Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ainult seda, mis oli, mitte seda, mis tuleb. Kui ta tõendab, et iialgi pole ühed ja samad rahvad kogenud kultuuri allakäiku ja taas kultuuri uuenemist, siis teame ühtlasi, et see, mida veel iialgi pole olnud, peab toimuma meie juures. Seepärast ei või me piirduda nendinguga, et eetilised mõistuseideaalid, millel kultuur põhineb, ajaloo jooksul ära kuluvad, ega rahustada ennast ka sellega, et seda tuleb seletada analoogiatega looduse elust. Me peame teadma, mispärast neil siiamaani nõnda läks. Me nõuame selle mõistmist, lähtudes vaimse elu seadustest, mitte analoogiatest. Me tahame kätte saada saladuse võtit, et avada sellega uut aega, aega, kus pruugitu saab jälle värskeks ja vaimne-eetiline faktor ei või enam ära kuluda. Meil tuleb tegelda kultuuriajalooga teisiti kui neil, kes olid enne meid, sest muidu oleme kadunud.

      Miks ei säilita kultuurimõte seda veenmisjõudu, mis ta on endale loonud ja mis vastab tema tõesisaldusele, vaid minetab oma kõlbelise ja mõistusliku evidentsuse? Miks lakkavad edasiantud tõed olemast tõelised ja käibivad meie seas sõnakõlksudena?

      Kas on see vältimatu saatus või jäi kaev sellepärast kuivaks, et meie mõtlemine ei küündinud püsiva põhjaveeni?

      Ja isegi see pole õige, et möödunu elab meie seas edasi ainult millegi väärtusetuna. Ta võib saada tapvaks varjuks. On mõtteid, mida me pole kunagi päris vahetult mõtelnud, sest leidsime nad valmisformuleerituna ajaloost eest. Päritud ideed ei lase neis sisalduval tõel taas esile tulla, vaid esindavad seda surnud kujul. Pruugitud saavutused, mis dekadentsest kultuurist lähevad uue aja ringlusse, on nagu ainevahetuse jääkkehad, mis mõjuvad mürgina.

      Kui peab paika, et renessansiajal said germaani rahvad otsustavaid kultuuriimpulsse, pöördudes kreeka-rooma mõtlejate ideede poole, siis ei ole sugugi vähem tõsi, et selle ajani oli kreeka-rooma kultuur hoidnud neid aastasadu säärases vaimses iseseisvusetuses, mis oli vastuolus kogu nende loomusega. Mida nad olid tema dekadentsiideedest üle võtnud, see pärssis kaua nende normaalset vaimuelu. Sellele taandub tugevuse ja haigluse kummaline segu, mis moodustab keskaja olemuse. Kunagise kreeka-rooma kultuuri ohtlik element püsib meie vaimuelus tänase päevani. Kuna meil on säilinud iganenud, orientaalse ja kreeka päritoluga ettekujutused, siis jookseme verest tühjaks probleemide kallal, mida muidu meie jaoks ei eksisteeriks. Mida tähendab ainuüksi see, et juba aastasadu ja veel praegugi on meie religioossed mõtted juudi transtsendentsuselt ja kreeka metafüüsikalt päritud võõrvõimu all! Selle asemel, et väljenduda nii, nagu nad on, kannatavad nad piinu ja moonutusi.

      Kuna ideed muutuvad pruugituks ja selles seisundis pidurdavad uute põlvkondade mõtlemist, siis ei ole inimkonna vaimses progressis järjepidevust, vaid üksnes segane tõus ja langus. Lõimed katkevad, ripnevad, lähevad kaotsi või sõlmitakse taas hooletult kokku. Seniajani arvati suutvat seda tõusu ja langust tõlgendada optimistlikult, kuna ikka peeti kinni sellest, et kreeka-rooma kultuuri on välja vahetanud renessanss ja valgustusajastu ning seepeale oletati laustulemusena uuenenud kultuuride teket vananenute asemele ning selles teostuvat progressi. Sellest tähelepanekust, tulenev üldistav järeldus ei pea paika. Ainult seetõttu, et antud juhul tulevad kõne alla uued rahvad, keda dekadentlik kultuur oli üksnes pinnapealselt puudutanud ja kes seejärel olid loonud midagi algupärast, on võimalik konstrueerida tõusujoones kulgevat tõusu ja languse järgnevust. Tegelikult aga ei tekkinud meie kultuur mitte kreeka-rooma kultuuri orgaanilise jätkuna, kuigi oma esimesed sammud astus ta karkude toel, mida too talle pakkus, vaid esineb pigem terve vaimu reaktsioonina saadud, ärapruugitud ideedele. Protsessi olemus seisneb selles, et pruugitud mõtlemine puutus kokku värskete rahvaste värske mõtlemisega.

      Tänapäeval aga kuhtub kogu mõtlemine maailmas meie äraelanud kultuuride või, nagu hindude ja hiinlaste juures, meie ja teiste äraelanud kultuuride pruugitud ideedes. Tõus ja langus ei kulge niisiis mitte aeglase progressina, vaid pidurdamatu allakäiguna … kui ei õnnestu pruugitud ideid taas värskeks teha.

