Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ebakultuuri seisundit ebatervete rahvuslike kujutluste ja mõttelaadidega.

      Natsionalismi haiglase olemuse mõistmisega minetab enamjaolt tähtsuse väitlus selle üle, missugune rahvas kannab suurimat vastutust hukatusliku arengu eest. Natsionalism polnud alati mitte seal tugevaim, kus ta ennast kõige häälekamalt manifesteeris. Tihtipeale arenes ta jõudsaimalt seal, kus ta esines peitejärgus.

      Et natsionalismi näol pole tegu mitte niivõrd asjade enestega kui nende haiglase töötlemisega masside kujutluses, see tuleb ilmsiks kogu tema olekus. Natsionalism väidab ajavat reaalpoliitikat. Tegelikult ei esinda ta hoopiski mitte mõeldavalt asjalikemat arusaamist kõigist välis- ja sisepoliitika küsimustest, vaid tal on egoistlik ja ühtlasi entusiastlik iseloom. Tema reaalpoliitika on üksikute territoriaalsete ja majanduslike huviküsimuste dogmatiseeritud, idealiseeritud ja rahvakirest kantud ülehindamine. Ta on väljas oma nõudmiste eest, olemata kainelt kaalunud nende reaalset väärtust. Et võidelda miljoniväärtuste eest, koormasid tänapäeva liigid ennast relvastusega, mis maksab miljardeid. Kaubanduse kaitsmise ja laiendamise eesmärgil panid nad talle peale maksud, mis ohustasid ta konkurentsivõimelisust rohkem kui kõik vastase tehtud sammud.

      Reaalpoliitika oli tegelikult irreaalpoliitika, kuna sinna segunenud rahvakirg tegi kõige lihtsamad küsimused lahendamatuks. Majanduslikud huvid pani ta välja vaateaknale, natsionalismi suurus- ja jälitusluulusid hoidis aga laos.

      Et suurendada oma võimu, nõutas iga kultuurriik endale liitlasi, kust aga leidis. Nii panid kultuurrahvad kultuurrahvaste vastu mängu poolkultuurrahvaid ja mittekultuurrahvaid. Kuid abilised ei püsinud neile mõeldud teenrirollis, vaid hakkasid avaldama üha suuremat mõju asjade käigule, kuni lõpuks oli nende käes õigus otsustada, millal Euroopa kultuurrahvad nende pärast üksteise vastu välja astuvad. Nii tasus ennast kätte see, et me loobusime oma väärikusest ning reetsime ebakultuurile selle, mis meil oli veel alles ühisest varast.

      Natsionalismi reaalpoliitika haiglasele olemusele oli iseloomulik, et ta katsus endale igati ideaali kassikulda külge riputada. Võitlusest võimu pärast sai võitlus õiguse ja kultuuri eest. Egoistlikud huviühisused, milleks rahvad omavahel teiste vastu liitusid, pakkusid ennast välja sõpruse ja hingesugulusena. Säärastena dateeriti neid tagasi minevikku, kuid ajalugu teadis rääkida rohkem põlisvaenust kui sisemisest sugulusest.

      Lõpuks ei piisanud natsionalismile oma poliitikas enam iga taotluse kõrvaleheitmisest kultuurinimkonna teokssaamiseks. Rahvuslikku kultuuri proklameerides hävitas ta ettekujutuse kultuurist enesestki.

      Varem oli olemas lihtsalt kultuur ja iga kultuurrahvas püüdis, et tal oleks see kõige puhtamas ja arenenumas vormis. Seejuures oli tollal rahvuses midagi hoopis ürgsemat ja murdumatumat kui praegu. Kui ometigi ei andnud endast märku tung kujundada vaimuelu teistest erinevalt, siis tõestab see, et seda ei nõua mitte rahvuse tugevus. Rahvuskultuuri nõue, nagu seda tänapäeval esitatakse, on haiglaslik nähtus, mille eelduseks on see, et kultuurrahvad on minetanud oma terve loomuse ega järgi enam vaiste, vaid teooriaid. Nad klopivad ja kuulatavad oma hinge, nii et see pole enam võimeline ühekski loomulikuks liigutuseks. Nad analüüsivad ja kirjeldavad seda nii palju, et see, mis ta olema peab, paneb neid unustama selle, mis ta on. Vaimsete rassierinevuste üle dogmatiseeritakse ja targutatakse säärase kangekaelsusega, et kogu see suupruukimine mõjub sundmõttena ning väidetud eripära paistab kujuteldud tõvena.

      Igal alal püritakse kasvaval määral selle poole, et toodete varal, mis rahvas on loonud, tuleksid võimalikult jõuliselt nähtavale tema tundmused, arusaamised ja mõtlemine. See sihikindlalt hoitud eripära näitab, et loomulik eripära on kaotsi läinud. Vaimse elu üldises elemendis ei mängi enam kaasa rahva isiksuse erilisus kui midagi ebateadlikku või poolteadlikku vahelduvas valguses. See saab maaniaks, teeskluseks, moeks, tehtuseks. Leiab aset mõtete pilastus, mille murettekitavad tagajärjed muutuvad igas valdkonnas aasta-aastalt selgemaks. Juba on väljapaistvategi kultuurrahvaste vaimuelu omandanud varasemaga võrreldes hirmuäratavalt monotoonse joone.

