Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kooliküsimuste käsitlemisest ja filosoofilise tehnika virtuoossest valdamisest. Ikka rohkem ja rohkem köitis teda kõrvaline. Tõelise muusika asemel lõi ta mitmes suhtes veel vaid kapellmeistrimuusikat, sageli suurepärast kapellmeistrimuusikat, kuid ometi üksnes kapellmeistrimuusikat.

      Selle filosoofia läbi, mis tegeles ainult filosoofiaga ega võidelnud mõtlemises põhjendatud ja elus kõlbuliku maailmavaate eest, sattusime maailmavaatetusse ja seega kultuuritusse.

      Hakkavad saama nähtavaks järelemõtlemise märgid. Juba tunnistatakse siin-seal, et filosoofia peab jälle püüdma maailmavaadet pakkuda. Harilikult väljendub see selles, et teda julgustatakse taas söandama „metafüüsikat”, st esitama kokkuvõtvaid käsitlusi maailma vaimse olemuse kohta, kus ta siiani tahtis liikuda teaduslike nendingute lihtsas kokkuvõttes ja ettevaatlikes hüpoteesides.

      Mitte ainult filosoofias, vaid ka üldse avaldub vajaduse ärkamine maailmavaate järele vajadusena „metafüüsika” järele. Otsitakse ja pakutakse fantastilist „metafüüsikat”. Isiksused, kes arvavad, et neil on erilisi psüühilisi elamusi, ja kes väidavad, et võivad nende abil näha nähtuste olemuse taha, esinevad maailmavaate teerajajaina.

      Kuid ei ettevaatlik akadeemiline ega pretensioonikas fantastiline „metafüüsika” suuda meile anda tõelist maailmavaadet. Et tee maailmavaate juurde peab minema üle „metafüüsika”, on saatuslik eksitus, mis on ennast meie õhtumaises mõtlemises juba küllalt välja elanud. Oleks traagiline teda nüüd jälle uuendada, kui me seisame paratamatuse ees välja pääseda maailmavaatetusest, millel põhineb meie vaimne ja materiaalne viletsus. Meid ei või päästa epigoonlik või seiklejalik edasirändamine päritud väljavaatetuil teedel, üksnes maailmavaate probleemi sügavas mõistmises ja kogemises on meie jaoks edasiminek.

      Seepärast üritan ma, mida siiani säärasel moel pole proovitud: püstitada õhtumaise maailmavaate probleemid niiviisi, et panen õhtumaise maailmavaate-otsimise endast iseendale aru andma. Enne edasisi pingutusi peab ta kahes asjas selgusele jõudma. Esiteks selles esmajärgulises tähtsuses, mis on maailmavaate kvaliteedil maailmavaate otsimisele. Mida me tahame? Mõtlemises maailma ja elu üle tahame leida mõttekalt põhjendatuna maailma- ja elujaatust ning eetikat, mida meil on vaja väärtuslikuks, meie elule mõtet andvaks toimimiseks. Kui meie otsing maailmavaate järele on kunagi tervenisti täidetud sellest, et kõik keerleb nende kahe fundamentaalse küsimuse ümber, siis on ta kaitstud kõrvalradadele sattumise ja arvamuse eest, et neil radadel võib ta mingi õnneliku juhuse läbi sihile jõuda. Ta ei otsi „metafüüsikat”, uskudes seeläbi maailmavaateni jõudvat, vaid maailmavaadet, võttes ühes selle, mis seejuures „metafüüsikana” välja tuleb. Ta jääb igas mõttes elementaarseks.

      Teine, milleni maailmavaate otsimine oma järelemõtlemises peab jõudma, on see, et ta annab endale aru, milles õieti seisneb viimases mõttes see menetlus, millega ta siiani üritas tal silme ees hõljuvat väärtuslikku maailmavaadet leida. Selle üle peab ta järele mõtlema, et selgusele jõuda, kas senist teed mööda edasiminekul on veel väljavaadet edule. Juba ammugi oleks meie filosoofia pidanud filosofeerima selle tee üle, millel ta maailmavaadet otsis. Ta ei teinud seda. Ja seetõttu käis ta edutult ringiratast.

      Meetod, millega õhtumaine mõtlemine senini maailmavaadet otsis, on tulemusetusele määratud. Nimelt ei seisnenud see milleski muus, kui et maailma tõlgendati maailma- ja elujaatuse vaimus. Maailmale omistati mõte, mis lubas mõista inimkonna ja inimese sihte temas mõttekaina. Seda tõlgendust praktiseerib kogu õhtumaine filosoofia. Mõned mõtlejad, kes söandavad ebaõhtumaised olla ning maailma- ja elujaatuse nagu ka eetika resoluutselt küsimuse alla panna, on kõrvalharud, mis ei tähenda midagi tegelikule jõejooksule.

