Ameerika snaiper. Chris Kyle
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ameerika snaiper - Chris Kyle страница 12

Название: Ameerika snaiper

Автор: Chris Kyle

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: История

Серия:

isbn: 9789949330171

isbn:

СКАЧАТЬ Ta hakkas vastu ja pani käe jaki alla, ma oletasin, et ta hakkab relva välja võtma. Halba tegelast mängiv SEAL oleks täpselt nii teinud. Seega reageerisin ma SEALile vastavalt, surusin ta pikali ja klohmisin natuke.

      Mis iganes tal jaki all oli, läks see katki, ja kõikjale voolas vedelik. Ta vandus ja osutas vastupanu, kuid mul ei olnud aega asja üle mõelda. Kui tal jaks otsa sai, panin tal käed raudu ja vaatasin ringi.

      Lähedal olevas patrullautos istuvad politseinikud olid naerust kõveras. Ma läksin vaatama, mis toimub.

      “See on üks linna suuremaid narkoärikaid,” ütlesid nad. “Kui meil vaid oleks lubatud teda samamoodi tuuseldada.”

      Nähtavasti eiras härra Ment kõiki märke ja jalutas otse harjutuspaigale, arvates, et jätkab oma äriga nagu tavaliselt. Idioote on igal pool – aga see vast seletab ka, kuidas ta üldse sellisele tööotsale sattus.

      Vintsutatud ja seotud

      Juba mitu kuud oli ÜRO Julgeolekunõukogu Iraaki survestanud, et see täidaks ÜRO resolutsioone, eriti neid, mis nõuavad võimalike massihävitusrelvade ja nendega seotud alade kontrollimist. Sõja alustamine polnud veel otsustatud – see olenes sellest, kas Saddam Hussein nõustub inspektoritele kõike ette näitama või mitte. Kuid enamik meist teadsid, et ta seda ei tee. Seega, kui me saime teada, et meid saadetakse Kuveiti, olime põnevil. Oletasime, et läheme sõtta.

      Tegemist oli seal kõvasti nii ehk naa. Lisaks Iraagi piiride valvamise ja kurdi vähemuse kaitsmise, keda Saddam oli minevikus gaasitanud ja massiliselt tapnud, surusid USA väed põhjas ja lõunas sisse lennuvabu tsoone. Saddam smugeldas riiki ja riigist välja naftat ja muud, mis oli ÜRO sanktsioonidega vastuolus. USA ja teised liitlased püüdsid seda operatsioonidega peatada.

      Enne mu lähetust otsustasime Tayaga abielluda. See tuli meie mõlema jaoks üllatusena. Ühel päeval rääkisime autos juttu ja jõudsime mõlemad järeldusele, et peaksime abielluma.

      Otsus vapustas mind juba selle tegemise käigus. Ma olin sellega nõus. See oli täiesti loogiline. Me olime kahtlemata armunud. Ma teadsin, et tema on see naine, kellega tahan elu lõpuni koos olla. Ja ometi arvasin millegipärast, et meie abielu ei jää püsima.

      Me teadsime mõlemad, et SEALidel on väga kõrge lahutuste määr. Ma olin kuulnud abielunõustajate väidet, et see on isegi ligi 95 protsenti ja ma täiesti usun seda. Võib-olla muretsesin ma siis sellepärast. Võib-olla ei olnud osa minust valmis mõtlema eluaegsele pühendumisele. Muidugi mõistsin ka seda, kui nõudlik mu töö saab olema, kui ma sõtta lähen. Ma ei oska neid vastuolusid selgitada.

      Aga ma tean, et ma olin armunud ja et ka Taya armastas mind. Seega, nii heas kui halvas, rahus kui sõjas, abielu oli meie järgmine samm. Õnneks oleme selle kõik üle elanud.

      Üks asi, mida peate SEALide kohta teadma: kui sa oled üksuses uus, saad vintsutada. Rühmas ollakse väga lähedased. Uustulnukaid koheldakse nagu saasta, kuni nad tõestavad, et kuuluvad sinna. Tavaliselt ei toimu see enne, kui esimene lähetus juba käib – kui siiski. Uustulnukad saavad kõige hullemad tööd. Neid pannakse kogu aeg proovile. Neid materdatakse kogu aeg.

      Sellisel vintsutamisel on palju erinevaid vorme. Näiteks: treeningharjutusega näed sa kõvasti vaeva. Instruktorid materdavad sind päev otsa. Kui sellega on ühel pool, läheb rühm pidutsema. Treeningmissioonidel olles sõidame tavaliselt 12kohalistes väikebussides. Juhiks on alati uustulnuk. Mis tähendab muidugi seda, et ta ei saa baarides käies juua, vähemalt mitte SEALi standardite järgi.

