Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja veel magedam

      Niikaugele jõudmine oli võtnud enamiku mu aastast. Ma olin liitunud mereväega ja ilmusin baasväljaõppeks teenistusse veebruaris 1999. Treeninglaager oli võrdlemisi mage. Mäletan, et helistasin millalgi isale ja ütlesin, et baasväljaõpe on rantšotööga võrreldes kerge. See ei olnud hea. Ma liitusin mereväega, et olla SEAL ja endale väljakutseid esitada. Selle asemel läksin paksuks ja vormist välja.

      Asi on selles, et treeninglaager on ettevalmistus laevas istumiseks. Mereväe kohta õpetatakse seal paljut, ja see on hea, kuid ma tahtsin midagi, mis oleks rohkem merejalaväelaste baasväljaõppe moodi – ma tahtsin füüsilist väljakutset. Mu vend läks merejalaväelaseks ja tuli treeninglaagrist tagasi vintskena ja tippvormis. Kui ma oleksin pärast treeninglaagrit kohe BUD/Si läinud, oleksin seal arvatavasti põrunud. Nüüdseks on nad töömeetodit muutnud. BUD/Si treeninglaager on nüüd eraldi, suurem rõhk on vormi saamisel ja vormis püsimisel.

      See kestab üle poole aasta ning on füüsiliselt ja vaimselt ülimalt pingeline. Nagu ma varem mainisin, on väljakukkujate protsent üle 90. Kõige kurikuulsam on BUD/Si Põrgunädal, mis tähendab 132 tundi järjest harjutusi ja füüsilist tegevust. Osa protseduure on aastate jooksul läbi proovitud ja muudetud ning ma usun, et neid arendatakse veelgi edasi. Põrgunädal on kõige nõudlikum füüsiline proovilepanek ja arvatavasti ka väljaõppe üks kõrgpunkt – või madalpunkt, oleneb vaatenurgast. Minu väljaõppe ajal oli Põrgunädal esimese faasi lõpus. Kuid sellest hiljem.

      Õnneks ma otse BUD/Si ei läinud. Esmalt tuli mul veel läbida lisaväljaõpe, kuid BUD/Si instruktorite nappuse tõttu oli see mulle (ja paljudele teistele) võrdlemisi lihtne.

      Mereväe eeskirjade kohaselt tuli mul valida eriala (sõjaväeline eriala, MOS6, nagu seda teenistuses tuntakse) juhuks, kui ma ei saa BUD/Sist läbi ja ei kvalifitseeru SEALiks. Valisin luure – uskusin naiivselt, et minust saab midagi James Bondi sarnast. Võite nüüd natuke naerda.

      Seal väljaõppes hakkasin ma tõsisemalt treenima. Ma veetsin kolm kuud mereväe luure põhialustega tutvudes ja mis veelgi tähtsam, ennast paremasse vormi treenides. Ma juhtusin baasis nägema tõelisi SEALe ja see inspireeris mind trenni tegema. Käisin võimlas ja treenisin oma keha iga olulist osa: jalgu, rinnalihaseid, triitsepsi, biitsepsi jne. Lisaks hakkasin kolm korda nädalas jooksmas käima, kuus kuni kaksteist kilomeetrit päevas, kolm kilomeetrit sellest hüpates.

      Ma vihkasin jooksmist, kuid mul hakkas välja arenema õige suhtumine: tuleb teha, mis iganes vaja.

      Seal õppisin ma ka ujuma, või vähemalt paremini ujuma.

      Texase osa, kust ma pärit olen, on veest kaugel. Muude asjade hulgas pidin selgeks saama külili ujumise – see stiil on SEALide puhul väga oluline.

      Luurekooli lõpuks olin peaaegu vormis, kuid BUD/Si jaoks arvatavasti ikkagi mitte valmis. Kuigi ma tol ajal nii ei mõelnud, olin õnnega koos, et BUD/Si instruktoreid nii vähe oli – tänu sellele oli õpilasi liiga palju. Merevägi määras mu paariks nädalaks – vaba koha tekkimiseni – SEALi personaliga abistama. (Mu töö oli midagi suurte korporatsioonide personalijuhtimise taolist.)

      Ma töötasin nendega ligikaudu pool päeva korraga, kas kaheksast keskpäevani või keskpäevast neljani. Kui ma parajasti ei töötanud, treenisin koos teiste SEALi kandidaatidega. Me tegime kaks tundi füüsilist trenni, sellist, mida vanakooli kehalise kasvatuse õpetajad kutsuvad võimlemisharjutusteks. Treening oli tavapärane: ülakeha tõsted, kätekõverdused, kükid.

      Suuri raskusi me ei tõstnud. Seda sellepärast, et lihased liiga suureks ei kasvaks – jõudu on vaja, kuid samas on vaja ka maksimaalset paindlikkust.

