Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et minust võiks saada lendur. Seejärel mõtlesin hakata merejalaväelaseks – ma tahtsin näha tõelist sõjategevust. Mõte võitlusest meeldis mulle. Natuke olin kuulnud ka erioperatsioonidest ja mõtlesin liituda merejalaväelaste luureüksusega, mereväe eliitüksusega. Kuid mu perekond, eriti ema, tahtis, et ma läheksin kolledžisse. Lõpuks jäin nõusse: otsustasin, et lähen kõigepealt kooli ja seejärel sõjaväkke. Lootsin, et siis saan enne asjalikuks hakkamist veel mõnda aega pidutseda.

      Ma tegelesin ikka veel rodeoga ja olin selles juba päris osav. Kuid mu karjäär lõppes järsult esimese õppeaasta lõpus, kui üks täkk Texases Rendonis võistluste ajal rennis üle minu keeras. Seda pealt näinud mehed ei saanud renni avada, kuna hobune oli ees, nad pidid looma üle minu eemale sikutama. Mul oli üks jalg ikka veel jaluses ning mind lohistati ja tõugati nii kõvasti, et kaotasin teadvuse. Ärkasin alles päästehelikopteris teel haiglasse. Mu randmetesse pandi vardad, õlg oli nihestatud, ribid katki ning kops ja neer muljutud.

      Kõige hullem taastumise juures olid arvatavasti need neetud vardad. Tegelikult olid need suured, umbes poolesentimeetrise paksusega kruvid. Need ulatusid mu randmetest mõlemalt poolt paar sentimeetrit välja täpselt nagu Frankensteini koletisel. Need sügelesid ja nägid imelikud välja, kuid hoidsid mu käsi koos.

      Paar nädalat pärast vigastust otsustasin, et on aeg helistada ühele tüdrukule, keda olin tahtnud välja kutsuda. Ma ei tahtnud lasta varrastel mind lõbutsemast segada. Me sõitsime autoga ja üks neist pikkadest metallkruvidest käis sõidu ajal pidevalt vastu auto helisignaali. See ajas mu nii raevu, et murdsin varda lõpuks naha lähedalt ära. Tüdrukule see vist väga muljet ei avaldanud. Kohting lõppes vara.

      Mu rodeokarjäär oli läbi, kuid ma jätkasin pidutsemist, nagu oleksin ikka veel ringreisil. Raha sai võrdlemisi kiiresti otsa, nii et hakkasin kooli kõrvale tööd otsima. Sain puidutehasesse laiali- vedajaks, tassisin puitu ja muid materjale.

      Ma olin korralik töötaja ja see vist paistis välja. Ükskord tuli mu juurde üks mees ja hakkas minuga rääkima.

      “Ma tean ühte venda, kellel on rantšo ja kes otsib palga- töötajat,” ütles ta. “Tahtsin teada, kas sa oleksid huvitatud.”

      “Oh sa raisk!” ütlesin talle. “Ma lähen kohe sinna.”

      Seega sai minust rantšoabiline – tõeline kauboi –, kuigi käisin ikka veel põhikohaga koolis.

      Elu kauboina

      Ma läksin tööle David Landrumi juurde Hood Countys Texases ja sain ruttu aru, et ma ei olnud kaugeltki nii kõva kauboi, kui arvasin. David võttis mu käsile. Ta õpetas mulle rantšos töötamise kohta kõike ja enamgi veel. Ta oli järsk mees ja sõimas mind pealaest jalatallani. Kui ma midagi hästi tegin, ei öelnud ta midagi. Mulle hakkas ta väga meeldima.

      Rantšos töötamine on taevalik. See on raske elu, rasket tööd on palju, aga sellele vaatamata on see lihtne elu. Sa oled kogu aeg väljas. Enamik päevi oled sa ainult koos loomadega. Sa ei pea tegelema inimeste, kontorite ega muu mõttetu pasaga. Sa lihtsalt teed oma tööd.

      Davidi valdus oli kümme tuhat aakrit suur. See oli tõeline rantšo, vanakooli värk – kevadisel karjaajamisel oli meil isegi söögivagun.

      Ma jutustan teile. Koht oli ilus, laugete mägede, paari oja ja lagendikega, mida vaadates sa tundsid, et oled elus. Rantšo südames oli vana maja, mis 19. sajandil oli ilmselt olnud vahejaam ehk võõrastemaja. See oli majesteetlik hoone, ees ja taga varjulised verandad, sees mõnusa suurusega ruumid ja suur kamin, mis soojendas nii hinge kui keha.

      Kuna ma olin rantšoabiline, olid minu eluruumid muidugi natuke algelisemad. Mul oli niinimetatud koikumaja, mis napilt ühe koiku mahutaski. Tuba oli umbes kaks korda neli meetrit suur, enamiku sellest võttiski voodi. Kappide jaoks ruumi polnud, riided, kaasa arvatud aluspesu, riputasin toru külge.

