Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma tegin. Ma ei tea, mitusada kätekõverdust või muud harjutust me tegime. Kartsin vaid, et põrun. See aitas mind edasi – ma ei tahtnud põruda.

      Ma astusin sellele hirmule vastu ja jõudsin samale järeldusele, iga päev, mõnikord mitu korda päevas.

      Inimesed küsivad ikka, et kui rasked need harjutused olid, mitu kätekõverdust ja istessetõusu me tegema pidime. Vastuseks esimesele küsimusele: neid oli alati sada, kuid numbrid ise olid peaaegu tähtsusetud. Minu mäletamist mööda sada kätekõverdust või ükskõik mida suutis teha igaüks. BUD/Si tegi raskeks lõputu kordamine ja pidev stress, sõim, mis kõike saatis. Sellest on raske aru saada, kui ei ole seda ise läbi teinud.

      Levinud on valearusaam, et kõik SEALid on hiigelsuured füüsilises tippvormis mehed. Viimane osa sellest on üldiselt tõsi: iga üksuses olev SEAL on suurepärases vormis. Kuid SEALe on igas suuruses. Ma olin umbes 187 cm ja 80 kilo; teised, kes minuga koos aega teenisid, olid vahemikus 170 cm kuni 198 cm. Meid ei ühendanud mitte muskel, vaid tahe teha, mida iganes vaja.

      BUD/Si läbimine ja SEALiks olemine on eelkõige vaimse vastupidavuse küsimus. Edu võti on kangekaelsus ja mitte alla andmine. Mingil moel õnnestus mul võidu valemi otsa komistada.

      Vaateväljast eemal

      Esimesel nädalal üritasin silma jääda nii vähe kui võimalik. Tähelepanu tõmbamine oli halb. Vahet pole, kas see oli füüsilise trenni või harjutuste ajal või isegi lihtsalt rivis seistes, pisimgi asi võis sinust teha tähelepanu keskpunkti. Kui sa olid rivis kössis, keskendusid nad kohe sinule. Kui instruktor midagi teha käskis, üritasin olla esimene. Kui ma õigesti tegin – ja ma üritasin – eirasid nad mind ja läksid kellegi teise juurde.

      Täielikult märkamatuks jääda ma ei suutnud. Mul oli trennile, füüsilistele harjutustele ja kõigele muule vaatamata raskusi lõuatõmbamisega.

      Te kindlasti teate seda harjutust: ripute kangi küljes ja tõmbate ennast üles. Siis lasete alla. Veel kord, veel kord, veel kord.

      BUD/Sis tuli meil kangi küljes rippuda ja oodata, kuni instruktor alustada käsib. Esimeses tunnis juhtus ta just minu juures seisma.

      “Läks!” ütles ta.

      “Õõghhhh,” oigasin ennast ülespoole tõmmates.

      Suur viga. Kohe sain külge märgi “nõrk”.

      Ma ei suutnud niisamagi eriti palju lõuatõmbeid teha, võib-olla kuus (mis oli tegelikult nõutud arv). Kuid nüüd, kui mind jälgiti, ei saanud ma kõrvale hiilida. Ma pidin tegemaideaalseid lõuatõmbeid, ja palju. Instruktorid valisid mu välja ja sundisid tegema rohkem, ja lisaks veel teisigi harjutusi.

      See andis tulemuse. Lõuatõmmetest sai üks mu parimaid harjutusi. Ma suutsin vabalt teha kolmkümmend. Ma ei olnud klassi parim, kuid ma ei olnud ka häbiplekk.

      Ja ujumine? Enne BUD/Si tehtud töö tasus end ära. Ujumisest sai muparim ala. Ma olin klassi üks kiiremaid ujujaid, kui mitte kõige kiirem.

      Jällegi, miinimumdistantsid ei anna täit pilti. Et kvalifitseeruda, pidime ookeanis ujuma tuhat meetrit. BUD/Si lõpuks ei ole tuhat meetrit tuhkagi. Sa ujud kogu aeg. Kolmekilomeetrised ujumised olid tavapärased. Ja siis oli veel see kord, kui meid viidi paatidega merele ja visati seitsme meremiili kaugusel rannast vette.

      “Teate küll, kuidas koju saab, poisid,” ütles instruktor. “Hakake ujuma!”

      Söögikorrast söögikorrani

      Arvatavasti on kõik, kes on kuulnud SEALidest, kuulnud ka Põrgunädalast. See on viis ja pool päeva pidevat maasse tampimist, et näha, kas sul on vastupidavust ja tahet saada ülimaks sõdalaseks.

