Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ reformiplaanist oleme küll kaugel. Ühed kavandavad seda antidemokraatlikus mõttes. Teised usuvad vea olevat selles, et demokraatlikud printsiibid ei toimi veel piisava järjekindlusega. Kolmandad omakorda näevad pääsemist ühiskonna sotsialistlikus või kommunistlikus organisatsioonis. Kõik nad aga langevad ühte selles, et nad tuletavad kultuurituse olud, milles me elame, institutsioonide võimetuks osutumisest, ning ootavad kultuuriolude loomist ühiskonna uusorganisatsioonilt. Kõik nad üheskoos arvavad, et uutest institutsioonidest võrsuks ka uus vaim.

      Selle kohutava ekslemise kütkes pole mitte ainult mõttelagedad, vaid ka paljud kõige tõsisemad meie hulgast. Meie aja materialism pöörab vahekorra vaimse ja tegeliku vahel pea peale. Ta arvab, et midagi vaimselt väärtuslikku võib tekkida faktide toimel. Eks oodatud ju koguni sõjalt, et ta meid vaimselt uuendaks! Tõeliselt aga funktsioneerib see vahekord ainult vastupidises mõttes. Eksisteeriv vaimselt väärtuslik element võib tegelikkuse kujundamisele otstarbekalt mõju avaldada ja nõnda luua fakte, mis hoiavad alal väärtuslikku vaimuelu. Kõigil intitutsioonidel ja organisatsioonidel on ainult suhteline tähtsus. Kõige erinevamate ühiskondlike ja poliitiliste institutsioonidega on erinevad kultuurrahvad kõik sellesama kultuurituseni jõudnud. Mis me oleme läbi elanud ja veelgi läbi elame, peab andma meile veendumuse, et vaim on kõik ja institutsioonid tähendavad vähe. Meie institutsioonid ütlevad üles, sest neis toimib ebakultuuri vaim. Meie ühiskonna kõige otstarbekamad organisatsioonilised parandused, mille poole me peame püüdma, võivad meid ainult siis milleski aidata, kui me oleme ühtlasi ka võimelised andma meie ajale uut vaimu.

      Neid raskeid probleeme, millega meil tegemist on, isegi neid, mis jäävad täiesti materiaalsesse ja majanduslikku valdkonda, saab viimases tähenduses lahendada ainult mõttelaadi abil. Ka kõige otstarbekam ümberorganiseerimine võib neid ainult mõnevõrra edasi viia, mitte aga lõpuni. Meie maailma ei ole mõeldav ühelgi muul viisil tõeliselt uuendada, kui et me saame kõigepealt vanade olude juures uuteks inimesteks ning juba uuenenud mõttelaadiga ühiskonnana lahendame vastuolud rahvaste vahel ja rahvaste sees nõnda, et jälle saavad võimalikuks kultuuriolud. Kõik muu on enam-vähem tühi vaev, sest seejuures ei külvata mitte vaimule, vaid välisele küljele.

      Inimkonna saatuse üle otsustava protsessi sfääris seisneb tõelisus mõttelaadides, mitte eestleitud välistes faktides. Kindel pind jalge all on antud eetilistes mõistuseideaalides. Kas me tahame lasta vaimul teha end võimeliseks looma uusi olusid ja kultuuri juurde tagasi pöörduma, või tahame edaspidigi leida vaimu olemasolevaist oludest ja tema läbi hukka saada? Selle saatuseküsimuse ette olemegi seatud.

      Tõeline tegelikkusemeel seisneb arusaamises, et ainult eetiliste mõistuseideaalide kaudu jõuame normaalse vahekorrani tegelikkusega. Ainult nende läbi saavad inimene ja ühiskond nii palju võimu toimuva üle, kui neil üldse olla võib. Ilma nendeta, tehku me mis tahes, oleme antud toimuva meelevalda.

      Mis praegusel ajal rahvaste vahel ja rahvaste sees aset leiab, valgustab seda tõde ereda helgiga. Meie aja lugu on selline mõttetus, milleni iial varem pole jõutud. Tulevased ajaloolased võtavad selle kord üksipulgi koost lahti ning proovivad selle peal oma eruditsiooni ja erapooletust. Seletatav on ta aga praegu ja kõigil järgnevail aegadel ainult sellega, et me tahtsime läbi saada kultuuriga, millel ei ole eetikat.

      IV peatükk

      Tee kultuuri uuestisünnile

      Kultuuri eetiline mõiste on niisiis ainsana õigustatud.

      Kust aga läheb tee, mis viib ebakultuurist tagasi kultuuri juurde?

      Kas üldse on sellist teed?

      Mitte-eetiline kultuurikäsitus eitab seda. Tema silmis on kõik kultuuri allakäigunähtused vanadusilmingud. Nagu mis tahes muu loomulik kasvuprotsess, nii leidvat kultuurgi teatava aja möödudes paratamatult oma lõpu. Me ei saavat seega teha midagi muud kui võtta selle hääbumise põhjusi loomulikena … ja niikaugele jõuda, et neist ebameeldivaist hilisnähtustest, milles kultuur ebaeetiliseks muutub, vähemalt huvitavustki leida.

