Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võimeline mõistma ennast, niipalju kui talle antud on, universaalses elutahtes ja olemises üleüldse. Kui tahe tunnetuse lihtsalt kõrvale jätab, siis satub ta ebamäärasesse fantaseerimisse. Aga tunnetus, mis nagu möödunud ratsionalismgi ei taha endale tunnistada, et elu mõistmiseks peab ta lõpuks mõtlevaks läbielamiseks üle kasvama, loobub sügavast ja elementaarselt põhjendatud maailmavaatest.

      Lõpuni mõeldud mõtlemine viib seega kusagil ja kuidagi elava, kõigi inimeste mõtlemisele paratamatu müstikani.

      Kahtlused, kas võivad paljud üksikindiviidid jõuda mõtlevaks maailmavaateks nõutava juurdlemiseni iseenda ja maailma üle, on õigustatud, kui näiteks võetakse tänapäeva inimene. Aga see oma kahanenud mõtlemisvajadusega on patoloogiline nähtus.

      Iseendast on ka läbilõikelistes eeldustes antud võime mõtelda, mis teeb üksikindiviidile isikliku mõtleva maailmavaate loomise mitte ainult võimalikuks, vaid normaalselt ka vajaduseks. Antiik- ja uusaja suured valgustusliikumised aitavad alal hoida kindlust selles, et paljudel on olemas elementaarne mõtlemine, mida saab äratada. Seda usku kinnitab ka inimeste jälgimine ning noorsooga tegelemine. Elementaarne tung mõtleva maailmavaate järele liigatab meis neil aastail, mil algab meie iseseisev mõtlemine. Seejärel laseme tal kärbuda, kuigi tunneme selgelt, et see vaesestab meid ja kahandab võimet teha head. Me oleme nagu kaevud, mis ei anna enam vett, sest nad on käest lastud ja aegamööda prahti täis pudenenud.

      Rohkem kui mõni teine aeg on meie oma unustanud valvata mõtlemise tuhande kaevu järele. Siit ka see põud, milles me vaevleme. Aga pruugib meil vaid hakata seda prahti ära koristama, mis kaevus vett katab, kui niiskel liival tärkab taas elu seal, kus seni oli kõrb.

      Nii maailmavaate vallas kui teisteski valdades on kindlasti juhte ja juhitavaid. Selles mõttes jääb paljude iseseisvus alati suhteliseks. Küsimus on ainult selles, kas juhtidelt saadav ergutus sihib iseseisvuse või iseseisvusetuse poole, üks toob kaasa arengu tõepärasuse suunas, teine tähendab selle surma.

      Kõigele, mis kannab inimese nime, on määratud isiklikus mõtlevas maailmavaates tõeliseks isiksuseks saada.

      Mis laadi peab aga olema mõtlev maailmavaade, et temal võiksid rajaneda kultuuriideed ja kultuurimõttelaadid?

      Optimistlik ja eetiline.

      Optimistlik on säärane maailmavaade, mis asetab olemise kõrgemale eimillestki, jaatades nõnda maailma ja elu kui midagi iseendast väärtuslikku. Sellest vahekorrast maailma ja eluga tuleneb tung olemist, niivõrd kui ta meist mõjutatav on, tema ülima väärtuseni viia. Sellest sünnib siis üksikindiviidide, ühiskonna, rahvaste ja inimkonna elutingimuste parandamisele suunatud aktiivsus, millest tulenevad välised kultuurisaavutused, vaimu valitsus loodusjõudude üle ning kõrge sotsiaalne organisatsioon.

      Eetika on inimese aktiivsus, mis on suunatud oma isiksuse sisemisele täiustamisele. Iseendast on ta sõltumatu sellest, kas maailmavaade on pessimistlik või optimistlik. Ent vastavalt sellele, kas eetika esineb esimeses või teises võtmes, aheneb või laieneb tema valdkond.

      Järjekindlalt pessimistlikus maailmavaates, nagu see esineb braahmanite või Schopenhaueri mõtlemises, pole eetikal kavatsusi maailma suhtes. Ta tahab ainult üksikindiviidi enesetäiustamist, nagu see saab teoks seesmises vabanemises maailmast ja maailma vaimust. Aga sel määral, mil eetika esineb maailma- ja elujaatava maailmavaatena, muutub ta avaramaks. Nüüd on tema sihiks üksikindiviidi sisemine täiustumine ning ühtlasi tema toimimine inimeste ja maailma heaks. Vabadust maailmast ja tema vaimust ei lase ta inimesele enam iseväärtusena paista. Inimene peab saama selles ühtlasi võimeliseks toimima inimeste seas ja maailmas kõrgema ning puhtama jõuna ja nõnda omas osas kaasa aitama üldise progressi ideaali teostamiseks.