      Selle arengu loomuvastasus ei ilmne mitte ainult tema toodetes, vaid ka rollis, mis ta jätab upsakusele, kõrkusele ja enesepettusele. Kõik väärtuslik mõne isiksuse või saavutuse juures taandatakse rahvuslikule eripärale. Võõras pind ei suutvat midagi sarnast või samalaadset esile tuua. Enamikus maades on see edevus juba nii kaugele läinud, et talle pole enam kättesaamatud suurimadki rumalused.

      Endastmõista jääb vaimne element rahvuskultuuris tublisti tahaplaanile. See on veel üksnes tema väliskuju. Tegelikkuses on tal selgelt väljendatud materiaalne iseloom. Ta on vastava rahva kõigi väliste saavutuste kehastus ning esineb liidus rahva majanduslike ja poliitiliste nõudmistega, öeldavasti rahva eripäral põhinedes ei taha rahvuskultuur, nagu oleks normaalne oodata, piirduda vastava rahvaga, vaid tunneb ennast olevat kutsutud end teistele peale suruma ja neid õnnestama. Tänapäeva rahvad otsivad turgu oma kultuurile nagu oma majandustooteilegi.

      Rahvuskultuur on seega propaganda- ja eksportartikkel. Nõutava publitsiteedi eest kantakse põhjalikult hoolt. Vajalikud fraasid on valmiskujul saadaval ja neid on tarvis ainult kokku panna… Nii kogeb maailm rahvuskultuuride konkurentsi, mille juures kultuuri käsi käib halvasti.

      Me ei usu enam, et rahvad, kes kreeka-rooma maailma pärijatena üheskoos keskaega astusid ja üheskoos elavaimas suhtluses renessansi, valgustusaja ning uusaegse mõtlemise läbi elasid, moodustaksid koos oma võrsetega uutes maailmajagudes lahutamatu kultuuriühtsuse. Aga kui erinevused nende vaimses elus on uusimal ajajärgul ikka tugevamini esile tulnud, siis on põhjus eelkõige selles, et kultuur käis alla. Mõõna aegu tulevad vete vahel nähtavale lahutavad leetseljakud, mis tõusu ajal on peidetud.

      Kui väga ajaloolise kultuurinimkonna rahvad veel praegugi vaimselt kokku kuuluvad, nähtub sellest, et nad kõik langesid üheskoos sellesama allakäigu ohvriks.

      Meie tegelikkusemeelega seostub lisaks see, et me tunneme väära usaldust faktide vastu. Me elame optimismis, nagu võitleksid maailmas esinevad vastuolud iseendast omavahel sihipärase progressi mõttes ning laheneksid sünteesis, kus ühinevad teesi ja antiteesi, väärtuslikud osad.

      Selle optimismi puhul viidatakse – küll õigusega, küll ülekohtuselt – Hegelile. Ei anna eitada, et tema on meie tegelikkusemeele vaimne isa. Hegel on esimene mõtleja, kes katsus olemasolevat õiglaselt hinnata. Tema õpetusel kujutleme progressi teesides, antiteesides ja sünteesides, nagu need esinevad tõsiasjade kulgedes. Kuid tema optimism polnud lihtne faktioptimism nagu meil. Kuna Hegel, elades veel ratsionalismi vaimumaailmas, usub eetiliste mõistuseideede võimu, siis usub ta ka pidurdamatusse vaimsesse progressi. Ja kuna see on talle kindel, siis üritab ta seda protsessi üksteisele järgnevates faasides ära näidata ja ühtlasi tõendada, kuidas see teostub väliste faktide järgnevuses. Rõhutades aga protsessi immanentset progressisihipärasust nii tugevasti, et seejuures võib unustada tema progressiusu eetilis-vaimsed eeldused, valmistab ta ette vaimulagedat tegelikkuseoptimismi, mis meid juba aastakümneid eksitab.

      Faktide endi vahel on üksnes lõpmatuseni kestvad vastuolud. Uut, keskmist fakti, milles nad progressi mõttes laheneksid, ei suuda nad iseendast luua. Selleks, et see sündida võiks, peavad vastuolud astuma väitlusse säärases mõttelaadis, milles on olemas teostada tulevate olude eetilised mõistuseideaalid. Nemad on kujundav printsiip selle uue jaoks, mis peab tekkima vastuoludest. Alles mõistuspärases, eetilises mõttelaadis lakkavad vastuolud olemast pimedad.

      Kuna me arvasime faktides sisalduvat immanentseid progressiprintsiipe, siis pidasime ajaloo edenemist, milles valmistus meie saatus, kultuuri edenemiseks, kuigi areng eitas seda optimismi. Isegi nüüd, kus kõige hirmsamad faktid astuvad võimsalt selle vastu, tõrgume oma kreedost loobuma. See ei taha meile enam õieti pähe mahtuda. Kuid alternatiiv, mis rajab optimismi usule eetilisse vaimu, tähendab säärast revolutsiooni meie mõtteviisis, et meil on raskusi selle arvestamisega.

      Meie usaldusega faktide vastu seostub meie usaldus organisatsioonide СКАЧАТЬ