      Teisipäeviti ja neljapäeviti oli meil “kurnamisujumine” – ujusime, kuni vajusime väsimusest põhja. Reedeti olid pikad jooksmised, kas 16 või 20 kilomeetrit. Karm, aga BUD/Sis eeldati, et me suudame joosta pool maratoni.

      Mu vanematel on siiani meeles vestlused, mis sel ajal pidasime. Ma üritasin neid eesolevaks ette valmistada. Nad ei teadnud SEALidest eriti midagi, ja see oli arvatavasti isegi hea.

      Keegi oli maininud, et mu nimi võidakse ametlikest andmetest kustutada. Kui ma seda neile ütlesin, kortsutasid nad pisut kulmu.

      Ma küsisin, kas nad on sellega nõus. Mitte et neil tõenäoliselt valikut oleks olnud.

      “Sellest pole midagi,” kinnitas isa. Ema ei öelnud midagi. Nad olid mõlemad võrdlemisi mures, kuid üritasid seda varjata ja ei öelnud midagi, mis võiks mind heidutada.

      Lõpuks, pärast umbes kuuekuist ootamist, treenimist ja veel natuke ootamist, saabusid korraldused: tule BUD/Si.

      Kere peale saamine

      Tõusin takso tagaistmelt püsti ja tõmbasin paraadvormi sirgu. Koti taksost välja vinnanud, hingasin sügavalt sisse ja hakkasin liikuma hoone poole, kus pidin endast teada andma. Ma olin 24aastane ja mu unistus oli just täide minemas.

      Ja ühtlasi olin just kere peale saamas.

      Oli pime, kuid mitte väga hilja, kuskil viie või kuue ringis õhtul. Ma pooleldi eeldasin, et uksest sisse astudes karatakse mulle kallale. Selle kohta, kui ränk BUD/Sis on, liigub igasuguseid kuulujutte, kuid tervet lugu ei kuule kunagi. Ootusärevus teeb asjad hullemaks.

      Ma märkasin laua taga istuvat meest, kõndisin tema juurde ja tutvustasin ennast. Ta registreeris mu ning andis mulle toa ja korraldas muud haldusjamad, millega tegeleda tuli.

      Kogu selle aja mõtlesin: “Kui raske see ikka saab olla.” Ja: “Kohe mind rünnatakse.”

      Mõistagi oli mul raskusi magamajäämisega. Olin iga hetk valmis, et instruktorid kargavad sisse ja hakkavad nüpeldama. Olin ühtaegu põnevil ja natuke mures.

      Hommik saabus vähimagi sekelduseta. Alles siis sain teada, et ma ei olnudki tegelikult BUD/Sis – veel ei olnud, ametlikult mitte. Siin taoti ainult põhitõed pähe. See oli alles BUD/Siks ettevalmistumine. Nagu abiratastega BUD/S. Kui SEALidel oleksid abirattad.

      Põhitõdede õppimine kestis kuu. Nad küll karjusid meie peale, kuid see ei olnud BUD/Sile ligilähedanegi. Õppisime, mida meilt tulevikus oodatakse: näiteks kuidas takistusrada läbida. Et selleks ajaks, kui seda päriselt vaja läheb, oleksime valmis. Palju aega veetsime ka abitöid tehes, samal ajal kui teised klassid läbisid päris väljaõpet.

      Põhitõdede õppimine oli lõbus. Mulle meeldis füüsiline osa, oma keha sundimine ja füüsiliste oskuste viimistlemine. Ma nägin, kuidas BUD/Si kandidaate koheldi ja mõtlesin: oi kurat, peab asja tõsiselt võtma hakkama ja rohkem trenni tegema.

      Korraga, enne kui ma arugi sain, oli käes esimene faas. Väljaõpe läks karmimaks ja ma hakkasin tõsiselt kere peale saama. Korrapäraselt ja põhjalikult.

      See toob meid tagasi peatüki algusesse, kus me trenni ajal voolikutest näkku saime. Ma olin füüsilist trenni teinud juba mitu kuud, kuid see, mis nüüd tuli, oli palju rängem. Naljakas on, et kuigi ma enam-vähem teadsin, mis juhtuma hakkab, ei saanud ma ikkagi täielikult aru, kui raske see tegelikult saab olema. Enne kui sa ise midagi ei koge, sa lihtsalt ei tea.

      Tol hommikul ma mõtlesin: kurat, need tüübid tapavad mu ära. Mu käed on otsast ära kukkumas ja ma lagunen koost, otse siia sillutisele.

      Kuidagimoodi suutsin ikka jätkata.

      Esimesel korral, kui ma veega näkku sain, pöörasin СКАЧАТЬ