      Nii et alles oma koostoimes loovad optimistlik maailmavaade ja eetika kultuuri, üksi pole kumbki selleks suuteline. Optimism annab kindluse, et maailmaprotsessil on kuidagi vaimselt mõttekas siht ja et maailma ning ühiskonna olude parandamine edendab üksikindiviidi kõlbelisvaimset täiustumist. Eetilisest hoiakust kasvab võime kujundada maailmale ja ühiskonnale mõju avaldamiseks vajalikke otstarbekaid mõttelaade ning lasta kõigil saavutustel koosmõjus toimida üksikindiviidi vaimse ja kõlbelise täiustumise heaks, mis on kultuuri lõppeesmärk.

      Kui on aru saadud, et maailmavaate liikumapanevad kultuurienergiad juurduvad optimistlikus ja eetilises hoiakus, siis langeb valgust küsimusele, miks ja kuidas kultuuriideaalid pruugituks muutuvad. Sellele küsimusele ei saa vastata paremate või halvemate analoogiatega looduse elust. Asjalik otsus kõlab nii, et kultuuriideaalid muutuvad pruugituks, kuna ei õnnestunud maailmavaate optimistlikku ja eetilist elementi piisava kindlusega põhjendada.

      Analüüsides kultuuriideede ja kultuurimõttelaadide tekkimist, tuleneb tegeliku protsessina see, et maailmavaate optimistlik ja eetiline element või nad mõlemad koos omandasid kuidagi suurema veenmisjõu ning tõid need nähtused endaga kaasa. Kultuuri allakäigu puhul toimib sama kausaalsus negatiivses mõttes. Ehitis kahjustub või variseb kokku, sest optimistlik või eetiline element või nad mõlemad koos on vundamendina ebakindlad ning annavad järele. Teist põhjust neile häiretele pole kõige otsimise juures leida. Kõik mõeldavad kultuuriideed ja kultuurimõttelaadid tulenevad optimismist ja eetikast. Kui need tugisambad säilitavad tarviliku kandevõime, pole ehitisel midagi karta.

      Niisiis sõltub kultuuri tulevik sellest, kas mõtlemisel on võimalik jõuda maailmavaateni, mille optimism, see tähendab maailma- ja elujaatus, ning eetika on kindlamad ja elementaarsemad kui senistel.

      Meil, õhtumaalastel, hõljus pilgu ees meie teotsemistungile vastav ja teda selgitav maailmavaade. Me pole suutnud seda rajada. Nüüd oleme desorienteeritud teotsemistungi võimuses. Laskmata meil maailmas ja meie oma elus selgusele jõuda, kihutab meie aja vaim meid tagant aktiivsusele. Järelejätmatult nõuab ta meie teeneid nende ja teiste sihtide ning nende ja teiste tulemuste saavutamiseks. Ta hoiab meid tegutsemisjoovastuses, et me ei tuleks eneseteadvusele ega küsiks endalt, mida sellel väsimatul sihtidele ja saavutustele andumisel on õieti tegemist maailma ja elu mõttega. Nii rändame nagu kodutud purjus palgasõdurid maailmavaatetuse kasvavas pimeduses ja laseme ennast värvata nii alatuteks kui üllasteks ülesanneteks. Ja mida trööstitumaks muutuvad maailma olud, milles märatseb see seiklev teotsemis- ja edasiminekutung, seda segasemaks lähevad mõttelaadid ja seda sõgedamaks tollele tungile sõrme andnud palgasõdurite ettevõtmised.

      Kui õhtumaine teotsemistung peab võitlema hommikumaise mõtlemisega, siis nähtub, kui vähe on temas mõtlemist. Hommikumaine mõtlemine jäi tegevusse elu mõtte otsimisega ning sunnib meile peale küsimuse, mida me nii visalt väldime – küsimuse meie väsimatuse mõttest. Nõutult seisame mõtete ees, mis jõuavad meieni india mõtlemisest. Meile hakkab vastu nende kõrkus. Me tajume tegevusetuse ideaali rahuldamatust ja ekslikkust. Instinktiivselt oleme teadlikud, et oma õigus on mitte ainult isiksuse vaimsele täiustumisele, vaid ka üldisele ja materiaalsele suunatud progressitahtel.

      Enda osas võime viidata sellele, et meil, maailma- ja elujaatuse seiklejail, olgu meie eksimine kui tahes suur ja koletu, on selle kõrval ette näidata mitte ainult suuremaid materiaalseid, vaid ka suuremaid vaimseid ja eetilisi saavutusi kui neil, kes seisavad tegevusetuse maailmavaate mõjuringis.

      Ja ometi ei õnnestu meil ennast tolle võõrapärase ees täielikult õigustada. Sellel on juures midagi kõrgeaulist, mida meie kunagi ei omanda, mis võib meid isegi võluda. See kõrgeaulisus tuleneb sellest, et nood veendumused on sündinud otsinguist maailmavaate ja elumõtte järele. Meie juures aga täidavad maailmavaate kohta teotsemisinstinktid ja – tungid. Maailma- ja elueitavale maailmavaatele pole meil vastu panna maailma- ja elujaatavat, mõtlemisele, mis on jõudnud tolle pessimistliku olemisekäsituseni, pole meil vastu panna sellist mõtlemist, mis põhjendaks vastava optimistliku käsituse.

      Õhtumaa vaimu taasärkamine peab niisiis algama sellest, СКАЧАТЬ