Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ noor, naiivne ja kergelt purjus.

      Õnneks ei proovinud ta seda minu peal – ma loodan, et ta sai aru, et ma ei läheks õnge. Ta on tüdrukuid veennud ka selles, et istub rahaautomaadis ja kui inimesed kaardi sisse panevad, annab ta neile raha. Ma ei olnud kaugeltki nii naiivne ega purjus, et seda minu peal katsetada.

      Piisas ühest pilgust, et aru saada: ta on sõjaväelane. Ta oli heas vormis, lühikeste juustega ning tema aktsent ütles: “mitte siitkandist.”

      Lõpuks tunnistas ta, et on sõjaväes.

      “Mida sa siis sõjaväes teed?” küsisin ma.

      Ta ütles alguses hunniku muid asju, kuid lõpuks kuulsin ka tõde: “Ma lõpetasin just BUD/Si.”

      Ma ütlesin, et selge, seega oled sa SEAL.

      “Jah.”

      “Ma tean teist kõike,” ütlesin talle. Mu õde lahutas just oma abikaasast. Õemees tahtis SEALiks saada – ta oli osa väljaõppest juba läbinud – ja seega teadsin (või arvasin, et teadsin), missugused SEALid on.

      Seega ütlesin Chrisile, mida ma neist arvan.

      “Te olete ülbed, enesekesksed ja kuulsuseahned,” ütlesin ma. “Te valetate ja arvate, et võite teha, mida tahate.”

      Jah, ma olin väga võluv.

      Tema reaktsioon oli intrigeeriv. Ta ei irvitanud, ei hakanud targutama ega olnud isegi solvunud. Ta tundus olevat tõeliselt … segaduses.

      “Miks sa nii ütled?” küsis ta süütult ja ehedalt.

      Ma rääkisin talle oma õemehest.

      “Ma annaks oma riigi eest oma elu,” vastas ta. “Kuidas see enesekeskne on? Pigem vastupidi.”

      Ta oli patriotismi ja riigi teenimise suhtes nii idealistlik ja romantiline, et mul ei jäänud üle muud, kui teda uskuda.

      Me rääkisime veel mõnda aega, siis tuli sõbranna ja mu tähelepanu pöördus temale. Chris ütles, et hakkab koju minema.

      “Miks?” küsisin.

      “Sa ju ütlesid, et ei kurameeriks kunagi SEALiga ega läheks temaga välja.”

      “Oh ei, ma ütlesin, et ei abielluks SEALiga. Ma ei öelnud, et ei läheks temaga välja.” Ta nägu läks rõõmsaks.

      “Sellisel juhul,” ütles ta oma väikese kelmika naeratusega, “pean ma küsima su telefoninumbri.”

      Ta jäi sinna. Mina jäin sinna. Vahetult enne sulgemist olime ikka veel seal. Kui me lahkumiseks püsti tõusime, surus rahvamass mu tema vastu. Ta oli musklis ja lõhnas hästi ning ma suudlesin teda kergelt kaelale. Me läksime välja ja ta saatis meid parkimisplatsini … kus ma joodud viskikoguse tõttu oma sisikonda välja oksendama kukkusin.

      Kuidas saab sulle mitte meeldida tüdruk, kes esimesel kohtumisel kontrolli kaotab? Ma teadsin algusest peale, et tahan temaga koos palju aega veeta. Aga esialgu oli seda võimatu teha. Ma helistasin talle järgmisel hommikul, et kontrollida, kas tal on kõik korras. Ma rääkisime ja naersime natuke. Hiljem helistasin talle veel ja jätsin teateid. Ta ei helistanud tagasi.

      Teised üksuslased hakkasid minu üle nalja heitma. Nad vedasid kihla, kas ta helistab mulle veel kunagi ise. Me rääkisime paar korda, kui ta telefonile vastas – võib-olla mõeldes, et ma olen keegi teine. Mõne aja pärast oli isegi mulle selge, et initsiatiiv ei tulnud kunagi temalt.

