Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ milles on omavahel maailmavaade ja eluvaade, siis suudab ta ühendada tunnetuse resignatsiooni kinnihoidmisega maailma- ja elujaatusest ning eetikast. Eluvaade ei sõltu maailmavaatest säärasel viisil, nagu näib ebakriitilisele mõtlemisele. Ta ei kuiva ära, kui ei saa ajada oma juuri vastavasse maailmavaatesse. Ta ei tulene tunnetusest, kuigi ta tahaks tunnetuses põhjendust leida. Ta on võimeline toetuma iseendale, sest ta juurdub meie elutahtes.

      Maailma- ja elujaatus ning eetika on antud meie elutahtes. Nad jõuavad temas selgusele sel määral, kui tema muutub mõtlevaks iseenda ja oma vahekorra üle maailmaga. Kunagine mõistusemõtlemine tahtis maailma kohta teadjaks saada ning maailma tunnetamises mõista meie elutahte ülimaid liigatusi kui maailmaterviku ja maailmaevolutsiooni suhtes sihipäraseid. See polnud teostatav. Meile pole määratud mõista maailma ja meid endid omavahel säärases harmoonias olevaina. Me oletasime naiivselt, et eluvaade peab sisalduma maailmavaates. Tõsiasjad ei õigusta seda arusaama. Siit tulenebki, et meie mõtlemine jõuab dualismini, millega ta ei või iial toime tulla. See on maailmavaate ja eluvaate, tunnetuse ja tahtmise dualism.

      Sellele dualismile taanduvad lõppkokkuvõttes kõik probleemid, millega inimmõtlemine on vaeva näinud. Kõik, mis on inimkonna mõtlemises – nii maailmareligioonides kui filosoofias – esinenud maailmavaate osas, on katse seda dualismi lahendada. Kord nõrgendatakse dualismi, et võiks siiski tunnustada ühtset monistlikku maailmavaadet; kord lastakse sel püsida, ent luulendades ta ümber monistliku lõpuga draamaks.

      Loendamatud on mõtlemise katsed dualismiga hakkama saada. Kõik, mis ta on selles osas ette võtnud, ka põrutavad naiivsused ja mõttetud vägivaldsused, mida ta otsustas kasutada, on aukartustäratav. Sest alati toimis mõtlemine seejuures sisemise häda sunnil. Ta tahtis päästa väärtuslikku eluvaadet dualismi kuristikust.

      Probleemi sellise jätkuva väärkäsituse puhul ei tulene aga mingit lahendust, mis rahuldaks mõtlemist. Õõtsuvail lumesildadel tahetakse meid üle kuristiku viia.

      Selle asemel, et kuristikku edasi sulatada vägivaldse loogika ja fantaasiatega, peame jõudma otsusele tungida probleemi põhjani ja lasta sel meile mõjuda nõnda, nagu ta meile faktides vahetult vastu astub. Dualismi lahenduseks on see, et me ei taha teda maailmast ära kaotada, vaid kogeme teda endas kui midagi sellist, mis ei saa meile enam midagi teha. Sinna jõuame, kui heidame kõrvale kõik mõtlemise nõksud ja valskused ning painutame ennast fakti alla, et me ei saa eluvaadet ja maailmavaadet omavahel kooskõlla viia ning peame seepärast otsusele jõudma asetada eluvaade maailmavaatest kõrgemale. Meie elutahtes antud tahe ületab meie maailmatunnetuse. Otsustav meie eluvaatele pole mitte meie maailmatunnetus, vaid meie elutahtes antud tahte kindlus. Looduses astub meile mõistatusliku loovjõuna vastu lõputu vaim. Meie elutahtes kogeb ta ennast meis maailma- ja elujaatava ning eetilise tahtena.

      Meie vahekord maailmaga, nagu see on antud meie elutahte kindluses, kui meie elutahe püüab mõista ennast mõtlemises – see on maailmavaade. Maailmavaade tuleb eluvaatest, mitte vastupidi.

      Nii et uus mõistusemõtlemine ei aja taga fantoomi, et tahta maailma mõtet teada saada. Ta jätab maailma tunnetamise kui midagi meile igavesti kättesaamatut sinnapaika ning püüab jõuda selgusele meis olevas elutahtes.

      Faktidele taandatuna ja eeldusvabas mõistusemõtlemises kokku võetuna kõlab maailmavaate probleem seega nii: „Kuidas suhtub minu elutahe mõtlevaks saades iseendasse ja maailmavaatesse?” Vastuseks on: „Sisemise sunni ajel, selleks et iseendale truu olla ning endaga konsekventseks jääda, astub meie elutahe meie enda olemisega ja kõigi elutahte avaldustega, mis teda ümbritsevad, säärasesse vahekorda, mida määrab elu-ees-aukartuse mõttelaad.”

      Aukartus elu ees, veneratio vitae, on minu elutahte vahetuim ja ühtlasi sügavaim saavutus.

