Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et jõuda müstikani, mis on ainus vahetu ja ainus sügav maailmavaade. Me kõik peame tunnetuses sinnani jõudma, kus ta läheb üle maailma läbielamiseks. Me kõik peame mõtlemise läbi religioosseks saama.

      See mõistusemõtlemine peab saama jõuks, mis meie hulgas valitseb. Temast arenevad välja kõik väärtuslikud ideed, mida me vajame. Muus tules kui elu-ees-aukartuse müstikas ei saa idealismi murdunud mõõka uueks sepistada.

      Elu-ees-aukartuse mõttelaadis sisaldub elementaarne vastutuse mõiste, millele meil tuleb alistuda, ja temas on tegevad jõud, mis sunnivad meid revideerima ja õilistama oma individuaalset, sotsiaalset ja poliitilist mõttelaadi.

      Elu-ees-aukartuse mõttelaad on ainsana võimeline uut õigusteadvust looma. Meie poliitiliste ja sotsiaalsete olude viletsus seisneb ju suures osas selles, et nii juristidel kui diletantidel puudub elav ja vahetu õiguse mõiste. Mõistusemõtlemise ajastul otsiti säärast mõistet. Nähti vaeva inimese olemuses antud põhiõiguste püstitamise ja tunnustusele viimisega. Hiljem sellest loobuti. Ajalooliselt põhjendatud õigus vahetas välja loomuliku õiguse. Lõpuks jõudsime rahuldumiseni puhtalt tehnilise õigusega. See oli õiguse valdkonnas see intermetso, mis järgnes mõistusemõtlemisele.

      On alanud õigusteadvuse trööstitu nõrgestamine, hingetuks muutmine ja demoraliseerimine. Me elame õigusetuse ajajärgul. Parlamendid annavad kergekäeliselt välja õigusvastaseid seadusi. Riigid kohtlevad oma alamaid meelevaldselt, hoolimata mingi õigustaju alalhoidmisest. Inimesed, kes satuvad võõra rahva võimu alla, on lindpriid. Ei hoolita ei nende loomulikust õigusest kodumaale ega vabadusele ega elupaigale ega omandusele ega tööle ega toidule ega millelegi. Nii on meil usk õigusesse täielikult ära laastatud.

      Seda valmistati ette sellest silmapilgust peale, kui loobuti otsimast loomulikku, mõistusemõtlemisel rajanevat õigusekujutlust.

      Nii ei jää üle midagi muud kui ka õiguses taas jätkata sealt, kus katkes 18. sajandi mõistusemõtlemise lõim. Me peame otsima õigusemõistet, mis rajaneb vahetul, maailmavaatest tuleneval ideel. Me peame taas püstitama puutumatud inimõigused, mis garanteerivad üksikisikule tema individuaalsuse suurima vabaduse oma rahvustervikus, mis kaitsevad tema eksistentsi ja inimväärikust igasuguse võõra võimu vastu, millele teda võidakse alistada.

      Juristid on lasknud õigusel ja õigusteadvusel alla käia. Nad ei saanud sinna midagi parata, sest aja mõtlemises puudus kujutlus, kuhu elav õigusemõiste oleks võinud ennast ankurdada. Õigus sai hukka tänu maailmavaatetusele. Alles uuest maailmavaatest võib ta jälle ellu ärgata. Otsekui mitte iialgi kuivavast ja mitte iialgi soostuvast lättest peab ta välja voolama meie suhtumise põhikujutlusest elavasse kui sellisesse. See läte on aukartus elu ees.

      Õigus ja eetika pärinevad ühest ja samast ideest. Aukartuses elu ees on õigus objektiivselt kodifitseeritav element, eetika see, mis pole enam kodifitseeritav. Õiguse vundamendiks on humaansus. On rumalus tahta seoseid õiguse ja maailmavaate vahel kehtetuks muuta.

      Nii on maailmavaade kõigi nende ideede ja mõttelaadide idurakk, mis on määravad üksikisiku ja ühiskonna hoiakule.

      Tänapäeval kannavad lennukid inimesi läbi õhu üle maa, kus möllavad nälg ja röövlijõugud. See groteskne progress pole iseloomulik mitte ainult näiteks Hiinale, vaid peagi tervele inimkonnale. Normaalseks võib see groteskne progress muutuda alles siis, kui võimule pääseb mõttelaad, mis on suuteline inimkonna kaoses eetika läbi taas korda looma. Lõppkokkuvõttes on sihipärane teostatav ainult eetilise kaudu.

