Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tegeleme asjalikult meie ohustatud kultuuri probleemidega. Mis laadi on meie kultuuri mandumine ja miks on ta alguse saanud?

      Kõigepealt sunnib siin ennast peale üks elementaarne nending. Meie kultuuri õnnetuseks on see, et materiaalselt on ta palju tugevamini arenenud kui vaimselt. Tema tasakaal on häiritud. Avastused, millega me oleme loodusjõud nii erakordsel moel oma teenistusse saanud, on toonud kaasa totaalse murrangu üksikindiviidide, sotsiaalsete gruppide ja riikide elutingimustes. Meie teadmised ja suutmised on rikastunud ja intensiivistunud säärasel määral, mida poleks võimalikuks peetud. See on võimaldanud meil kujundada inimese eksistentsitingimusi nii mõneski mõttes võrratult soodsamaks kui varem. Vaimustuses teadmise ja suutmise edusammudest oleme aga jõudnud eksliku arusaamiseni kultuurist. Me ülehindame tema materiaalseid saavutusi ega taju enam nõutaval viisil vaimse elemendi tähtsust. Nüüd tulevad faktid ja kutsuvad meid kainusele. Nad õpetavad meile hirmus karmis keeles, et kultuur, mis areneb ainult materiaalse ja mitte vastaval määral ka vaimse külje poole, on nagu rikkis juhtimisaparatuuriga laev, mis pideva kiirendusega sõites kaotab juhitavuse ja tüürib seetõttu katastroofi suunas.

      Oluline kultuuris ei seisne mitte materiaalseis saavutusis, vaid selles, et üksikindiviidid mõtlevad inimese täiustamise ja rahvaste ning inimkonna sotsiaalsete ja poliitiliste olude parandamise ideaale ning et need ideaalid määravad elavalt ja pidevalt nende mõttelaadi. Ainult siis, kui üksikindiviidid nõnda vaimsete jõududena enda ja ühiskonna kallal tööd teevad, on antud võimalus, et faktide poolt loodud probleemid lahendatakse ning toimub igas mõttes edukas tervikprogress. Kultuuri jaoks pole otsustav, kas võib registreerida rohkem või vähem materiaalseid saavutusi. Kultuuri saatuse määrab see, et mõttelaadile jääb võim faktide üle. Sõidu lõpptulemus ei sõltu sellest, kas laev liigub veidi kiiremini või veidi aeglasemalt, kas ta sõidab purjede või auru jõul, vaid sellest, kas ta hoiab õiget kurssi ja kas ta tüür on korras.

      Meie suuri materiaalseid saavutusi saatvad muudatused üksikindiviidide, ühiskonna ja rahva elutingimustes, kui nad tõesti peavad tähendama progressi väärtusliku kultuuri mõttes, esitavad kõrgendatud nõudmisi kultuurimõttelaadi tugevusele, nii nagu suurem kiirus eeldab tüüri ja juhtimisaparatuuri suuremat kindlust. Teadmise ja suutmise edusammud mõjuvad meile peaaegu nagu loodussündmused. Pole meie võimuses neid nõnda juhtida, et nad igas mõttes soodsalt mõjutaksid olusid, milles me elame, vaid nad loovad üksikindiviididele, ühiskonnale ja rahvastele raskeid ja üha raskemaid probleeme ning toovad kaasa hädaohte, mis ei lasknud ennast üldse ette näha. Nii paradoksaalselt, kui see kõlabki, ei tee teadmise ja suutmise edusammud tõelist kultuuri kergemaks, vaid raskemaks. Jah, selle põhjal, mis antud mõttes meie ja mõlema eelnenud generatsiooni varal ilmsiks on saanud, võiks peaaegu kahtlema hakata, kas ta meie materiaalseid saavutusi arvestades üldse veel võimalik on.

      Kõige üldisem oht, mille materiaalsed saavutused kultuurile kaasa toovad, seisneb selles, et tänu elutingimustes toimunud murrangule muutub suurel arvul vabu inimesi mittevabadeks. Neist, kes oma maad harisid, saavad töölised, kes seisavad suurtootmises masina taga; käsitöölistest ja iseseisvatest ärimeestest saavad ametnikud. Nad kaotavad selle inimese elementaarse vabaduse, kes elab oma majas ning on vahetus suhtes toitva maaga. Samuti pole neil enam seda avarat ja raugematut vastutustunnet, mis on neil, kes teevad iseseisvat tööd. Seega on nende eksistentsitingimused ebaloomulikud. Nad ei pea võitlust eksistentsi eest mitte enam-vähem normaalsetes tingimustes, milles igaüks omaette võib ennast oma tublidusega olgu siis looduse või inimkonkurentsi vastu maksma panna, vaid neil tuleb mõelda sellele, kuidas omavahel liitu astuda ning moodustada jõud, mis endale paremad eksistentsitingimused kätte võitleb. Sellega on antud mittevabade inimeste mentaliteet, milles ei mõelda kultuuriideaale enam vajalikus puhtuses, vaid moonutatakse neid ennast peale sundiva võitluse vaimus.