      Aukartuses elu ees läheb minu tunnetustegevus üle läbielamiseks. Reflekteerimata maailma- ja elujaatus, mis minus on, sest ma olen ju elutahe, ei pruugi niisiis iseendaga konflikti sattuda, kui minu elutahe saab mõtlevaks, ent ei mõista maailma mõtet. Tunnetuse negatiivsest tulemusest hoolimata tuleb mul maailma- ja elujaatusest kinni hoida ja seda süvendada. Minu elu mõte on temas eneses, selles, et ma elan ülimat ideed, mis esineb minu elutahtes … elu-eesaukartuse ideed. Seeläbi annan ma väärtuse oma elule ja kõigele elutahtele, mis mind ümbritseb, nõuan endalt toimimist ja loon väärtusi.

      Eetika kasvab välja samast juurest kui maailma- ja elujaatus. Sest ka eetika pole midagi muud kui aukartus elu ees. Aukartus elu ees sisendab mulle kõlbelisuse põhiprintsiibi, et hea seisneb elu hoidmises, edendamises ja intensiivistamises, ning et elu hävitamine, kahjustamine ja takistamine tähendab kurja. Maailma jaatamine, st minu ümber esiletuleva elutahte jaatamine on ainult seeläbi võimalik, et ma ise annan ennast teisele elule. Sisesunnist, mõistmata maailma mõtet, väärtusi luues ning eetikat järgides toimin ma maailmas ja avaldan maailmale mõju. Sest maailma- ja elujaatuses ning eetikas täidan ma universaalse elutahte tahet, mis ennast minus ilmutab. Ma elan oma elu Jumalas, salapärases eetilises jumalaisiksuses, mida ma ei tunneta säärasena maailmas, vaid elan läbi ainult salapärase tahtena minus eneses.

      Eeldusvaba mõistusemõtlemine lõpeb seega müstikas. Eetiline müstika on elu-ees-aukartuse mõttelaadile vastav suhtumine paljukujulistesse elutahte ilminguisse, mis üheskoos moodustavad maailma. Igasugune sügav maailmavaade on müstika. On ju müstika olemuseks see, et minu loomulikust naiivsest olemisest maailmas saab minu ja maailma üle mõeldes vaimne andumus salapärasele otsatule tahtele, mis avaldub universumis.

      See maailmajaatav, eetiline, aktiivne müstika on õhtumaisel mõtlemisel juba ammust aega silme ees olnud. Kuid ta ei võinud seda mõelda, sest oma maailmavaate otsingul sattus ta ikka optimistlik-eetilise maailmatõlgenduse eksirajale, selle asemel, et vahetult reflekteerida selle vahekorra üle, mis on inimesel oma elutahte sügavaima kindluse seesmise paratamatuse ajel maailmaga.

      Juba noorest peast olin ma kindel, et igasugune mõtlemine, mis ennast lõpuni mõtleb, lõpeb müstikas. Aafrika ürgmetsa vaikuses sain ma võimeliseks sellele mõttele kuju andma ja seda välja ütlema.

      Astun seega kindlalt üles eeldusvaba mõistusemõtlemise uuendajana. Tean küll, et meie ajal puudub absoluutselt igasugune vahekord kõigega, mis on kuidagi „ratsionalistlik”, ja et ta tahaks seda 18. sajandi eksitusena kõrvale heita. Ent küllap tuleb veel arusaamine, et me peame jälle sealt peale hakkama, kus 18. sajand seisma jäi. Tollase ja praeguse aja vahele jääb mõtlemise intermetso, küll erakordselt huvitavate ja rikaste momentidega, kuid siiski vaid hukatuslik intermetso. Tema vältimatuks lõpuks oli meie langemine maailmavaatetusse ja kultuuritusse, millega on antud kõik vaimne ja materiaalne viletsus, milles me piinleme.

      Meie maailmavaate uuenemine võib tulla ainult halastamatult tõepärasest ning hoolimatult julgest mõtlemisest. Alles see mõtlemine on küps kogema, kuidas ratsionaalne ennast lõpuni mõeldes paratamatult irratsionaalseks üle kasvab. Maailma- ja elujaatus ning eetika on irratsionaalsed. Nad pole õigustatud üheski vastavas maailma olemuse tunnetuses, vaid nad on mõttelaad, milles me määrame oma vahekorra maailmaga meie elutahte sisemise paratamatuse ajel.

      Me ei tea, mida säärasele mõttelaadile vastav aktiivsus tähendab maailma evolutsioonis. Samuti ei või me seda aktiivsust objektiivselt reglementeerida, vaid peame tema vormimise ja ulatuse täiesti üksikisiku otsustada jätma. Maailma- ja elujaatus ning eetika on seega igas mõttes irratsionaalsed. Meil peab olema julgust seda endale tunnistada.

      Kui ratsionaalne mõtlemine ennast lõpuni mõtleb, siis jõuab ta mõtlemisparatamatu irratsionaalseni. See paradoks valitseb meie vaimset elu. Kui püütakse tulla toime ilma selle irratsionaalseta, siis sünnib elutu ja väärtusetu maailma- ja eluvaade.

      Igasugune väärtuslik veendumus on irratsionaalne ja entusiastliku iseloomuga, kuna ta ei või tulla maailma tunnetamisest, vaid kerkib esile elutahte mõtlevast läbielamisest, milles me astume üle igasugusest СКАЧАТЬ