Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suudaks ta kujule istuma panna.

      See sada dollarit on mul siiamaani alles.

      Kuigi ma sattusin paljudesse kaklustesse, ei olnud ma enamasti algataja. Mu isa tegi selgeks, et kui ta teada saab, et olen kakluse algatanud, annab ta mulle keretäie. Me pidime kaklemisest üle olema.

      Enesekaitse oli teine lugu. Venna kaitsmine oli veelgi parem: kui keegi üritas ta kallal norida, said nad minu käest. Ma olin ainus, kes teda nüpeldada tohtis.

      Millalgi hakkasin nooremate eest, keda kiusati, välja astuma. Tundsin, et pean nende eest seisma. Sellest sai minu kohus.

      Võib-olla algas see sellest, et üritasin leida vabandust kakelda ilma, et ma pahandustesse satuksin. Tegelikult peitus põhjus arvatavasti rohkemas – usun, et isa õiglustunne ja ausa mängu põhimõte mõjutasid mind rohkem, kui ma tol ajal aru sain, ja isegi rohkem, kui ma seda praegu täiskasvanuna öelda oskan. Oli põhjus mis tahes, igal juhul andis see mulle piisavalt võimalusi kaklustesse sattuda.

      Mu perekond oli sügavalt usklik. Mu isa oli diakon ja ema õpetas pühapäevakoolis. Ma mäletan aega, kui me käisime kirikus igal pühapäeva hommikul ning igal pühapäeva ja kolmapäeva õhtul. Siiski ei pidanud me ennast ülemäära usklikeks, me olime lihtsalt head inimesed, kes uskusid Jumalasse ja olid kirikuga seotud. Tõsi on, et tol ajal kirikus käimine mulle enamasti ei meeldinud.

      Mu isa tegi kõvasti tööd. Ma kahtlustan, et see oli tal veres – tema isa oli Kansase põllumees, ja need inimesed tegid tohutult tööd. Ühest töökohast ei piisanud mu isale kunagi. Kui ma väike olin, pidas ta mõnda aega söödapoodi ja meil oli tagasi- hoidliku suurusega rantšo, kus me kõik töötama pidime. Nüüd on ta pensionil, kuid käib ikka kohalikku loomaarsti abistamas, kui ta just parasjagu oma väikese rantšoga ei tegele.

      Mu ema tegi samuti kõvasti tööd. Kui mu vend ja mina olime piisavalt vanad, et meid võis omaette jätta, läks ema alaealiste kinnipidamiskohta nõustajaks. Töö oli raske, päev otsa tuli tegeleda käitumisraskustega lastega ning lõpuks vahetas ta ametit. Nüüd on ka tema pensionil, kuid hoiab end tegevuses poole kohaga töö ja lastelastega.

      Töö rantšos sisustas ka mu koolipäevi. Mu vennal ja minul oli pärast kooli ja nädalavahetustel igasuguseid majapidamistöid: hobuste eest hoolitsemine ja nende toitmine, karjal silma peal hoidmine ja aedade kontrollimine.

      Kariloomadega on alati mõni jama. Ma olen saanud hoope jalga, rinda ja isegi sinna, kuhu päike ei paista. Pähe pole ma siiski ühtegi hoopi saanud. Võib-olla oleks see mu paika pannud.

      Mõnda aega kasvatasin härgi ja mullikaid Ameerika tulevikupõllumeeste, FFA2 jaoks. (Ametlikult on selle nimi nüüd Rahvuslik FFA Organisatsioon.) Mulle meeldis see väga ja ma veetsin palju aega karja sugedes ja ette näidates, ehkki loomadega tegelemine võib olla ka masendav. Ma sain tihti nende peale vihaseks ja pidasin ennast maailma valitsejaks. Mind teati selle poolest, et kui miski muu ei aidanud, lajatasin ma vastu nende suuri kõvasid päid ja üritasin neile aru pähe panna. Nii murdsin kaks korda käeluu.

      Nagu ma juba ütlesin, hoop vastu pead oleks mu ehk paika pannud.

      Relvadega kokku puutudes hoidsin pea selge, ehkki olin nende suhtes kirglik. Nagu paljudel teistel poistel oli mu esimene “relv” Daisy pumbatav BB-vintpüss – mida rohkem pumbata, seda tugevam on lask. Hiljem oli mul süsihappegaasiga töötav revolver, mis nägi välja nagu vana 1860. aasta Colt Peacemakeri mudel. Sellest ajast saadik olen ma eelistanud Metsiku Lääne tulirelvi ning pärast mereväest lahkumist hakkasin ma kenamaid koopiaid kollektsioneerima. Mu lemmik on 1861. aasta Colt Navy revolvri koopia, mis toodetud vanadel treipinkidel.