      See, et õhtumaise mõtlemise meetod seisneb maailma optimistlik-eetilises tõlgenduses, ei ole pikemata päevavalgel. Nimelt ei praktiseerita seda mitte alati avalikult. Tihti on maailma optimistlik-eetiline tõlgendus sängitatud tunnetusteoreetilistesse tulemustesse; tihti esineb ta „metafüüsikasse” looritatuna; tihti on ta nii peenelt nüansseeritud, et ei mõju üldse mitte sellena. Alles siis, kui ollakse selgusel selles, et õhtumaisel mõtlemisel pole mõttes muud, kui rajada maailma- ja elujaatava ning eetilise iseloomuga maailmavaade, tullakse sellele, et tema tunnetusteoorias, metafüüsikas ja üldse kõigis tema malekäikudes juhib teda teadlikult või ebateadlikult püüdlus kuidagi ning mingil määral tõlgendada maailma maailma- ja elujaatuse ning eetika vaimus. Kas ta toimib seejuures avalikult või salaja, osavalt või kohmakalt, ausalt või salakavalalt, see ei ütle midagi. Õhtumaisel mõtlemisel on seda tõlgendust vaja inimelule mõtte andmiseks. Maailmavaatest peab tulenema eluvaade. Mõnda teist teed ei võetud kaalumiselegi.

      Täiesti kaineks saab õhtumaine mõtlemine alles siis, kui ta endast välja astub ning väitleb maailmavaate otsimisega, nagu see avaldub inimkonna kui säärase mõtlemises. Liiga kaua olime tegevuses ainult oma filosoofiliste süsteemide järgnevuse uurimisega ega teinud märkamagi, et on olemas maailmafilosoofia, millest meie õhtumaine filosoofia moodustab vaid osa. Kui aga mõista filosoofiat võitlusena maailmavaate eest ja kui võtta sihiks elementaarsed veendumused, mida ta peab põhjendama ja süvendama, siis ei saa teisiti, kui viia meie mõtlemine väitlusse indialaste ja hiinlaste kaug-ida mõtlemisega. See mõtlemine tundub meile võõrapärasena, kuna ta on paljus jäänud veel müütiliseks ning naiivseks, muus osas aga jällegi vahetult jõudnud rafineeritult kriitilise ja kunstlikuni. Ent see ei ütle midagi. Mõtlemise oluliseks jooneks on võitlus maailmavaate eest. Vorm on kõrvaline. Kui hinnata meie õhtumaist filosoofiat tema viimsete ja vahetute väidete põhjal, siis on ta palju naiivsem, kui me endale tunnistame. Ainult see ei paista nõnda välja, sest me oleme omandanud kunsti väljendada lihtsat õpetatult.

      Indialaste juures astub meile vastu maailma- ja elueituse maailmavaade. See viis, kuidas ta mõtlemisel põhineb, on sobiv eksitama meie eelarvamust, nagu oleks maailma- ja elujaatus midagi enam-vähem endastmõistetavat, nagu meie, õhtumaalased, oletama kaldume.

      See ligitõmbavus ja pinge, mis valitsevad india mõtlemises maailma- ja elueituse ning eetika vahel, lasevad meil heita pilku eetilisse probleemi, milleks õhtumaine mõtlemine meile säärasel viisil võimalust ei anna.

      Kusagil pole maailma- ja elujaatuse probleem iseendast ja oma suhetes eetikaga kogenud ennast nii elementaarselt ja hõlmavalt kui hiina mõtlemises. Laozi, Zhuangzi, Kong Fuzi, Mengzi, Liezi ja kuidas nende kõigi nimed ongi, on mõtlejad, kelle juures kohtame neid maailmavaate probleeme, millega võitleb meie õhtumaine mõtlemine, võõras, kuid haaravas vormis. Nendega väideldes väitleme iseendaga.

      Seepärast lasksin ma meie otsingul maailmavaate järele otsida selgust iseenda kohta, pannes teda suunama pilku enamiku mõtlemisele.

      Mina lahendan selle probleemi nii, et me peame jõudma otsusele igal viisil loobuda maailma optimistlik-eetilisest tõlgendusest. Kui võtta maailma sellisena, nagu ta on, siis on võimatu omistada talle mõtet, milles inimese ja inimkonna toimimise otstarbed ja sihid on mõttekad. Ei maailma- ja elujaatust ega eetikat saa põhjendada sellega, mida meie tunnetus võib maailma kohta väita. Maailmas pole meil midagi avastada mõttekast evolutsioonist, milles meie aktiivsus omandaks tähenduse. Samuti ei saa maailmaprotsessis mingil viisil ilmsiks eetilisus. Tunnetuse ainus progress on selles, et me võime ikka põhjalikumalt kirjeldada maailma moodustavaid nähtusi ja nende kulgu! Terviku mõtet mõista – ja see on maailmavaates tähtis! – pole meil võimalik. Nii et tunnetuse viimaseks arusaamiseks on see, et maailm on meile igas mõttes mõistatuslik universaalse elutahte ilming.

      Ma usun olevat esimene õhtumaine mõtleja, kes söandab seda vapustavat tunnetusresultaati tunnustada ja kes on meie maailmateadmise osas absoluutselt skeptiline, loobumata seejuures maailma- ja elujaatusest ning eetikast. Resignatsioon maailma tunnetatavuse suhtes pole mulle pääsmatu langemine skeptitsismi, mis laseb meil triivida elus nagu tüürita vrakil. Ma näen selles tõemeelsuse saavutust, mida meil tuleb julgeda, et sealt lähtudes jõuda selle väärtusliku maailmavaateni, mis meil silme ees on. Igasugune СКАЧАТЬ