Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei saaks mulle lihtsalt selle neetud trahvi ära teha? Aga ma säilitasin külma verd.

      “Ma olen mereväes,” ütlesin talle.

      “Mida sa mereväes teed?” küsis ta.

      Nüüd olin juba suhteliselt pahane. “Ma olen SEAL.”

      Ta sulges trahviraamatu.

      “Ma saadan sind linnapiirini,” ütles ta. “Mine maksa neile kätte.”

      Ta pani vilkurid tööle ja sõitis mu ees. Me läksime natuke aeglasemalt, kui ma enne kinninabimist olin sõitnud, kuid siiski kaugelt üle kiirusepiirangu. Ta viis mu oma pädevusala lõpuni, võib-olla natuke kaugemalegi, ja siis näitas, et ma edasi sõidaks.

      Väljaõpe

      Meid pandi kohesele valmisolekule, kuid tuli välja, et meid ei olnud tol hetkel vaja ei Afganistanis ega mujal. Mu rühm pidi enne lahingutegevusse saatmist ootama ligikaudu aasta ning lõpuks lahingusse minnes sõdisime Saddam Husseini, mitte Osama bin Ladeni vastu.

      Tsiviilmaailmas kuuleb SEALide ja meie missioonide kohta palju segast. Enamik arvab, et me oleme ainult merel tegutsevad eriüksused, et me tegutseme alati laevadelt ning tegeleme sihtmärkidega, mis on vees või rannajoone vahetus läheduses.

      Tõesti toimub palju meie tööst merel – me oleme ikkagi mereväes. Ajaloolisest vaatenurgast, nagu varem põgusalt mainisin, on SEALide eelkäijaks mereväe veealused õhkimismeeskonnad ehk UDTd. UDT akvalangistiüksused asutati Teise maailmasõja ajal, nende ülesanne oli enne ründamist ranniku luuramine ja neid õpetati välja paljudeks teisteks veega seotud tegevusteks, nagu näiteks märkamatult sadamasse sisenemine ja vaenlase laevadele kleepuvate miinide paigaldamine. UDT akvalangistid olid parimad sukeldujad Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsel perioodil ning SEALidel on au käia nende jälgedes.

      Kuid UDT missiooni laienedes sai merevägi aru, et vajadus erioperatsioonide järele ei lõppenud rannajoonel. Uued SEALi-nimelised üksused, mis asutati ja õpetati välja laiendatud missioone läbi viima, hakkasid vanemaid UDT üksuseid välja vahetama.

      Kuigi “maa” (land) on SEALi akronüümis kõige viimane sõna, ei ole see kaugeltki vähetähtsaim. Igal USA sõjaväe erioperatsioonide üksusel on oma eriala. Väljaõppes on palju kattuvusi ning meie missioonide ulatus on mitmes mõttes sarnane. Kuid igal harul on oma spetsialiseerumine. Maaväe eriüksused (Special Forces) – tuntud ka kui SF – õpetavad väga hästi välja välismaiseid üksuseid nii tavaliseks kui mittekonventsionaalseks lahingutegevuseks. Maaväe jalaväe eriüksuslased (Rangers) on suure rünnaku üksus – kui on vaja rünnata suurt sihtmärki, näiteks lennuvälja, on nemad selleks parimad. Õhuväe langevarjurid on ületamatud inimeste pasast välja aitamises.

      Meie erialade hulgas on ka DA10.

      DA tähendus on “otsene tegevus”. DA missioonid on lühikesed ja kiired rünnakud väikeste, kuid tähtsate sihtmärkide pihta. Seda võiks kirjeldada kui täppisrünnakut vaenlase vastu. See võib olla mis iganes, kas võtmetähtsusega silla ründamine vaenlase rindejoone taga või reid terroristide peidupaika pommitegija arreteerimiseks – haarang, nagu mõni seda nimetab. Kuigi need missioonid on erinevad, on idee sama: rünnata kiiresti ja jõuliselt, enne kui vaenlane arugi saab, mis toimub.

      Pärast 11. septembri rünnakut hakkasid SEALid treenima sõjategevuseks kohtades, kus islami terroristid kõige tõenäolisemalt asuda võiksid: esiteks Afganistan, seejärel Lähis-Ida ja Aafrika. Me tegime kõike, mida üks SEAL tegema peab: sukeldumine, lennukitest välja hüppamine, laevade hävitamine. Kuid erinevalt varasemast oli nüüd rohkem rõhku lahingutegevusel maismaal.