      Iga SEALi Põrgunädala-lugu on erinev. Minu oma algab tegelikult päev või kaks enne Põrgunädalat, kivisel lainemurrul. Meie grupp oli väikeses täispuhutavas paadis – tavalises kummist kuuemehe paadis – ja me pidime sellega kividest mööda saama ja kaldale jõudma. Mina juhtisin, mis tähendas seda, et minu ülesanne oli välja ronida ja paati kinni hoida, kuni teised maha tulid ja selle kaldale kandsid.

      Just siis, kui kõik hakkas valmis saama, tuli suur murdlaine, tõstis paadi kõrgele õhku ja prantsatas selle mu jala peale. See oli põrgulikult valus, ja kohe varsti muutus jalg tuimaks.

      Ma eirasin seda nii palju kui võimalik ja mässisin lõpuks jala riidesse. Hiljem, kui me selleks päevaks lõpetanud olime, läksin sõbra juurde, kelle isa oli arst, ning lasin jala üle kontrollida. Ta tegi röntgenpildi, mis näitas, et jalas on mõra.

      Ta tahtis selle lahasesse panna, kuid ma keeldusin. BUD/Si lahasega ilmumine oleks tähendanud, et pean väljaõppes pausi tegema. Ja kui ma oleksin pausi teinud enne Põrgunädalat, oleksin pidanud otsast alustama – uuesti kõike läbi tegema polnud ma mingil juhul nõus.

      (Vabal ajal, kui on luba, võib baasist lahkuda isegi BUD/Si kestel. Ilmselgelt ei läinud ma jalga kontrollima mereväe arsti juurde, ta oleks mu kohe tagasi saatnud – selle kohta öeldi meil “istuma jäämine”.)

      Põrgunädala esimesel ööl viidi meid suurde ruumi, anti pitsat ja tehti filmimaraton: “Allatulistatud Black Hawk”, “Me olime sõdurid”, “Kartmatu”. Me lõõgastusime mittelõõgastuval viisil, kuna teadsime, et Põrgunädal on algamas. See oli nagu pidu Titanicul. Filmid aitasid meil häälestuda, kuid me teadsime, et kusagil pimeduses on jäämägi.

      Taas ajas mu oma kujutlusvõime mu närvi. Ma teadsin, et millalgi hüppab instruktor uksest M-60 kuulipildujaga paukpadruneid tulistades sisse ja ma pean välja jooksma ja lihvpingil (asfalteeritud trennialal) rivvi võtma. Aga millal?

      Iga mööduv minut pani mu kõhu rohkem mässama. Ma istusin seal ja kordasin endamisi: “Oh Jumal.” Uuesti ja uuesti. Ülimalt kõneosav ja sügav tõesti.

      Üritasin tukastada, kuid und ei tulnud. Lõpuks kargas keegi sisse ja hakkas tulistama.

      Jumal tänatud!

      Ma arvan, et mitte kunagi elus pole halvasti kohtlemine mind nii õnnelikuks teinud. Ma jooksin välja. Instruktorid loopisid heligranaate ja voolikud töötasid täies hoos. (Valgus- ja heligranaadid tekitavad ereda välgatuse ja plahvatavad väga valjult, kuid ei tee viga. Tehniliselt viitavad need terminid erinevatele maaväe ja mereväe granaatidele, kuid meie kasutame neid üldiselt samas tähenduses.)

      Ma olin põnevil, valmis selleks, mida mõni peab SEALi kandidaatide ülimaks katseks. Samal ajal mõtlesin: mis kurat toimub? Kuigi ma teadsin Põrgunädalast kõike – või vähemalt arvasin, et teadsin –, ei olnud ma seda kunagi kogenud ja seega ei mõistnud seda täielikult.

      Meid eraldati üksteisest. Meid saadeti erinevatesse kohtadesse laiali, me tegime kätekõverdusi, jalatõsteid, tähehüppeid …

      Pärast seda sulandus kõik üheks. Mu jalg? See oli kõige väiksem valu. Me ujusime, tegime füüsilisi harjutusi, viisime paadid merele. Enamjaolt püsisime lihtsalt liikumises. Üks meestest oli ühel hetkel nii väsinud, et mõtles, et meid kontrollima tulev kajak on hai, ja hakkas karjuma, et teisi hoiatada. (Tegelikult oli kajakis meie komandör. Ma ei ole kindel, kas ta võttis seda just komplimendina.)

      Enne BUD/Si algust ütles keegi mulle, et kõige paremini saab hakkama, kui elada söögikorrast söögikorrani. Anna endast kõik, kuni saad süüa. Süüa sai iga kuue tunni tagant, nagu kellavärk. Seega keskendusin sellele. Pääsemiseni polnud kunagi rohkem СКАЧАТЬ