Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ soovitas värbaja.

      Ma ei teadnud jalaväe eriüksuslastest suurt midagi, kuid see, mis ta mulle rääkis, tundus päris ahvatlev: lennukitest väljahüppamine, sihtmärkide ründamine, käsirelvade eksperdiks saamine. Ta avas mu silmad uutele võimalustele, kuid päris ära mind ei rääkinud.

      “Ma mõtlen selle peale,” ütlesin ja tõusin, et lahkuda.

      Kui majast välja astuma hakkasin, hüüdis mind mereväe värbaja.

      “Hei, sina,” ütles ta, “tule siia!” Kõndisin tema juurde.

      “Millest te seal rääkisite?” küsis ta.

      “Ma tahtsin eriüksusesse minna,” vastasin, “aga selleks peab seersant olema. Seega rääkisime jalaväe eriüksuslastest.”

      “Või nii. Kas sa SEALidest oled midagi kuulnud?”

      Tol ajal olid SEALid veel suhteliselt tundmatud. Olin neist natuke kuulnud, kuid ei teadnud suurt midagi. Tõenäoliselt kehitasin õlgu.

      “Tule sisse,” ütles meremees. “Ma räägin sulle neist.”

      Ta hakkas mulle rääkima BUD/Sist4 ehk veealuse õhkimise ja SEALi baasväljaõppest – ettevalmistavast koolist, mille kõik SEALid läbima peavad. Tänapäeval on SEALide ja BUD/Si kohta sadu filme ja raamatuid, meie väljaõppe kohta on isegi Wikipedias päris pikk sissekanne. Kuid tol ajal oli BUD/S palju salapärasem, vähemalt minu jaoks. Kui kuulsin, kui raske see on, kuidas instruktorid sind jooksutavad ja kuidas edasisele väljaõppele pääseb vähem kui 10 protsenti kursusest, avaldas see mulle muljet. Juba ainuüksi väljaõppe läbimiseks pidi olema kuradi vintske sell.

      Selline väljakutse meeldis mulle.

      Siis rääkis värbaja mulle missioonidest, kus SEALid ja nende eelkäijad UDTd5 käinud on. UDTd olid veealused õhkimismeeskonnad, akvalangistid, kes luurasid juba Teise maailmasõja ajal vaenlaste randu ja täitsid muid lahingutegevuse eriülesandeid. Teatakse lugusid Jaapani võimu all olevates randades läbi takistuste ujumistest ja rindetagustest võigastest lahingutest Vietnamis. See kõik oli ülikõva, ja lahkudes tahtsin ma SEALiks saada rohkem kui midagi muud.

      Paljud värbajad, eriti head, on sisimas suuresti vargad, seegi värbaja polnud teistsugune. Kui ma tagasi läksin ja paberitele alla kirjutada tahtsin, ütles ta, et kui ma tahan kindel olla, et saan SEALi lepingu, pean nime kirjapanemise boonusest loobuma.

      Nii ma tegin.

      Ta ajas muidugi jama. Ma olen kindel, et mind boonusest loobuma panemine näitas teda heas valguses. Ma ei kahtle, et tal on ees suurepärane karjäär kasutatud autode müüjana.

      Merevägi ei lubanud, et minust saab SEAL – selle privileegi pidin ise välja teenima. Kuid nad garanteerisid, et ma saan võimaluse proovida. Mulle sellest piisas, kuna see, et ma ebaõnnestuda võiksin, polnud üldse mõeldav.

      Probleemiks sai see, et mulle isegi ei antud võimalust ebaõnnestuda.

      Kui füüsilises kontrollis selgus, et mul on rodeoõnnetusest käes vardad, sain mereväest disklahvi. Ma üritasin vaielda, paluda, miski ei aidanud. Ma pakkusin välja, et kirjutan kinnituskirja, mille kohaselt ei ole merevägi mu käega juhtuva eest vastutav.

      Nad ütlesid kohe ei.

      Ma järeldasin, et sellega mu sõjaväekarjäär lõpeb.