      Minu palgaastmest palju kõrgemal vaieldi selle muutuse üle kõvasti. Mõned tahtsid SEALide tegevust piirata kuueteistkümnele kilomeetrile maismaal. Minu arvamust muidugi keegi ei küsinud, kuid ma olen seisukohal, et selliseid piire ei tohiks seada. Mul on küll hea meel veest väljas olla, kuid see ei puutu asjasse. Las ma teen, milleks ma treenitud olen, ükskõik kus seda teha on vaja.

      Väljaõpe, vähemalt enamik sellest, oli lõbus, isegi kui see oli löök allapoole vööd. Me sukeldusime, käisime kõrbes, mägedes. Meid isegi uputati ja gaasitati.

      Väljaõppe ajal saavad uputamist tunda kõik. Selle mõte on ette valmistada juhuks, kui sind vangi võetakse. Instruktorid piinasid meid nii palju kui võimalik, sidusid meid kinni ja materdasid – jäädavatest kahjustustest jäi puudu vaid natuke. Öeldakse, et igaühel on murdumispunkt ja et iga vang annab lõpuks alla. Aga mina oleksin pigem end ära tappa lasknud, kui saladused reetnud.

      Gaasitreening oli järjekordne hoop. Sulle pritsiti CS-gaasi ning sa pidid sellest läbi võitlema. CS-gaas on pisargaas, toimeaineks 2-klorobensaalmalonitriil – teadmiseks kõigile keemiadoktoritele. Meie meetod sellega toimetulemiseks oli “köhi ja sülita”. Väljaõppe käigus õpid, et parem on lasta silmadel vett joosta, nende hõõrumine on halvim, mida teha. Su nina läheb tatiseks ning sa köhid ja nutad, kuid suudad siiski tulistada ja edasi võidelda. Selles oli harjutuse mõte.

      Me läksime Alaskasse Kodiaki, kus meil oli maal navigeerimise kursus. Polnud küll talve tipphetk, kuid lund oli maas ikkagi nii palju, et pidime käima lumeräätsadega. Me alustasime elementaarsete õppetundidega, kuidas sooja hoida – mitmekihiliselt riietumine jne – ning lumevarjendeid ehitada. Üks tähtsamaid asju, mida läheb vaja igal pool, oli õppimine, kuidas lahinguväljal kaalu arvestada. Peab välja mõtlema, kas on tähtsam olla kerge ja liikuv või kanda rohkem laskemoona ja kehaturvist.

      Mina eelistan kergust ja kiirust. Ma loen gramme, mitte kilogramme. Mida kergem sa oled, seda liikuvamaks muutud. Vaenlased on põrgulikult kiired, sa pead ära kasutama iga eelise.

      Väljaõpe oli suhteliselt võistluslik. Mingil hetkel saime teada, et üksuse parim rühm saadetakse Afganistani. Sellest hetkest läks kõik palju pingelisemaks. Võistlus oli vihane ning mitte ainult treeningplatsil. Ohvitserid lõid üksteisele nuge selga. Nad käisid komandöri juures ja kaebasid üksteise peale:

      Kas te nägite, mida nad treeningplatsil tegid? Nad ei kõlba kuhugi …

      Lõpuks käis võistlus meie ja ühe teise rühma vahel. Me jäime teiseks. Nemad läksid sõtta, meie jäime koju.

      See on kõige hullem saatus, mida SEAL suudab ette kujutada.

      Kuna Iraagi konflikt hakkas kuju võtma, muutus meie rõhuasetus. Ma harjutasime kõrbe- ja linnalahingut. Me nägime kõvasti vaeva, kuid alati oli ka helgemaid hetki.

      Ma mäletan ühte juhtumit linnatreeningult. Meie ülemjuhatus leidis linnavalitsuse, mis lubas meil paar tühja laohoonet või maja okupeerida – see oli midagi palju realistlikumat, kui meil baasis eales oli olnud. Ühe sellise harjutuse käigus tegelesime ühe majaga. Kohaliku politseijaoskonnaga oli kõik kokku lepitud. Harjutusse oli kaasatud osalema paar “näitlejat”.

      Minu ülesanne oli väljas turvalisuse tagamine. Ma blokeerisin liikluse ja suunasin masinaid eemale, kohalikud politseinikud vaatasid kõrvalt.

      Ma seisin seal, relv väljas, ning ei näinud eriti sõbralik välja. Minu poole hakkas kõndima üks mees.

      Järgisin tavapärast protseduuri. Esmalt viipasin ta eemale minema, kuid ta tuli edasi. Seejärel suunasin talle valguse, ta tuli edasi. Siis suunasin relva lasersihiku temale, ta tuli ikka edasi.

      Mida lähemale ta mulle jõudis, seda kindlam ma olin, et ta on üks näitlejatest, kes on saadetud mind proovile panema. Ma kordasin mõttes üle tegevusreeglid, СКАЧАТЬ