Ameerika snaiper. Chris Kyle
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ameerika snaiper - Chris Kyle страница 19
Название: Ameerika snaiper
Автор: Chris Kyle
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: История
isbn: 9789949330171
isbn:
Kuid ma teadsin ka seda, et kristlus on keskajaga võrreldes arenenud. Me ei tapa inimesi sellepärast, et neil on teine religioon.
Inimesed, kellega me pärast Saddami armee põgenemist või alistamist võitlesime, olid fanaatikud. Nad vihkasid meid, sest me ei olnud moslemid. Kuigi me olime just maha võtnud nende diktaatori, tahtsid nad meid tappa, sest meil oli teistsugune religioon.
Kas religioon ei peaks õpetama sallivust?
Räägitakse, et vaenlase tapmiseks pead sa temast distantseeruma. Kui see on tõsi, tegid mässulised Iraagis selle väga lihtsaks. Mu varasem lugu sellest, mida üks ema oma lapsele granaadist spindlit välja tõmmates tegi, oli ainult üks võigas näide.
Fanaatikud, kellega me võitlesime, ei väärtustanud midagi muud kui oma usu väändunud tõlgendust. Poole ajast nad lihtsalt väitsid, et nende religioon on neile oluline – enamik isegi ei palvetanud. Suur osa oli meiega võitlemiseks narkouimas.
Paljud mässulised olid argpüksid. Nad tarbisid regulaarselt uimasteid, et julgust juurde saada. Uimastiteta polnud nad midagi. Mul on kusagil filmilint isast ja tütrest ühes majas, mida läbi otsiti. Nad olid allkorrusel, mingil põhjusel plahvatas ülakorrusel valgusgranaat.
Videol on näha, kuidas isa peidab ennast tütre taha, olles valmis ta ohvriks tooma kartuses, et ta lüüakse maha.
Peidetud surnukehad
Nad võisid olla argpüksid, kuid inimesi tappa nad oskasid. Mässulised ei muretsenud reeglite või tribunali pärast. Kui neil oli võimalus, võisid nad tappa iga läänemaalase, kelle nad leida suutsid, olenemata, kas nad olid sõdurid või mitte.
Ühel päeval saadeti meid majja, kus võis olla USA vange. Me ei leidnud eluruumidest kedagi. Kuid keldris oli näha, et mulda on liigutatud. Me seadsime valgustuse üles ja hakkasime kaevama.
Ei läinud kaua, enne kui ma nägin püksisäärt ja seejärel värskelt maetud surnukeha.
Ameerika sõdur. Maaväest.
Tema kõrval oli teine surnukeha. Siis veel üks mees, seljas merejalaväelase vorm.
Mu vend liitus merejalaväelastega natuke enne 11. septembri rünnakut. Ma polnud temast ammu kuulnud ja arvasin, et ta saadeti Iraaki.
Surnukeha välja tõmmates olin ma millegipärast kindel, et see on mu vend.
Kuid ei olnud. Lugesin vaikse palve ja me jätkasime kaevamist.
Veel üks surnukeha, merejalaväelane. Ma kummardusin ning sundisin ennast vaatama.
See polnud tema.
Kuid mida rohkem mehi me hauast välja tõstsime – ja neid oli palju – seda kindlam ma olin, et me leiame mu venna. Mu kõht tõmbus kokku. Ma kaevasin edasi. Oli tahtmine oksendada.
Lõpuks saime valmis. Mu venda seal polnud.
Korraks tundsin kergendust, isegi ülevat meeleolu – ükski neist polnud mu vend. Seejärel tuli kohutav kurbus nende mõrvatud noorte meeste pärast, kelle kehad me just välja kaevanud olime.
Kui ma lõpuks vennast kuulsin, sain teada, et kuigi ta oli Iraagis, oli ta kaugel kohast, kust ma neid laipu näinud olin. Temalgi oli olnud omajagu ränki olukordi, kuid ta hääle kuulmine tegi mu enesetunde palju paremaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.