      Siis muutus midagi. Ma mäletan esimest korda, kui ta mulle helistas. Me olime idarannikul väljaõppel.

      Kui me rääkimise lõpetanud olime, jooksin tuppa ja hakkasin üksusekaaslaste vooditel hüppama. Ma võtsin seda kõnet märgina, et ta on asjast huvitatud. Mul oli hea meel, et sain seda fakti kõigi kahtlejatega jagada.

      Taya:

      Chris oli alati mu tunnetest teadlik. Ta on üleüldiselt väga tähelepanelik ja seetõttu adub mu emotsioone väga hästi. Tal ei ole vaja palju öelda. Lihtne küsimus või lihtsus, kuidas ta midagi päevavalgele toob, näitab, et ta on mu tunnetest 100 protsenti teadlik. Talle ei meeldi eriti tunnetest rääkida, kuid ta teab, millal on sobilik või vajalik välja tuua asju, mida ma olen plaaninud endas hoida.

      Ma märkasin seda juba meie suhte alguses. Me rääkisime telefonis ja ta oli väga hooliv.

      Mitmes mõttes oleme me vastandid. Siiski tundus, et me klapime. Ühe telefonivestluse ajal küsis ta, mille poolest me minu arvates kokku sobime. Ma otsustasin talle mõnest asjast rääkida, mis mind tema poole tõmbas.

      “Ma arvan, et sa oled väga hea inimene,” ütlesin talle. “Väga tore. Ja tundlik.”

      “Tundlik?!?” Ta oli vapustatud ja vist ka solvunud. “Mida sa sellega mõtled?”

      “Sa ei tea, mida tähendab tundlik?”

      “Sa mõtled, et ma nutan filme vaadates ja nii?”

      Ma naersin ja seletasin, et ta tabab hästi ära, kuidas ma end tunnen, mõnikord isegi paremini kui ma ise. Et ta laseb mul seda emotsiooni väljendada, ja mis kõige tähtsam, jätab mulle ruumi.

      Ma ei usu, et enamikul inimestel SEALidest selline ettekujutus on, kuid see oli ja on õige, vähemalt tema kohta.

      11. september 2001

      Mida lähedasemaks me muutusime, seda rohkem me Tayaga koos aega veetma hakkasime. Lõpuks ööbisime üksteise korterites, kas siis Long Beachil või San Diegos.

      Ühel hommikul ärkasin hüüdmise peale: “Chris! Chris! Ärka üles! Sa pead seda nägema!”

      Ma koperdasin elutuppa. Televiisor mängis ja Taya oli heli valjuks keeranud. Ma nägin Maailma Kaubanduskeskusest suitsu tulemas.

      Ma ei saanud aru, mis toimub. Osa minust alles magas.

      Otse meie silme ees lendas lennuk teise torni sisse.

      “Kuradi värdjad!” pomisesin.

      Ma jõllitasin ekraani, vihane ja segaduses, olemata täiesti kindel, et see on päriselt.

      Järsku tuli mulle meelde, et olin oma mobiili välja lülitanud. Ma haarasin selle ja nägin, et mul oli hunnik sõnumeid. Üldine sisu oli: Kyle, keri baasi. Kohe!

      Ma võtsin Taya maasturi – selles oli bensiini, minu omas polnud – ja kiirustasin baasi. Ma ei tea, kui kiiresti ma sõitsin, kuid kindlasti kõvasti üle piirangute.

      San Juan Capistrano kandis heitsin pilgu tahavaatepeeglisse ja nägin vilkuvaid punaseid tulesid.

      Jäin seisma. Maasturi juurde tulev politseinik oli vihane. “Kas su kihutamisel on mingi põhjus?” nõudis ta.

      “Jah, sir,” ütlesin talle. “Ma vabandan. Ma olen sõjaväes ja mind kutsuti just baasi. Ma mõistan, et peate mulle trahvi tegema. Ma tean, et eksisin, aga kogu austuse juures, kas СКАЧАТЬ