Kultuur ja eetika. Albert Schweitzer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kirgede mõju all, mida talle pakuvad faktid. Andmata endale sellest aru, segab ta mõistusepärasele juurde nii palju tundepärast, et üks hakkab teist moonutama. Selles nõiaringis liiguvad meie ühiskonna otsustused ja impulsid pisimatest suurimate küsimusteni. Vahet tegemata opereerime meie kõik, nii üksikisikud kui rahvad, reaalsete ja näilike väärtustega. Just asjalikkuse ja mitteasjalikkuse ning kainuse ja millestki mõttetust vaimustumise võime vahetus kõrvuolemises peitub tänapäeva mentaliteedi mõistatuslik ja ohtlik joon.

      Nii et meie tegelikkusemeel seisneb selles, et me laseme kirgedel ja äärmiselt lühinägelikel kasulikkuse kaalutlustel tekitada ühest tõsiasjast lähima järgmise, ja ikka nõnda edasi ja edasi. Kuna meil puudub sihiteadlik kavatsus terviku suhtes, mis tuleb teostada, langeb meie aktiivsus loodusprotsessi mõiste alla.

      Me reageerime tõsiasjadele kõige arulagedamal moel. Plaanita ja vundamendita ehitame oma tulevikku oludele ning jätame ta neis esinevate kaootiliste nihete hävitava mõju alla. „Lõpuks ometi kindel pind jalge all!” hüüame, ning upume sündmustesse.

      Pimestust, millega me seda saatust kogeme, tugevdab veelgi meie usk oma ajaloomeelesse. Samas pole see midagi muud kui meie tegelikkusemeel, pikendatuna tahapoole. Me arvame end olevat kriitiline sugupõlv, kellele tema süvenev minevikutundmine on andnud võime mõista olevikust tulevikku kulgevate sündmuste arengusuunda. Tegelikkusest võetud ideaalidele lisanduvad ajaloolt laenatud ideaalid.

      19. sajandil tekkinud kriitilise ajalooteaduse saavutused on imetlusväärsed. Iseküsimus on aga see, kas meie sugupõlvel on sellepärast õiget ajaloomeelt, et meil on olemas ajalooteadus.

      Ajaloomeel selle sõna parimas mõttes tähendab kriitilist objektiivsust kaugete ja lähedaste sündmuste suhtes. Seda võimet faktide hindamisel abstraheeruda arvamustest ning huvidest pole isegi meie ajaloolastel. Niikaua kui nad tegelevad ajaga, mis on nõnda kaugel, et ta olevikus kaasa ei mängi, jäävad nad objektiivseks, niivõrd kui seda lubavad selle koolkonna vaated, kuhu nad kuuluvad. Kui aga minevik on kuidagimoodi seotud praegusajaga, siis paneb ennast nende hinnangus tavaliselt maksma nende rahvuslik, konfessionaalne, sotsiaalne või majanduslik seisukoht.

      Iseloomulik on see, et viimastel aastakümnetel on küll suurenenud ajaloolaste eruditsioon, kuid mitte objektiivsus. Varasematel uurijatel oli see ideaal puhtamalt silme ees kui tänastel. Me oleme jõudnud juba sinnamaale, et ei püstitagi enam tõsiselt nõuet, et teaduslikus tegelemises minevikuga peavad rahvuslikud ja konfessionaalsed eelarvamused vaikima. Meile on saanud harjunud asjaks, et suurim õpetatus võib seostuda suurima erapoolikusega. Meie ajalookirjanduses on esikohal selged tendentsteosed.

      Teadus on meie ajaloolastele nii vähe kasvatavat mõju avaldanud, et nad on tihti kõige kirglikumalt jaganud oma rahvaste arvamust, selle asemel et kutsuda üles fakte kainelt hindama, nagu seda nõudnuks nende amet. Kasvatajateks saamise asemel jäid nad pelgalt õpetlasteks. Nad ei asunud selle ülesande kallale, mille läbi nad oleksid tõesti kultuuri teenistusse astunud. 19. sajandi keskel ajalooteaduse esilekerkimisega seotud kultuurilootused täitusid niisama vähe kui need, mis seostusid rahvusriikide ja demokraatlike valitsusvormide nõudmisega.

      Sääraste ajaloolaste kasvatatud sugupõlve ajaloomeelel pole seega palju tegu sündmuste kõrgema objektiivse käsitamisega. Täpsemalt vaadates ei seisne see ka üldse mitte nii väga selles, et meie oma minevikku paremini mõistame kui varasemad põlvkonnad enda oma, vaid pigem selles, et me omistame talle erakordselt suurenenud tähtsust oleviku jaoks. Kohati me lausa asendame oleviku minevikuga. Meile ei piisa sellest, et olnu on esindatud oma tulemustega praegu olevas. Me tahame olnut alati ka silme ees hoida ning teada, et ta on meid määranud.