      Seinad polnud soojustatud. Kesk-Texases läheb talvel üsna külmaks – isegi siis, kui gaasipliit töötas täiel võimsusel ja voodi kõrval oli elektriradiaator, pidin ikkagi magama riietega. Kuid kõige hullem oli see, et põrandalaudade all polnud korralikku vundamenti. Pidin pidevalt võitlema pesukarude ja vöölastega, kes tegid endale uru otse mu voodi alla. Pesukarud olid tüütud ja jultunud; ma lasin maha vist kakskümmend pesukaru, enne kui nad lõpuks aru said, et nad ei ole mu maja all teretulnud.

      Alguses töötasin traktoritega ja külvasin kariloomadele talinisu. Seejärel tuli karjale sööda etteandmine. Lõpuks otsustas David, et ma jään sinna, ja hakkas mulle vastutusrikkamaid töid andma. Ta tõstis mu palga 400-le dollarile kuus.

      Pärast viimast loengut kella ühe või kahe ajal pärastlõunal läksin rantšosse. Seal töötasin päikeseloojanguni, seejärel õppisin natuke ja heitsin magama. Hommikul toitsin kõigepealt hobused ja siis läksin kooli. Kõige parem aeg oli suvi. Ma olin hobuse seljas kella viiest hommikul kuni üheksani õhtul.

      Lõpuks hakkasin ma treenima ja oksjonile viimiseks ette valmistama “eraldushobuseid”. (Eraldushobused aitavad kauboidel lehmi karjast välja eraldada. Sellised tööhobused on rantšos tähtsad, hea loom maksab päris palju.)

      Nii ma lõpuks õppisingi hobustega hakkama saama ja muutusin varasemaga võrreldes palju kannatlikumaks. Kui sa hobuse peale ärritud, võid looma eluks ajaks ära rikkuda. Ma õppisin, kuidas nendega rahulik ja leebe olla.

      Hobused on ülimalt targad. Nad õpivad kiiresti – kui sa õigesti käitud. Sa näitad neile midagi väga väikest ette, seejärel ootad ja teed seda uuesti. Hobune limpsib õppimise ajal mokkasid. Seda ma just ootasingi. Õppetund tuleb pooleli jätta õigel hetkel, kui kõik sujub, ja jätkata järgmisel päeval.

      Muidugi võttis kõige selle õppimine aega. Iga kord, kui ma midagi tuksi keerasin, andis boss sellest teada. Ta hakkas mind kohe sõimama ja ütles, et ma olen mõttetu sitapea. Kuid ma ei vihastanud Davidi peale kunagi. Omaette mõtlesin: ma tean, et suudan paremini ja ma tõestan seda sulle.

      Tuleb välja, et SEALiks saamiseks täpselt sellist suhtumist vaja ongi.

      Mereväelt “ei”

      Loomi karjatades oli mul palju aega ja ruumi, et mõelda, mida edasi teha. Õppimine ja kooliskäimine ei olnud minu rida. Kuna mu rodeokarjäär oli lõppenud, otsustasin, et tulen kolledžist ära, lõpetan rantšos töötamise ja teen teoks oma esialgse plaani: liitun sõjaväega ja hakkan sõduriks. Kuna just seda ma tegelikult teha tahtsingi, ei olnud mõtet enam oodata.

      Nii ma ühel päeval 1996. aastal värbajate juurde läksingi, kindla sooviga end kirja panna.

      Värbamisjaam oli nagu pisike omamoodi kaubanduskeskus. Maaväe, mereväe, merejalaväe ja õhuväe kontorid seisid kõrvuti reas. Kõik nad takseerisid uusi sisseastuvaid nägusid. Nende vahel käis võistlus ja see ei olnud just sõbralik.

      Kõigepealt läksin merejalaväe ukse taha, kuid neil oli lõuna. Kui ära minema hakkasin, kutsus mind enda juurde maaväe värbaja.

      “Hei,” hõikas ta, “tule korra õige siia.”

      Pole põhjust mitte minna, mõtlesin. Ja läksingi.

      “Mida sa sõjaväes teha tahaksid?” küsis ta.

      Ma ütlesin, et mulle meeldiks käia erioperatsioonidel, ning selle põhjal, mida ma olen kuulnud maaväe erivägedest, tahaksin ma teenida selles väeliigis – juhul, kui ma liitun maaväega. (Eriüksus on maaväe eliitüksus, mis käib erioperatsioonidel. Mõistet “eriüksus” kasutatakse mõnikord valesti, sellega tähistatakse СКАЧАТЬ