      Mis kummaline ring! Ennast lõpuni mõtlev ratsionaalne mõtlemine jõuab mõtlemisparatamatu irratsionaalse ja subjektiivseni: eetilise maailma- ja elujaatuseni. Teisest küljest on inimese ja inimkonna eksistentsitingimuste kujundamise suhtes ratsionaalne, st selles vallas objektiivselt sihipärane element teostatav ainult nii, et üksikisikud nõuavad endalt selle irratsionaalse ja subjektiivse elemendi rakendamist. Aktiivsuse irratsionaalne printsiip, mille ratsionaalne mõtlemine meile kätte annab, on inimese poolt produtseeritava sündmuskulu ainsaks ratsionaalseks ja sihipäraseks printsiibiks. Nii tekivad ratsionaalne ja irratsionaalne, objektiivne ja subjektiivne teineteisest ning pöörduvad teineteisesse tagasi. Ainult siis, kui on olemas see paradoksaalne vastastikune toime, tekivad inimesele ja inimkonnale normaalsed eksistentsitingimused. Selle häirimise korral areneb ebanormaalsus.

      Nii kirjutasin ma selles raamatus tragöödia, mida kujutab endast senine maailmavaate otsimine, ning sammusin ise uuel teel maailmavaate poole. Seal, kus õhtumaine mõtlemine ei jõudnud sihile, sest ta ei tihanud resoluutselt minna maailmatunnetuse skeptitsismi kõrbesse, kõnnin mina selle kõrbe rahulikul meelel läbi. Ta on ju vaid kitsas riba, mis jääb elutahte üle mõtlemisest tuleneva elementaarse maailmavaate igavesti haljendava oaasi ette. Säärasel uuel viisil maailmavaateni jõuda püüdes olen ma teadlik, et mõtlen sellega kokku ja lõpuni ainult neid mitmesuguseid algeid sellele mõtteviisile, mis olid senises maailmavaate otsimises esile tulnud.

      Kuid sellesse raamatusse panen ma ka oma veendumuse, et inimkond peab uuenema uues mõttelaadis, kui ta ei taha hukka saada.

      Ma usaldan talle ka oma usu, et see murrang toimub siis, kui me vaid otsusele jõuame mõtlevateks inimesteks saada.

      Peab tulema uus renessanss, palju suurem kui see, mis meid keskajast välja tõi: suur renessanss, milles inimkond avastab, et eetilisus on ülim tõde ja ülim sihipärasus, ning koos sellega kogeb vabanemist armetust tegelikkusemeelest, milles ta vaevu edasi venis.

      Tahaksin olla selle renessansi lihtsaks teerajajaks ja heita meie pimedasse aega tuleleegina usu uude inimkonda. Mul on selleks julgust, sest ma usun, et rajasin humaansuse mõttelaadi, mis siiani kehtis ainult õilsa tundena, elementaarsest mõtlemisest tulenevale, üldiselt vahendatavale maailmavaatele. Sellega on tal veenmisjõud, mis tal siiani puudus, ning ta on võimeline jõudsalt ja järjekindlalt tegelikkusega väitlema ning temas maksvusele pääsema.

      Juuli, 1923

ALBERT SCHWEITZER

      Kultuurifilosoofia kaks senist osa – „Kultuuri allakäik ja taasloomine” ning „Kultuur ja eetika” – saavad lisa kahe järgneva poolt. Ühes neist – „Elu-ees-aukartuse maailmavaade” – arendan ma selle maailmavaate välja, olles teda siiani ainult skitseerinud väitluse lõpetuseks senise maailmavaate otsinguga. Teine käsitleb kultuurriiki.

      Korrektuurilugemise eest pean seegi kord tänama oma naist ja oma sõpra Karl Leyrerit.

      I peatükk

      Kultuuri kriis ja selle vaimne põhjus

      Meie kultuur teeb läbi rasket kriisi.

      Tavaliselt arvatakse, et selle kriisi tekitas sõda. See on vale. Sõda ise koos kõigega, mis temaga seostub, on vaid meid ümbritseva kultuurituse ilming. Ka neis riikides, mis sõjast osa ei võtnud ja millele sõda otsest mõju ei avaldanud, on kultuur vankuma löönud, ainult et siin pole see nii päevavalgel kui neis riikides, mida tabasid sõja ainulaadselt raskete vaimsete ja materiaalsete sündmuste tagajärjed.

      Aga kas meie hulgas on elavat mõtlemist kultuuri allakäigu ja võimaluse üle, kuidas sellest välja pääseda? Vaevalt küll. Vaimurikkad inimesed kõnnivad seitsmepenikoormasaabastega komistades kultuuriajaloos ja tahavad meile selgeks teha, et kultuur on midagi looduslikku, mis õitseb teatud ajal teatud rahvaste hulgas ja siis paratamatult närbub, nii et ikka uued kultuurrahvad peavad pruugituid välja vahetama. Tõsi küll, kui neil tuleb selle teooria lõpetuseks öelda, millised rahvad on kutsutud meie pärandust üle võtma, siis satuvad nad mõningasse kimbatusse. Nimelt ei paista mitte ühtegi rahvast, kellest seda mingil määral loota võiks. Kõik rahvad maakeral on suurel määral kogenud nii meie kultuuri kui meie kultuurituse mõju. Nad jagavad rohkem СКАЧАТЬ