käinud nüüdisriigid ei saa üldse mõelda kultuuriülesandeile, vaid neil tohib mõttes olla ainult see, kuidas kõikide vahenditega, sellistegagi, mis õiguse mõistet õõnestavad, edasieksisteerimiseks raha hankida. Ta peab ühendama meid kultuurinimkonna ideaalis ajal, mil üks rahvas on võtnud teiselt usu inimsusse, idealismi, õiglusse, arukusse ja tõemeelsusse ning iga rahvas on sattunud sääraste jõudude võimusesse, mis viivad meid üha sügavamale ebakultuuri. Ta peab juhtima tähelepanu kultuurile ajal, mil kasvav raskus elatist teenida nõuab paljudelt üha suuremat pingutust aineliste murede ületamiseks ning laseb kõigel muul paista fantoomina. Ta peab andma meile usu progressi võimalikkusse ajal, mil majandusliku faktori tagasimõju vaimsele kujuneb päev-päevalt pahaendelisemaks ning soodustab üha süvenevat demoraliseerumist. Vaim peab meile sisendama lootust ajal, mil jätkuvalt ütlevad üles mitte ainult ilmalikud ja religioossed institutsioonid ja ühendused, vaid ka väljapaistvaiks peetavad inimesed, mil õpetlased ja kunstnikud hiilgavad ebakultuuriga ning mõtlejaiks loetavad ja sellistena esinevad kuulsused seisavad otsustavatel puhkudel meie ees pelkade kirjameeste ja akadeemialiikmetena.

      Kõik see heitub vastu kultuuritahtele. Meid luurab nüri meeleheide. Kuis mõistame kreeka-rooma dekadentsiajastu inimesi, kes kaotasid võime sündmustele vastu panna ja piirdusid vaid iseendaga, jättes maailma tema saatuse hooleks! Nagu nemadki, oleme uimastatud sellest, mida läbi elame. Nagu nemadki, kuuleme kiusatuslikke hääli, mis ütlevad meile, et ainus asi, mis elu talutavaks teeb, on lihtsalt elamine. Soovimatus oma saatusest kaugemale mõtelda ja loota… Otsida rahu resignatsioonist…

      Tunnetus, et kultuur rajaneb maailmavaatel ning võib taastekkida ainult paljude üksikisikute vaimsest ärkamisest ja eetilisest tahtest, sunnib meid vaatlema kultuuriregeneratsiooni raskusi, mille tavaline mõtlemine jätaks tähele panemata. Ühtlasi aga tõstab ta meid kõrgemale kõigist võimalikkuse ja võimatuse kaalutlustest. Kui eetiline vaim on sündmuste valdkonnas piisavaks põhjuseks, et kultuuri teoks teha, siis jõuame jälle kultuurini, kui me ainult saavutame taas kultuurimaailmavaate ja sellest tulenevad kultuurimõttelaadid.

      Meie allakäigu ajalugu jutlustab trööstituses seda tõde, et otsustavaks instantsiks on vaim. Tulevikus peab ta meie varal ülendavas mõttes täide minema.

      V peatükk

      Kultuur ja maailmavaade

      Vaimu suureks ülesandeks on maailmavaate loomine.

      Mingi aja ideed, mõttelaadid ja teod rajanevad tema maailmavaatel. Ainult siis, kui jõuame kultuurimaailmavaateni, oleme võimelised ideedeks, mõttelaadideks ja tegudeks, mis on vajalikud kultuuriks.

      Mis on maailmavaade? Nende mõtete kehastus, mis esinevad ühiskonnas ja üksikindiviidis maailma olemuse ja eesmärgi kohta ning inimkonna ja inimese asendist ning määratlusest temas. Mida tähendavad ühiskond, milles ma elan, ja mina ise maailmas? Mida me temas tahame? Mida me temas loodame?

      Vastus, milleni jõuavad paljud inimesed olemasolu põhiküsimusele vastates, otsustab vaimu üle, milles elavad nemad ja nende aeg.

      Kas pole sellega maailmavaate tähtsust üle hinnatud?

      Tavaliselt ei jõua tänapäeval paljud inimesed selleni, et neil oleks läbimõeldud maailmavaade. Samuti pole neil kaugeltki seda teadvust ja vajadust, et tuletada oma ideid ja mõttelaade maailmavaatest. Nad häälestavad ennast enamvähem neile helidele, mis on ajas kõlama löödud.

      Kes aga on need helid kõlama pannud? Isiksused, kes mõtlesid maailmavaadet ning lõid sellest enam-vähem väärtuslikud ideed, millel meie seas on vääringut. Nii taanduvad kõik mõtted, nii üksikindiviidide kui ühiskonna omad, lõppkokkuvõttes kuidagi maailmavaatele. Iga aeg elab teadlikult või ebateadlikult sellest, mida on loonud mõtlejad, kelle mõju all ta on.

      Platonil pole õigus arvata, et mõtlejad peavad olema ühtlasi riigijuhid. Nende valitsus on midagi muud, kõrgemat kui see, mis realiseerub seaduste ja määruste andmises ning avaliku vägivalla kasutamises. Nad on peastaabiohvitserid, kes mõtlevad tagasitõmbunult ja enam-vähem teravpilkselt välja eelseisva lahingu käigu. Avalikus elus mängivad mingit osa allohvitserid, kes neid direktiive suuremate või väiksemate väeüksuste jaoks sisulistesse päevakäskudesse üle kannavad, et sel ja sel ajal tuleb teele asuda, sinna ja tänna minna, see või too punkt ära võtta. Kant ja Hegel valitsesid miljoneid, kes polnud neilt iial ridagi lugenud ega teadnudki, et nad nende sõna kuulavad.

      Suurtes ja väikestes asjades käskijad võivad ära teha ainult seda, mis on antud aja mõtlemises. Nemad ei valmista instrumenti, millel neil mängida tuleb, vaid see antakse neile kätte. Nemad ei komponeeri pala, mida tuleb esitada, vaid see pannakse neile ette. Nemad ei või seda muuta, vaid ainul veidi osavamalt või saamatumalt maha mängida. Kui see on mõttetu, siis ei suuda nad selles palju parandada; kui see on hea, siis mitte palju selles halvemaks muuta.

      Nii et küsimusele, kas aja saatuse otsustavad isiksused või ideed, tuleb vastata nii, et seda teevad isiksused, kellelt aeg on saanud oma ideed. Kui mõne perioodi mõtlejad loovad väärtusliku maailmavaate, siis saab see periood neilt töötlemiseks ideid, mis tähendavad progressi. Kui nad pole selleks võimelised, siis saabub mingis vormis dekadents. Maailmavaade teeb ajaloos alati oma järeldused.

      Et Rooma riik, vaatamata oma paljudele esileküündivatele valitsejatele, otsa leidis, tulenes lõppkokkuvõttes sellest, et antiikaja filosoofia ei loonud riikisäilitavate mõtetega maailmavaadet. Stoa kui antiikaja filosofeerimise definitiivse tulemuse СКАЧАТЬ