Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ (või isegi püsti tõusmine ja ütlemine “ma loobun”) tähendas sinu jaoks õppeprogrammi lõppu.

      Uskuge või mitte, aga mu mõranenud jalg läks nädala jooksul järk-järgult paremaks. Võib-olla olin ma selle tundega nii harjunud, et see muutus tavaliseks. Aga külma ma ei kannatanud. Ainult hädapärase varustusega lainemurrus või rannal lebades külmetada oli kõige hullem. Ma võtsin kummalgi pool olevate meeste kätest kinni ja vappusin, keha külmavärinatest pööraselt vibreerimas. Ma palvetasin, et keegi mu peale kuseks.

      Ma olen kindel, et kõik tegid seda. Uriin oli sel hetkel ainus kättesaadav soe asi. Kui sa juhtud BUD/Si treeningu ajal lainemurrus nägema, kuidas kari mehi on ühte punti surutud, on see seepärast, et keegi seal kuseb ja kõik proovivad sellest osa saada.

      Kui see kell oleks olnud natuke lähemal, oleksin ma seda helistama läinud ja oma sooja kohvi ja sõõriku võtnud. Kuid ma ei teinud seda.

      Ma olin kas liiga kangekaelne, et alla anda, või liiga laisk, et püsti tõusta. Valige ise.

      Mul oli jätkamiseks igasuguseid motivaatoreid. Ma mäletan igaühte, kes ütles, et ma kukun BUD/Sist välja. Hakkama saamine tähendas neile koha kätte näitamist. Rannikust eemal olevate laevade nägemine oli teine ajend. Ma küsisin endalt, kas ma tahaksin seal lõpetada.

      Kindlasti mitte.

      Põrgunädal algas pühapäeva öösel. Umbes kolmapäeval tundsin, et ma saan hakkama. Selleks ajaks oli peamine eesmärk ärkvel püsida. (Terve selle aja jooksul sain umbes kaks tundi magada ja sedagi mitte järjest.) Suur osa füüsilisest tambist oli läbi, järgnev oli pigem vaimne väljakutse. Paljud instruktorid ütlevad, et Põrgunädal on 90 protsenti psüühiline, ja neil on õigus. Sa pead näitama, et sul on vaimset sitkust missiooni jätkata ka siis, kui oled rampväsinud. See selle proovilepaneku mõte oligi.

      Kindlasti on see efektiivne viis, kuidas mehi välja praakida. Kui aus olla, siis tol ajal ma seda ei taibanud. Kuid võitluses sain aru. Kui sinu pihta tulistatakse, ei saa sa lihtsalt minna ja kojuminekuks kella helistada. Ei saa öelda: “Anna mulle tass kohvi ja sõõrik, mis sa lubasid!” Kui sa alla annad, siis sured, ja koos sinuga surevad ka teised.

      Mu BUD/Si instruktorid tavatsesid öelda: “Sa arvad, et siin on halb? Kui üksusesse jõuad, läheb palju sitemaks. Seal on külmem ja sa oled veel rohkem väsinud.”

      Lainemurrul lebades mõtlesin, et nad ajavad jama. Ma ei osanud arvatagi, et paari aasta pärast mõtlen, et Põrgunädal oli käkitegu.

      Külmetamisest sai mu õudusunenägu.

      Sõna otsese mõttes. Pärast Põrgunädalat ärkasin iga kord värisedes. Ma võisin olla mitme teki all ja ikka külmetada, sest mõttes tegin seda kõike uuesti läbi.

      Põrgunädalast on nii palju raamatuid ja filme, et ma ei hakka selle kirjeldamiseks rohkem aega raiskama. Ühte ütlen küll: selle läbi tegemine on kõvasti hullem kui selle kohta lugemine.

      Istuma jäetud

      Nädal pärast Põrgunädalat on lühike taastumisfaas, mida kutsutakse jalutamisnädalaks. Selleks ajaks oled sa nii läbi klopitud, et keha tundub jäädavalt muljutud ja paistes. Sa kannad tenniseid ega jookse – lihtsalt kõnnid kiiresti. See on mööndus, mis ei kesta eriti kaua, paari päeva pärast hakkab jälle maasse tampimine.

      “Okei, võtke end kokku!” karjuvad instruktorid. “Te olete sellest üle.” Nemad ütlevad, mis on valus ja mis mitte.

