Ameerika snaiper. Chris Kyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eluloo avaldamise idee on minu jaoks ikka veel pisut häiriv. Esiteks olen ma alati mõelnud, et kui keegi tahab teada, missugune on SEALi sõduri elu, mingu ja saagu ise endale Trident: teenigu välja meie märk, meie olemuse sümbol. Läbigu meie väljaõpe, tehku ohverdusi, nii füüsilisi kui vaimseid. Ainult nii saabki teada.

      Teiseks – ja see on veel olulisem – keda huvitab minu elu? Ma olen samasugune kui kõik teised.

      Ma olen oma elus sattunud üsna pöörastesse olukordadesse. Inimesed on mulle öelnud, et need on huvitavad. Mina sellest aru ei saa. Teised räägivad, et tahavad mu elust ja üleelamistest raamatuid kirjutada. Ma leian, et see on imelik, kuid samas tunnen, et see on minu elu ja minu lugu ning et parem olgu see siis mina, kes selle paberile paneb, täpselt nii, nagu see tegelikult juhtus.

      Pealegi on palju neid, kes vääriksid tunnustust, ja kui ma seda lugu kirja ei pane, võivad nad tähelepanuta jääda. See mõte ei meeldi mulle üldse. Mu kaaslased on rohkem austust väärt kui mina.

      Mereväe kinnitusel olen ma kõige rohkem tapnud snaiper Ameerika sõjaväes, nii minevikus kui olevikus. See on vist tõsi. Nad muudavad seda arvu kogu aeg. Ühel nädalal on see 160 (“ametlik” arv selle kirjatüki kirjutamise ajal), siis kõvasti suurem, siis jälle kuskil vahepeal. Kui te kindlat arvu tahate, küsige mereväelt – õigel hetkel võite isegi tõe kätte saada.

      Inimesed tahavad alati arve. Isegi kui merevägi mul neid avaldada lubaks – minult ei saa te ühtegi. Ma pole arvude inimene. SEALid on vaikivad sõdalased ja ma olen SEAL hinge põhjani. Kui te tahate tervet lugu, hankige endale Trident. Kui tahate minu kohta midagi teada, küsige SEALilt.

      Kui tahate teada, millest ma olen valmis rääkima, ja osakest ka sellest, mida ma hea meelega ei avalda, lugege edasi.

      Ma olen alati öelnud, et ma pole parim laskur ega parim snaiper. Ma ei ürita sellega oma oskusi maha teha. Ma olen kahtlemata nende viimistlemiseks kõvasti tööd teinud. Mul olid suurepärased instruktorid, kes väärivad palju tunnustust. Ning kõigil mu kaaslastel – teistel SEALidel, merejalaväelastel ja maaväe sõduritel, kes minuga koos võitlesid ja aitasid mul mu tööd teha – oli mu edus otsustav roll. Kuid mu suur tapmiste koguarv ja “legend” on tekkinud tänu sellele, et ma olen tihti olnud päris suures pasas.

      Teiste sõnadega: mul oli rohkem võimalusi kui enamikul. Vahetult enne Iraagi sõja algust kuni sõjaväest lahkumiseni aastal 2009 saadeti mind pidevalt järjestikustele missioonidele. Mul vedas, et sattusin otse sündmuste keerisesse.

      Inimesed küsivad tihti veel ühte asja: “Kas sul oli raskusi Iraagis nii paljude inimeste tapmisega?”

      Ma ütlen neile: “Ei.”

      Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Esimesel korral, kui sa kedagi lased, muutud natuke närviliseks. Sa mõtled: kas ma võin tõesti teda tulistada? On see tegelikult ka okei? Kuid pärast vaenlase tapmist näed, et see tõesti on okei. Sa ütled: suurepärane.

      Sa teed seda uuesti. Ja uuesti. Sa teed seda selleks, et vaenlane ei tapaks sind ega su kaasmaalasi. Sa teed seda niikaua, kuni pole enam kedagi tappa.

      Selline on sõda.

      Mulle meeldis, mida ma tegin. Meeldib siiamaani. Kui asjaolud oleksid teised – kui ma ei peaks koos oma perekonnaga olema – läheksin ma kohe tagasi. Ma ei valeta ega liialda, kui ütlen, et see oli lõbus. SEALi sõduriks olemine oli mu elu parim aeg.

      Inimesed üritavad mind liigitada igasugustesse kategooriatesse: kõva mees, vana hea tüüp, sitapea, snaiper, SEAL ja arvatavasti veel paljudesse, mis trükimusta ei kannata. See kõik võib ka iga kell tõsi olla. Lõppude lõpuks on mu lugu, nii Iraagis kui pärast seda, millestki enamast kui lihtsalt inimeste tapmisest või isegi oma riigi eest võitlemisest.