      See on vintsutamise kõige leebem vorm. Õigupoolest on see nii leebe, et ei olegi päris vintsutamine.

      Sõidu ajal juhi kägistamine – see on vintsutamine.

      Ühel õhtul varsti pärast rühmaga liitumist olime pärast treeningmissiooni väljas pidutsemas. Baarist lahkudes ronisid kõik vanemad olijad autos tahapoole. Ma ei olnud juht, kuid mul ei olnud nende käitumise vastu midagi – mulle meeldib ees istuda. Me olime juba mõnda aega sõitnud, kui äkki kuulsin: “Üks-kaks-kolm, autosõda käimas on.” Järgmise asjana sain kolki. Autosõda tähendas, et uustulnukate ahistamise hooaeg oli avatud. Ma väljusin sealt muljutud ribide ja siniste silmadega. Vintsutamise ajal löödi mul kulm rulli vist rohkem kui kümnel korral.

      Peaksin mainima, et autosõjad on teistsugused kui baarikaklused, mis on järjekordne SEALide põhiosis. SEALid on baarikaklustesse sattumises võrdlemisi kurikuulsad, mina ei olnud erand. Mind on aastate jooksul arreteeritud rohkem kui ühel korral, kuigi süüdistusi tavaliselt kas ei esitatud või need võeti kiiresti tagasi.

      Miks SEALid nii palju kaklevad?

      Ma ei ole selle kohta teaduslikku uuringut teinud, kuid usun, et palju mängib rolli kuhjunud agressioon. Meid on õpetatud inimesi tapma. Samal ajal õpetatakse meid endast mõtlema kui võitmatutest löömameestest. See on päris tõhus kombinatsioon.

      Kui sa baari lähed, on seal alati keegi, kes sind õlaga nügib või muul viisil teada annab, et sa peaksid uttu tõmbama. Nii juhtub igas baaris üle terve maailma. Paljud lihtsalt eiravad seda.

      Kui keegi teeb seda meile, SEALidele, pöörame ringi ja lööme ta oimetuks.

      Samas pean ütlema, et SEALid lõpetavad palju kaklusi, ja tavaliselt me ei alusta neid. Tihti on kaklused mingisuguse totra kadeduse tulemus või mõne idioodi vajadus oma mehisust testida ja SEALiga kaklemisega hooplemisõigusi teenida.

      Kui me baari läheme, ei kükita me nurgas ega ürita olla märkamatud. Me oleme väga enesekindlad. Võib-olla oleme me lärmakad. Kuna enamik meist on noored ja suurepärases vormis, märgatakse meid. Tüdrukuid tõmbab SEALide grupi poole, see võib nende poisid kadedaks teha. Või siis tahavad mehed muudel põhjustel midagi tõestada. Nii või teisiti asjad arenevad ja kaklused toimuvad.

      Kuid ma ei rääkinud baarikaklustest, ma rääkisin vintsutamisest. Ja oma pulmadest.

      Me olime Nevada mägedes; külm oli – nii külm, et sadas lund. Ma olin abiellumiseks saanud paar päeva puhkust, startima pidin hommikul. Ülejäänud rühmal oli veel tegemist.

      Me jõudsime öösel ajutisse baasi tagasi ja läksime missioonide planeerimise ruumi. Ülemus ütles kõigile, et me puhkame ja võtame järgmise päeva operatsiooni planeerides paar õlut. Seejärel pöördus ta minu poole.

      “Hei, uustulnuk,” ütles ta mulle, “mine võta õlu ja kärakas autost välja ja too siia.”

      Ma läksin.

      Kui ma tagasi tulin, istusid kõik ringis toolidel. Vaba oli ainult üks, see oli ringi sees. Ma ei osanud sellest eriti midagi arvata ja istusin maha.

      “Okei, nüüd teeme nii,” ütles ülemus, seistes toas oleva tahvli ees. “Operatsiooniks on varitsus. Sihtmärk on keskel. Me piirame selle täielikult ümber.”

      See ei tundu eriti nutikas, mõtlesin ma. Kui me tuleme igast suunast, tulistame me üksteist. Tavaliselt planeeritakse selle vältimiseks varitsusi L-kujuliselt.

      Ma vaatasin ülemuse poole. Ülemus vaatas mind. Järsku muutus ta tõsine ilme julmaks irveks.

      Ülejäänud rühm jooksis mu peale tormi.

      Sekund hiljem kukkusin põrandale. Nad kinnitasid mu käeraudadega tooli külge ja alustasid omakohtuga.

      Minu vastu oli palju süüdistusi. Esimene oli asjaolu, et ma olin teada andnud, et tahan saada snaipriks.

СКАЧАТЬ