      Tegelikkusemeelele alistunud mõtlemises segunevad niisiis optimism ja pessimism. Kui tegelikkuseoptimism, mis arvab, et faktides kui sellistes saab teoks pidev kultuuriprogress, ei pea enam paika, niis tõmbub iseseisvalt analüüsiv vaim ilma sügavama meeleliigutuseta tagasi leebelt pessimistlikule oletusele, et kätte on jõudnud kultuuri vananaistesuvi.

      Eetililine vaim ei või seda optimismi ja pessimismi vahelist mängu kaasa teha. Tema näeb allakäigunähtusi sellena, mis nad on – millegi hirmuäratavana. Õudusvärinal küsib ta endalt, mis peab küll maailmast saama, kui see hääbumine tõesti peatumatult jätkub. Ta kannatab kultuuri pärast. See pole talle mitte huvitavate analüüside objekt, vaid lootus, millega ta mõtleb ette inimkonna eksistentsile. Usk kultuuriuuendamise võimalusse on üks osa tema elust. Seepärast ei saa ta selle juures, millega optimistlik-pessimistlik tegelikkusemeel aega viidab, kunagi rahulikuks jääda.

      Need, kes võtavad kultuuri allakäiku millegi loomupärasena, lohutavad ennast mõttega, et laguneb ainult üks kultuur, mitte aga kultuur üldse. Uuel ajal ja uue rassi juures puhkevat õitsele uus kultuur. See on eksitus. Maakeral pole enam nagu varem tagavaraks ärakasutamata ja andekaid rahvaid, kes võiksid meid mingis tulevikus vaimse elu juhtidena välja vahetada. Me tunneme kõiki tema käsutuses olevaid rahvaid. Nende hulgas pole kedagi, kes juba meie kultuurist sedavõrd osa ei saaks, et tema vaimne saatus poleks ära määratud ühes meie vaimse saatusega ja selle sees. Kõik nad, andekad ja andetud, kauged ja lähedased, saavad tunda meie kultuuris toimivaid ebakultuuri jõude. Kõik nad on haiged koos meiega ja ainult koos meiega võivad nad terveks saada.

      Mitte ühe rassi, vaid kogu inimkonna, praeguse ja tulevase inimkonna kultuuri tuleb kadunuks pidada, kui usk meie jõudude uuendamisse on tühi.

      Seda usku ei pruugi aga kadunuks tunnistada. Kui kultuuri konstitueerivaks elemendiks on eetiline faktor, siis muutub allakäik ülesminekuks, niipea kui eetilised energiad meie mõttelaadis ja ideedes, millega me üritame tegelikkust kujundada, jälle mõjusaks saavad. See maailmaeksperiment tuleb ette võtta.

      Raskused, millega selle ettevõtmise juures peab arvestama, on küll nii suured, et selle julgemiseks on vaja vägevat usku eetilise vaimu jõusse.

      Esimese raskusena kerkib meie ette meie sugupõlve mõistmatus selle suhtes, mis on ja mis peab olema. Renessansi ja valgustusaja inimeste julgus tahta maailma ideede läbi uuendada tuli veendumusest, et välised ja vaimsed olud, milles nad elasid, on absoluutselt pidetud. Kui paljud meist midagi sellelaadset läbi ei tee, jääme võimetuks alustama tööd, milles me peame neile järgnema. Inimesed aga tõrguvad nägemast asju sellistena, nagu nad on, ning püsivad kõigest jõust selle juures, et mõista asju võimalikult optimistlikult. Kuid võimes tegelikkust aina ebarahuldavamalt aina madalamate ideaalide järgi idealiseerida mängib ühtlasi kaasa pessimism. Meie sugupõlv, nii uhke oma paljudele saavutustele, ei usu enam ühte, millest oleneb kõik: inimkonna vaimsesse progressi. Loobununa sellest ülimast ootusest võime oma aega taluda, kannatamata tema all nõnda, et valu paneks meid igatsema uue aja järele. Mis vaeva küll maksab lõhkuda meid vangitsevat mõttelageda optimismi ja mõttelageda pessimismi liitu ja teha niimoodi eeltööd kultuuri uuendamiseks!

      Meie ees seisval tööl on veel see raskus, et ta on taastamine. Kultuuriideaalid, mida meie aeg vajab, ei ole talle uued. Nad olid juba varem inimkonna valduses ja on olemas nii- ja niipaljudes eelnenud formuleeringuis. Põhiliselt pole meil muud teha kui neile nende väärikus tagasi anda ja neid jälle tõsiselt võtta, pannes nad väitlema olemasoleva tegelikkusega.

      Pruugitu värskeks teha… Kas on raskemat ülesannet! „See on võimatu,” ütleb ajalugu. „Seni pole pruugitud ideed rahvaste seas, kus nad ära pruugiti, iialgi uuele jõule puhkenud. Allakäik oli alati lõplik.”

      Kindlasti. Selle СКАЧАТЬ