      Põrgunädala üle elanud, mõtlesin, et olen pääsenud. Ma vahe-tasin oma valge särgi pruuni vastu ja alustasin BUD/Si teise osaga, sukeldumisfaasiga. Kahjuks olin ma kusagilt nakkuse saanud. Teise faasi päris alguses olin sukeldumistornis, mis on spetsiaalne väljaõppeseade sukeldumise simuleerimiseks. Pidin sukelduma tuukrikellaga ning tegema niinimetatud ujuva tõusu, hoides sise- ja väliskõrva rõhud võrdsed. Selle tegemiseks on mitu viisi: üks tavaline on suu sulgeda, sõõrmed kinni pigistada ja aeglaselt läbi nina välja puhuda. Kui sa seda korralikult ei tee või teha ei saa, läheb halvasti …

      Mulle oli seda öeldud, kuid tundus, et nakkuse tõttu ei saanud ma asjale hästi pihta. Kuna ma olin BUD/Sis ja kogenematu, otsustasin ennast kokku võtta ja proovida. See oli vale otsus: ma sukeldusin ja lõpetasin auklike trummikiledega. Pinnale jõudes tuli mul kõrvadest, ninast ja silmadest verd.

      Mulle anti kohapeal arstiabi ja saadeti kõrvu ravima. Meditsiiniliste probleemide tõttu jäeti mind istuma ja terveks saades määrati hilisemasse klassi.

      Kui sind istuma jäetakse, satud sa mõnes mõttes põrgu eeskotta. Kuna ma olin Põrgunädalast juba läbi saanud, ei tulnud mul päris algusesse tagasi minna – Põrgunädalat õnneks ei korrata. Siiski ei tahtnud ma järgmist klassi oodates lihtsalt niisama muneda. Kohe, kui sain, hakkasin instruktoreid abistama, tegin päevaseid füüsilisi harjutusi ja jooksin koos valgesärkidega (esimene faas) samal ajal, kui nad üle tahi said.

      Üks mu harjumusi on mokatubaka kasutamine.

      See sai alguse teismeeas. Keskkooli ajal jäin isale närimistubakaga vahele. Ta oli tubakavastane ja otsustas, et võõrutab mu sellest harjumusest lõplikult. Ta sundis mu sööma terve topsi uibulehe-mündi tubakat. Tänase päevani ei kannata ma isegi uibulehe maitselist hambapastat.

      Teiste närimistubakatega on teine lugu. Praegu on mu lemmikmark Copenhagen.

      BUD/Si kandidaatidel ei tohi tubakat olla. Istuma jäänuna arvasin, et pääsen karistusest. Ühel päeval panin suhu natuke Copenhagenit ja liitusin jooksuriviga. Olin piisavalt jooksjatesumma keskel, et keegi mulle tähelepanu ei pööraks. Vähemalt nii ma arvasin.

      Uskuge või ei, aga üks instruktor tuli rivi keskele ja hakkas minuga rääkima. Kohe, kui vastasin, nägi ta, et mul on suus tubakat.

      “Pikali!”

      Ma tulin rivist välja ja võtsin sisse kätekõverduste asendi. “Kus su tops on?” nõudis ta.

      “Sokis.”

      “Võta välja!”

      Muidugi pidin jääma võetud asendisse, seega ulatasin ühe käega tagasi ja võtsin topsi välja. Ta avas selle ja asetas minu ette. “Söö see ära!”

      Iga kord, kui ma end allapoole lasin, pidin võtma suure ampsu Copenhagenit ja selle alla neelama. Ma olen mokatubakat tarbinud ajast, mil olin 15aastane, ja harjunud seda alla neelama, seega ei olnud asi üldse nii hull, kui võiks arvata. Kindlasti ei olnud asi nii hull, kui instruktor oleks tahtnud. Kui see oleks uibuleht olnud, oleks lood vast teised. Ma ei hakanud oksendama ning see ajas ta vihale. Lõpuks pidin mitu tundi erinevaid harjutusi tegema. Ma peaaegu oksendasin – aga mitte Copenhagenist, vaid kurnatusest.

      Lõpuks jättis ta mu rahule. Pärast seda saime päris hästi läbi. Tuli välja, et ta oli samuti mokatubaka sõber. BUD/Si lõpuks hakkasin ma talle ja ühele teisele Texasest pärit instruktorile täitsa meeldima, kursuse jätkudes õppisin mõlemalt tohutult palju.

      Paljudele on üllatuseks, et vigastused ei tähenda tingimata, et ei võiks SEALiks saada – kui need ei ole just nii tõsised, et su mereväekarjääri täiesti lõpetavad. See on tegelikult päris loogiline, sest SEAL olemine on rohkem vaimse sitkuse kui füüsilise oskuse küsimus: kui sul on psühholoogiline meelekindlus vigastusest taastumiseks ja programmi lõpetamiseks, on sul päris korralik võimalus saada heaks SEALiks. Ma tean isiklikult ühte SEALi, kes murdis väljaõppe käigus puusaluu nii hullusti, et see tuli välja vahetada. Ta pidi СКАЧАТЬ