      Edasi on meie kultuuri regeneratsiooni suur raskus selles, et see peab sündima ainult sisemise, mitte ka välise protsessina. Sellega langeb ära materiaalse ja vaimse elemendi vaheline soodus vastasmõju. Renessansist kuni 19. sajandi keskpaigani võivad kultuuri heaks töötavad inimesed oodata vaimse elemendi progressi institutsioonide vallas saavutatud edult. Nende programmis seisavad kõrvuti mõlemat laadi nõuded ning koos tullakse nendega ka välja. Avaliku elu institutsioonide ümberkujundamise kallal töötades on nad veendunud, et kutsuvad esile säärased olud, mis panevad arenema uue vaimse elu. Edusammud ühes vallas kinnitavad ühtlasi lootusi ja energiaid teises. Riigiasjanduse edeneva demokratiseerimise heaks töötavad nad selle mõttega, et seeläbi kehtestada õigluse ja rahu valitsus maailma üle.

      Meie, kes me kogeme kõigi nende loodud institutsioonide vaimset pankrotti, ei või enam töötada sel moel üheaegselt institutsioonide ümberkujundamise ja vaimse elemendi uuendamise heaks. Sellest abist oleme ilma. Isegi teadmise ja mõtlemise endise koosmõjuga ei tohi me enam arvestada. Varem olid need mõlemad liidus. Mõtlemine rajas teed tunnetusele, võideldes oma vabaduse eest. Teiselt poolt tulid kõik teadmise tulemused seeläbi kasuks üldisele vaimuelule, et ikka täpsemalt kindlaks tehtud loodusseaduspärasus aitas kaasa eelarvamuste võimu hävitamisele. Samuti tugevdas see mõtet, et inimkonna olud tuleb omakorda rajada vaimsetele seadustele. Nii püstitasid teadmine ja mõtlemine üheskoos mõistuse ja mõistusemõttelaadi autoriteedi.

      Tänapäeval ei saa mõtlemine teaduselt enam midagi, sest teadus on muutunud tema suhtes iseseisvaks ja ükskõikseks. Kõige arenenum teadmine sobib nüüd ühte kõige mõttelagedama maailmavaatega. See teadmine kinnitab, et tal on tegu ainult üksikväidetega, kuna ainult nende puhul säilivat asjalik teaduslikkus. Tunnetuste kokkuvõtmine ja nende järelduste maksmapanemine maailmavaate jaoks ei olevat tema asi. Varem oli iga teaduseinimene ühtlasi mõtleja, kes oma põlvkonna üldises vaimuelus midagi tähendas. Meie aeg on jõudnud võimeni teha vahet teaduse ja mõtlemise vahel. Seepärast on meil teaduses küllap veel vabadust, kuid ei ole peaaegu üldse enam mõtlevat teadust.

      Nii langevad meie vaimse elu uuendamiseks ära kõik senised loomulikud, välised abivahendid. Meilt nõutakse toimetulemist ainulaadsega. Me peame tööd rügama nagu need, kes uuendavad katedraali vigasaanud vundamenti hiiglasliku ehitise koorma all. Pole mingit edenemist meeltega tajutavas vallas, mis meie püsivust alal hoiaks. Tohutu revolutsioon peab toimuma ilma revolutsioonilise tegutsemiseta.

      Lisaks raskendab kultuuri uuendamist veel see, et liikumise kandjatena tulevad täiesti eranditult kõne alla üksikindiviidid.

      Kultuuri regeneratsioonil pole mingit pistmist nende liikumistega, millel on massielamuse iseloom. Need on alati vaid reaktsioonid välistele sündmustele. Kultuur võib aga taas teoks saada ainult seeläbi, et paljudes üksikisikutes tekib sõltumatult praegu valitsevast üldmeelsusest ja vastandina sellele uus meelsus, mis vähehaaval hakkab mõjutama üldmeelsust ja seda lõpuks määrab. Ainult eetiline liikumine võib meid ebakultuurist välja tuua. Eetiline saab aga teoks ainult üksikisikus.

      Viimane sõna ühiskonna tuleviku kohta ei ole mitte tema organisatsiooni enama või vähema lõpetatuse, vaid tema indiviidide enama või vähema väärtuse päralt. Tähtsaim ja väljauurimatuim ajaloos on need silmapaistmatud üldised muutused, mis leiavad aset paljude indiviidide iseolemises. Need on sündmuste eelduseks. Seepärast on nii raske tõeliselt mõista möödunud aegade inimesi ja sündmusi. Seda iseväärtust, mis oli paljudel, ja seda viisi, kuidas nad sellega kollektiivis osalesid, temalt mõjutusi said ja talle tagasimõju avaldasid, võime aduda veel ainult oletamisi.

      Üks on aga selge. Kus iganes kollektiiv mõjub üksikisikule tugevamini, kui see temale tagasimõju avaldab, seal tekib allakäik, sest paratamatult tehakse kahju sellele suurusele, millest oleneb kõik – üksikisiku vaimsele ja kõlbelisele väärtusele. Siis algab ühiskonna vaimsuse ja kõlbelisuse ärastamine, misläbi ta muutub võimetuks mõistma ja lahendama tema ette kerkivaid probleeme. Nii et varem või hiljem langeb ta katastroofi ohvriks.

      Kuna me oleme selles olukorras, peavad meil üksikisikud jälle jõudma СКАЧАТЬ