      Oma esimese tõelise relva sain 7- või 8aastaselt. Selleks oli poltlukuga 30-06. Relv oli niivõrd “täiskasvanulik”, et alguses ei julgenud ma sellest tulistadagi. Mulle hakkas see väga meeldima, kuid ma mäletan, et mida ma tegelikult tahtsin, oli mu venna Marlin 30-30. See oli vibulukuga, kauboi stiilis.

      Jah, sellega oli oma teema.

      Täkkude taltsutamine

      Sa ei ole kauboi enne, kui sa oled võimeline hobust välja õpetama. Hakkasin seda harjutama, kui olin keskkoolis; alguses ei teadnud ma suurt midagi. Teadsin vaid seda: hüppa neile selga ja ratsuta, kuni nad enam ei puikle. Tee kõik, et seljas püsida.

      Vanemaks saades õppisin palju juurde, kuid suurem osa mu esimestest oskustest tuli töö käigus – n-ö hobuse seljas. Hobune tegi midagi, mina tegin midagi. Kuni jõudsime mõistmiseni. Tõenäoliselt kõige tähtsam õppetund oli kannatlikkus. Ma ei olnud loomult kannatlik inimene. Pidin selle ande hobustega töötades välja arendama; snaipriks saades ja isegi oma naisega kurameerides osutus see äärmiselt väärtuslikuks.

      Erinevalt kariloomadest ei leidnud ma hobuse löömiseks kunagi põhjust. Ratsuta nendega, kuni nad ära väsivad, seda muidugi. Püsi neil seljas, kuni nad aru saavad, kes on boss, absoluutselt. Aga hobust lüüa? Selleks ei olnud kunagi piisavalt head põhjust. Hobused on targemad kui kariloomad. Kui piisavalt aega ja kannatlikkust panustada, saab hobuse koostööd tegema panna.

      Ma ei tea, kas mul oli annet hobuste taltsutamiseks või mitte, kuid nendega tegelemine pakkus mulle rahuldust. Seega pole väga üllatav, et võtsin rodeovõistlustest osa juba kooliajal. Keskkoolis tegin sporti – mängisin pesapalli ja jalgpalli – kuid miski ei olnud võrreldav põnevusega, mida pakkus rodeo.

      Igas keskkoolis on erinevad klikid: sportlased, nohikud ja nii edasi. Kamp, kellega mina kokku hoidsin, oli “lassotajaid”. Me kandsime saapaid ja teksapükse ja üldse käitusime ja nägime välja nagu kauboid.

      Ma polnud tõeline lassotaja – tol ajal ei suutnud ma lassoga kinni püüda ühtegi suuremat vasikat –, kuid see ei takistanud mul 16aastaselt rodeotest osa võtmast.

      Ma hakkasin pullide ja hobustega ratsutamas käima ühes väikeses kohas, kus 20 dollari eest sai ratsutada nii kaua, kui seljas püsisid. Varustuse pidi ise kaasa võtma: kannused, jalakaitsmed, ratsmed. Midagi glamuurset seal polnud: sa ronisid selga, kukkusid maha ja ronisid uuesti selga. Tasapisi suutsin seljas püsida järjest kauem ja lõpuks jõudsin niikaugele, et tundsin ennast piisavalt enesekindlalt, et võtta osa paarist kohalikust rodeost.

      Pulli taltsutamine käib natuke teistmoodi kui hobuse ohjeldamine. Nad puiklevad vastu ja nende nahk on nii lahtine, et kui nad liiguvad, ei liigu sa mitte ainult edasi, vaid libised ka küljelt küljele. Ja pullid tiirutavad kõvasti. Ütleme nii: pulli seljas püsimine ei ole kerge.

      Ma ratsutasin pullidega ligikaudu aasta, kuid suurema eduta. Targemaks saades võtsin ette hobused ja proovisin saduldatud täku taltsutamist. See on klassikaline ala, kus tuleb lisaks 8sekundilisele sadulas püsimisele teha seda ka stiilselt ja osavalt. Mingil põhjusel läks mul sellel alal palju paremini kui teistel, seetõttu tegelesin sellega päris tükk aega, võitsin mitu vööpannalt ja rohkem kui ühe uhke sadula. Ma ei olnud just tšempion, kuid mul läks piisavalt hästi, et baarides auhinnaraha eest välja teha.

      Peale selle sain ma pandlajänkude tähelepanu osaliseks – pandlajänkud on nais-groupie’de rodeoversioon. Kõik läks hästi. Mulle meeldis linnast linna sõita, reisida, pidutseda ja ratsutada.

      Seda võiks nimetada kauboi elustiiliks.

      Ma jätkasin ratsutamisega pärast keskkooli lõpetamist aastal 1992, kui hakkasin käima Tarletoni ülikooli kolledžis Stephenville’is Texases. Tarleton asutati 1899. aastal ja see liitus Texase A&M3 ülikoolide süsteemiga aastal 1917. See on suuruselt kolmas iseseisev põllumajandusülikool СКАЧАТЬ