      Maania pidevalt kogeda ja tunnistada oma ajaloolist kujunemisprotsessi asendab meil normaalsed suhted minevikuga kunstlike läbi. Ja kuna me tahame temas leida kõike praegust, siis me kuritarvitame minevikku, dedutseerimaks temast ning legitimeerimaks temas oma nõudmisi, arvamusi, tundeid ja kirgi. Meie ajalooeruditsiooni silme all tõuseb esile tehisajalugu rahva tarbeks, milles põhjalikult kultiveeritakse rahvuslikke ja konfessionaalseid luulusid. Meie ajalooõpikud on ajaloovalede taimelavad.

      See ajaloo kuritarvitamine on meie jaoks paratamatus. Ideed ja mõttelaadid, mis meid valitsevad, ei lase ennast mõistusega põhjendada. Meil jääb seega ainult üle neid „ajalooliselt” vundamentida.

      Iseloomulik on, et minevikus antud väärtusliku vastu pole meil õieti palju huvi. Mineviku suuri vaimseid saavutusi registreeritakse mõistmatult. Puudutada me neil ennast ei lase. Veel vähem katsume neid pärida. Meile on väärtust vaid sellel, mida saab ühendada meie praeguste plaanide, kirgede, tunnete ja esteetiliste meeleoludega. Nendega me seletame ja valetame ennast minevikku ning väidame seepeale end temas kindlalt juurdunud olevat.

      Seda laadi on see kultus, millega me pühitseme ajalugu, Fastsinatsioon varasematest sündmustest tõstetakse religiooni ausse. Pimestatuna sellest, mida me peame või väidame olnuks, kaotame pilgu tulevase jaoks. Midagi pole enam möödas, midagi pole läbi. Ikka ja jälle laseme möödunul kunstlikult praeguses taassündida. Me loome möödunud faktide persistentsi, mis teeb meie rahvastele võimatuks igasuguse normaalse arengu. Nii nagu me oma tegelikkusemeelega praegustesse sündmustesse upume, nii kaome oma ajaloomeelega olnutesse ära.

      Meie tegelikkusemeelest ja meie ajaloomeelest sündis natsionalism, millele taandub väline katastroof, kus päädib meie kultuuri allakäik.

      Mis on natsionalism? Vääritu ja absurdini viidud patriotism, mis suhtub väärikasse ja tervesse nagu luulumõte normaalsesse veendumusse.

      Kuidas see meil areneb?

      19. sajandi algul andis mõtlemine rahvusriigile tema õigused. Ta tegi seda põhjendusega, et rahvusriik kui loomulik ja homogeenne organism on kõige võimelisem teostama kultuurriigi ideaali. Fichte „Kõnedes saksa rahvusele” tuuakse rahvusriik kõlbelise mõistuse kohtujärje ette, kus ta kuuleb, et peab sellele igas asjas alluma. Ta tõotas seda ja siitpeale on ta ülesandeks kultuurriigi teokstegemine. Seejuures surutakse talle meelde, et ta näeks oma peaülesannet hoolitsemises puhtinimliku alge igiühtlaselt edasimineva väljakujundamise eest rahvuses. Rahvusriik peab otsima oma suurust ideede esindamises, mis on võimelised rahvastele hüvangut tooma. Kodanikele aga soovitatakse kuuluda rahvusse mitte enam madala, vaid kõrge isamaa-armastusega, see tähendab mitte omistada väärtust rahvuse välisele suurusele ja võimsusele, vaid jälgida seda, et ta seaks sihiks „igavese ja jumaliku alge õitselepuhkemise maailmas” ning sulaks oma eesmärkides kokku inimkonna ülimate sihtidega. Rahvustunne pannakse seega mõistuse, kõlbluse ja kultuuri eestkoste alla. Patriotismi kui sellise kultus peab kehtima barbaarsusena, millisena ta ilmutab ennast mõttetutes sõdades, mis teda paratamatult saadavad.

      Nii on rahvuslik idee ülendatud kõrgeväärtuslikuks kultuuriideaaliks. Kui algas kultuuri allakäik, jäid teised kultuuriideaalid kõrvale. Rahvuslik idee aga püsis edasi, sest ta oli saanud tegelikkuseks. Siitpeale kehastas ta seda, mis oli kultuurist üle jäänud, ning sai ideaalide ideaaliks. Sellega seletub meie aja mentaliteet, mis keskendab kogu entusiasmi, milleks ta võimeline on, rahvuslikule ideele ning usub, et selles on tema päralt kõik vaimsed ja kõlbelised hüved.

      Kultuuri allakäiguga muutus aga rahvusliku idee olemus.

      Lakkas teiste, kõlbeliste mõistuseideaalide eestkoste, millele ta senini oli allutatud, kuna need ise olid küsimuse alla pandud. Rahvuslik idee elas nüüd omapäi edasi. Ta küll kinnitas, et teenib kultuuri, kuid tõeliselt oli ta üksnes kultuurinimbusest ümbritsetud tegelikkuseidee. Teda juhtisid ainult tegelikkuseinstinktid, mitte eetilised ideaalid.

      Tänapäeva mass nõuab kui pühimate tunnete säästmist, et rahvuslike vaadete puhul ei tohi mõistus ja kõlblus kaasa rääkida.

      Kui varasematel aegadel ei olnud kultuuri allakäigu tagajärjeks säärast segadust rahvaste tundmuses, СКАЧАТЬ