      Mingil määral oleme moodsates oludes kõik mittevabadeks saanud. Igas seisuses tuleb meil ühest aastakümnest teise, kui mitte aastast aastasse, pidada üha raskemat võitlust oma olemasolu eest. Meie saatuseks on füüsiline või vaimne ületöötamine või nad mõlemad koos. Me ei suuda ennast enam koguda. Meie vaimne iseseisvusetus kasvab võrdsel määral materiaalsega. Me satume igas suunas sõltuvustesse, mida säärases üldisuses ja tugevuses varem ei tuntud. Üha täiuslikumalt välja kujunevad majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised organisatsioonid võtavad meie üle üha tugevamini võimust. Üha jäigemalt organiseeritud riik käsutab meie üle ikka otsustavamalt ja hõlmavamalt. Meie omaeksistents on seega igas mõttes kängunud. Isiksus olla on meile üha raskemaks tehtud.

      Nii toovad välise kultuuri edusammud endaga kaasa, et hoolimata kõigist paremustest, mis indiviidid neist saavad, kahjustub mitmes suhtes, materiaalselt ja vaimselt, nende kultuurivõime.

      Materiaalse kultuuri edusammud on needki, mis nii halbaennustavalt teravdavad sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme. Tänapäeva sotsiaalsed probleemid viivad meid klassivõitlusse, mis vapustab ja õõnestab meie majanduslikke ja riiklikke olusid. Lõppkokkuvõttes kutsusid maailmasõja esile masin ja maailmakaubandus. Ja leiutised, mis andsid meile kätte nii vägeva hävitusjõu, tegid selle sõja nii laastavaks, et nii võidetud kui võitjad üheskoos on tema läbi ettenähtamatuks ajaks ruineeritud. Tehnilised saavutused olid need, mis andsid meile võime säärasel moel kauge maa taha tappa ja massihävitustööd teha, et me jõudsime olukorrani, kus ütlesime lahti viimasestki humaansest hingeliigutusest ning olime veel ainult pime tahe, mis käsitses täiuslikke tapariistu, suutmata oma hävitustöös võitlejate ja mittevõitlejate vahel vahet teha.

      Nii et materiaalsed saavutused pole kultuur, vaid saavad kultuuriks ainult sel määral, mil kultuurimõttelaad on võimeline laskma neil toimida üksikindiviidi ja kogususe täiustamise vaimus. Kuid joovastuses teadmise ja suutmise edusammudest ei mõtelnud me sellele, millisesse hädaohtu me ennast panime, vähendades kultuuris sisalduvale vaimsele elemendile omistatavat väärtust, vaid maitsesime naiivset rahulolu oma suurte materiaalsete saavutustega ning eksisime uskumatult pealiskaudseks muutunud kultuurimõistmisse. Me uskusime faktides antud immenentsesse progressi. Selle asemel, et mõistuseideaale mõtelda ning üritada tegelikkust nende järgi ümber kujundada, tahtsime tühjast tegelikkusemeelest joobunult toime tulla tegelikkusest võetud madaldatud ideaalidega. Sellega kaotasime igasuguse võimu faktide üle.

      Nii et seal, kus olnuks ainulaadse jõuga vajalik kultuuri vaimne element, lasksime sel kärbuda.

      Kuidas aga võis juhtuda, et meil kultuuri vaimne element nõnda käest kadus?

      Selle mõistmiseks peame minema tagasi ajani, kus ta esineb vahetult ja elavalt. Tee viib tagasi 18. sajandisse. Ratsionalistidel, kes mõistavad kõike mõistusest ning tahavad kõike korraldada mõistuslikel kaalutlustel, leiame elementaarse jõuga välja kujunenud veendumuse, et mõttelaad on kultuuri oluline osa. Küll on teadmise ja suutmise uusaegsed saavutused juba neilegi muljet avaldanud ning nad omistavad kultuuri materiaalsele elemendile sellele vastavat tähtsust. Veel aga on neile endastmõistetav, et oluline ja väärtuslik kultuuris on vaimne element. Esmajoones suundub nende huvi inimese ja inimkonna vaimsele progressile. Sellesse usuvad nad jõulise optimismiga.

      Valgustusajastu inimeste suurus on selles, et nad püstitavad üksikindiviidi, ühiskonna ja inimkonna täiustamise ideaalid ning anduvad neile entusiasmiga. Jõud, millega nad nende ideaalide teostamiseks arvestavad, on inimeste mõttelaad. Nad nõuavad vaimult, et ta inimesed ja olud ümber kujundaks, ning neil on usku sellesse, et vaim on tugevam kui faktid.

      Kust aga tuleb neil see tung sääraseid kõrgeid kultuuriideaale püstitada ning see kindlus, et nad suudavad neid teostada? Nende maailmavaatest.

      Ratsionalismi maailmavaade on optimistlik ja eetiline. Tema optimism seisneb selles, et eeldatakse maailmas valitsevat üldist ja täiustumisele orienteeruvat sihipärasust, milles inimese ja inimkonna vaimset ja materiaalset progressi püüdlev pingutus saab mõtte ja tähenduse ning ühtlasi edu tagatise.

      See maailmavaade on eetiline, sest ta näeb eetilisuses midagi mõistuspäraselt antut ning siit СКАЧАТЬ