      Kõne

      Kuna sõjavägi oli välistatud, keskendusin rantšokarjäärile ja kauboielule. Mul oli rantšos hea töökoht olemas, seega otsustasin, et kooli jääda pole mõtet. Jätsin kooli pooleli, kuigi lõpetamisest oli puudu vähem kui kuuskümmend ainepunkti.

      David hakkas mulle kaks korda rohkem maksma ja andis rohkem kohustusi. Paremad pakkumised meelitasid mind lõpuks teistesse rantšodesse, kuid erinevatel põhjustel tulin kogu aeg Davidi omasse tagasi. Lõpuks, just enne 1997.–1998. aasta talve, sattusin Coloradosse.

      Ma võtsin töö vastu pimesi, ja see osutus suureks veaks. Mõtlesin, et kuna olin kogu elu veetnud Texase tasandikel, oleks mägedesse ümberkolimine värskendav olustikumuutus.

      Juhtus aga hoopis see, et sain töö ainsas Colorado osas, mis on lamedam kui Texas. Ja kus on palju külmem. Ei läinud kaua, kui helistasin Davidile ja küsisin, kas ta vajab abi.

      “Tule aga tagasi,” ütles ta.

      Ma hakkasin pakkima, kuid ei jõudnud sellega eriti kaugele. Enne kui kolimisettevalmistustega lõpetada jõudsin, sain telefonikõne mereväe värbajalt.

      “Oled sa veel huvitatud SEALiks saamisest?” küsis ta.

      “Mis siis on?”

      “Me tahame sind mereväkke,” ütles värbaja.

      “Kuigi mul on kätes vardad?”

      “Ära selle pärast muretse.”

      Ma ei muretsenud, vaid hakkasin kohe ettevalmistusi tegema.

      2

      Külmavapped

      Tere tulemast BUD/Si

      “Pikali! Sada kätekõverdust! NÜÜD!”

      Umbes kakssada kakskümmend meest hüppasid asfaldile ja hakkasid pumpama. Me olime kõik laigulistes välivormides, peas värskelt värvitud rohelised kiivrid. See oli BUD/Si väljaõppe algus. Me olime kartmatud, põnevil ja väga närvis.

      Meid tambiti maasse ja meile meeldis see väga.

      Instruktor ei vaevunud isegi oma kontorist, pisut eemal asuvast majast välja tulema. Ta sügav ja kergelt sadistlik hääl kandus raskusteta hoovile, kuhu me kogunenud olime.

      “Veel kätekõverdusi! Nelikümmend! NELIIIKÜMMEEEND!”

      Mu käed ei olnud veel tulitama hakanud, kui kuulsin imelikku sisinat. Vaatasin üles, et näha, mis toimub.

      Mind premeeriti veepahvakaga näkku. Välja oli ilmunud paar teist instruktorit, kes pritsisid meid tuletõrjevoolikutest. Igaüks, kes oli piisavalt loll, et üles vaadata, sai voolikust.

      Tere tulemast BUD/Si.

      “Jalatõsted! LÄKS!”

      BUD/S on veealuse õhkimise ja SEALi baasväljaõpe, see on sissejuhatav kursus, mille peavad läbima kõik SEALi kandidaadid. Praegu tehakse seda väljaõpet mereväe erioperatsioonide keskuses Coronados Californias. See algab põhitõdede pähetagumisega, kandidaatidele õpetatakse kõike, mis neil vaja minema hakkab. Järgnevad kolm faasi: füüsiline treening, sukeldumine, lahingutegevus maismaal.

      BUD/Sist ja sellest, kui karm seal on, on palju lugusid ja dokumentaalfilme. Mis selle kohta räägitakse, on üldiselt ka tõsi. (Või vähemalt enamjaolt tõsi. Merevägi ja instruktorid mahendavad pisut tegelikkust tõsielusarjade ja muude saadete jaoks. Siiski on ka lahjendatud versioonid üsnagi tõesed.) Kõigepealt tambivad instruktorid su maasse, ja seejärel tambivad nad sind veel natuke. Kui see on tehtud, antakse kere peale ja järelejäänut tambitakse uuesti maasse.

СКАЧАТЬ