      See on sellest, kuidas olla mees. Ja see on armastusest, nii nagu see on ka vihkamisest.

      1

      Täkkude taltsutamine ja muud viisid, kuidas lõbusalt aega veeta

      Hingelt kauboi

      Igal lool on algus.

      Minu oma algab Põhja-Texase keskosas. Ma kasvasin üles väikelinnades, kus õppisin, kui tähtis on perekond ja traditsioonilised väärtused nagu patriotism, iseseisvus ja oma perekonna ja naabrite eest hoolitsemine. Ma olen uhke, et üritan siiamaani nende väärtuste järgi elada. Mul on tugev õiglustunne. See on suhteliselt mustvalge. Ma ei näe eriti halli. Ma usun, et teisi kaitsta on oluline. Raske töö mind ei heiduta. Samas meeldib mulle ka lõbutseda. Elu on liiga lühike, et seda mitte teha.

      Mind kasvatati ja ma elan praeguseni kristlikus vaimus. Kui ma peaksin oma prioriteedid ritta seadma, oleks järjestus: Jumal, riik ja perekond. Viimase kahe positsiooni üle võib mingil määral vaielda – olen hakanud uskuma, et teatud asjaoludel võib perekond olla tähtsam kui riik. Kuid see on napp võit.

      Mulle on alati meeldinud relvad ja jahtimine ning ilmselt võib öelda, et ma olen alati olnud kauboi. Ratsutama hakkasin ma umbes samal ajal kui kõndima. Praegu ei nimetaks ma ennast enam tõeliseks kauboiks, sest rantšos töötamisest on möödas juba palju aastaid ja arvatavasti olen sadulas omandatud oskustest palju kaotanud. Siiski, kui ma ei ole südames SEAL, olen kauboi, või vähemalt peaksin olema. Probleem on selles, et kauboina perele elatist teenida on päris keeruline.

      Ma ei mäleta, millal ma jahil käimisega alustasin, kuid arvatavasti olin väga noor. Mu perekonnal oli meie majast paari kilomeetri kaugusel hirvede jahirendilepingu ala, kus igal talvel jahtimas käisime. (Hirvede jahirendilepingu ala on maa, millel omanik rendib teatud ajaperioodiks jahtimisõigusi: te maksate raha ja saate õiguse jahile minna. Siinkandis on see päris tavaline.) Lisaks hirvedele jahtisime sõltuvalt hooajast kalkuneid, tuvisid või vutte. “Meie” olime ema, isa ja mu vend, kes on minust neli aastat noorem. Nädalavahetused veetsime vanas haagismajas. See ei olnud väga suur, kuid me olime väike ja kokkuhoidev perekond ja meil oli väga lõbus.

      Mu isa töötas Southwestern Bell ja AT&Ts, tema karjääri jooksul jagunes see kaheks ja liideti siis uuesti kokku üheks ettevõtteks. Ta oli juhataja ja ametikõrgenduste tõttu pidime iga paari aasta tagant kolima. Seega mõnes mõttes kasvasin ma üles terves Texases.

      Vaatamata edule vihkas isa oma tööd. Tegelikult isegi mitte tööd, vaid sellega kaasnevat bürokraatiat. Asjaolu, et ta pidi töötama kontoris. Ta vihkas südamest iga päev ülikonna ja lipsu kandmist.

      “Pole oluline, kui palju sa raha teenid,” tavatses isa mulle öelda. “See pole midagi väärt, kui sa pole õnnelik.” See on kõige väärtuslikum nõuanne, mis ta mulle andnud on. Tee seda, mida sa tahad teha. Seda põhimõtet olen üritanud järgida tänase päevani.

      Lapsepõlves oli mu isa mõneski mõttes mu parim sõber, kuid samal ajal suutis ta seda kombineerida paraja koguse isaliku distsipliiniga. Piir oli paigas ja mul polnud kunagi tahtmist sellest üle astuda. Ma sain oma teenitud keretäied, kuid mitte kunagi ülemäära ega vihaga. Kui isa oli pahane, ootas ta enne keretäie andmist paar minutit, et maha rahuneda – ja klobimisele järgnes kallistus.

      Mu venna sõnul olime temaga kogu aeg üksteisel kõris kinni. Ma ei tea, kas see on päris tõsi, kuid kisklemist oli omajagu. Ta oli minust noorem ja väiksem, kuid ta tegi, mis suutis, ja ei andnud kunagi alla. Tal on tugev iseloom, tänase päevani on ta üks mu lähedasemaid sõpru. Me tegime üksteise elu põrguks, kuid meil oli ka väga lõbus ja me teadsime alati, et seisame teineteise eest.

      Keskkoolis oli fuajees pantri kuju. Meil oli traditsioon, et abituriendid СКАЧАТЬ